Ühiskonnateaduste instituudi õppejõud Marko Uibu tegutseb Liikuma Kutsuvas Koolis, Sotsiaalse Innovatsiooni Laboris ning alates sellest õppeaastast kannab ka ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppekava programmijuhi rolli. Rääkisime temaga uuest ametist, antropoloogiast ja tulevikust.

Kas programmijuhi koht kukkus sulle sülle või on see midagi, mida ka alati soovinud oled?

Ma olin mõelnud, et loomulikult selline õppekava eest vastutamine ja selle käimashoidmine on oluline väljakutse. Kui me Ragnega (Ragne Kõuts-Klemm - toim.) varasuvel rääkisime, et tema ülesanded muutuvad ja ta mulle seda võimalust pakkus, siis tundsin, et ma oleks selleks nüüd valmis küll.

Tegelikult see süsteem, kuhu poole liigume, on programmijuhtide rotatsioon. Et üks inimene ei oleks liiga pikalt programmijuht ja ideaalis oleks kaks programmijuhti korraga. Seda eriti veel sellistel õppekavadel nagu ajakirjandus ja kommunikatsioon, kus on koos erinevad eriala suunad.

Kas sul on mingeid plaane, eesmärke, mida tahaksid uues ametis kindlasti ellu viia?

Iseenesest see, kuidas ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõpe praegu toimib, on hea. Ragne tegi väga head tööd programmi kujundamisel, erialade kokku panemisel ja käima saamisel. Seega ilmselt selliseid radikaalseid suuri muutuseid siin kohe teha ei ole vaja ega oleks mõtetki, sest see häiriks töörahu.

Küll aga üks asi, mis paratamatult avaldab survet, on kõrghariduse alarahastatus. Peame arvestama, et kui nii jätkub, siis sellisel kujul ei ole meie kavad kestlikud, sest riik lihtsalt ei kata kulusid ära. Eks ole, jälle see metafoor nelja sambaga ülikoolist kuue samba asemel. Muidugi loodame, et alarahastatus ei tähenda mingeid kärpeid või optimeerimisi, mis õppekava kvaliteeti oluliselt vähendavad, kuid ka selleks tuleb mingis perspektiivis vajadusel valmis olla.

Ja üks konkreetne asi, millega olen praegu tegelenud, on magistrieksami struktuuri ja sisu muutmine. Soov on, et eksam vastaks paremini õppekava õpiväljunditele ning sisule, eksami tegemine pakuks tudengile sobivas mahus ja teda arendava väljakutse. Vaatame, kui kiiresti sellega edasi saab liikuda, kuid kõige varem saab uue struktuuriga eksamit teha 2024. aasta kevadel.

Ühtlasi tuleb regulaarselt läbi mõelda, mis on õppekava eesmärk ja kuidas see peab muutuma, sest kommunikatsiooni valdkond on niivõrd dünaamiline ja ülikool peab sellega arvestama. Tuleb arutada ja vaadata, mis pädevused siin õppekaval on kaetud, mis nii hästi ei ole ning mis on täiesti uued vajadused.

Kui palju on üldse kommunikatsioon aastate jooksul muutunud?

Ikka väga palju ja päris erinevatel viisidel. See, kui suur osa avalikku ja muidugi ka isiklikku kommunikatsiooni toimub erinevate platvormide vahendusel või kui kiiresti info liigub. Kui mõelda, et üldse mitte väga ammu oli aeg, kus uudised sai teada hommikul ajalehest.

Viimased aastad on muidugi olnud eriliselt dünaamilised… Loodaks, et sellist dünaamikat tuleb vähem. Aga jah, ka praktiliselt, et teha viieks aastaks kommunikatsioonistrateegia, kui järgmisel kuul on maailm muutunud ning põhieeldused enam ei kehti. Olulised ongi paindlikkus, kohanemine ja uute võimaluste leidmine.

Me instituudis mõtestame kommunikatsiooni laiemalt, et see ei ole ainult ajakirjandus ja meediasuhtlus. Kommunikatsioon kui tõlkimine, vahendamine ja kokku toomine on nii kriitiliselt vajalikud funktsioonid ning eriti praegusel ajal! Ja minu jaoks on olnud huvitav ka just kommunikatsioon kui muutuse tööriist.

Kõik need lood 14tunnistest tööpäevadest või jõululaupäeval artikli lõpetamisest, mida olen aastate jooksul kuulnud. Aga tundub, et äkki siin on toimumas ka mingi normitaju muutus. On hakatud rohkem rõhutama töö ja puhkuse tasakaalu vajadust, läbipõlemise ohtlikkust ja nii edasi. Ma arvan, et see on hea.

Mõned sinu uurimisteemad on samuti seotud muutuste loomisega, näiteks Liikuma Kutsuva Kooli programmis. Miks see teema sulle südamelähedane on?

Mul on endal päris traumeerivad kogemused kooli kehalise kasvatuse tunnist, mis tekitasid täiesti kindla veendumuse, et sport ei ole üldse minu teema. Selle veendumuse murenemine võttis hiljem aastaid aega.

On päris mitmeid märke, et tänu Liikuma Kutsuva Kooli programmile on Eesti koolides mingi nihe toimunud. Kui alustasime, siis liikumist ja kehalist aktiivsust koolis nähti üsna ebaolulise asjana, kasutati selle kohta sõnu tilu-lilu või tajutigi ainult kehkaõpside asjana. Praeguseks on päris paljud koolid ja õpetajad aru saanud, et aktiivsus õpetamisel aitab õppimisele kaasa. Loomulikult on liikumise juures oluline ka tervise aspekt… seda nii füüsilise, aga ka vaimse tervise puhul. Samuti on meie uuringud näidanud, et aktiivsus aitab kaasa üldisele koolirõõmule ja heaolule. Õpilastele tõesti meeldib kool rohkem, kui seal on aktiivseid mängimise ja tegutsemise võimalusi.

On vähe selliseid programme, mis luuakse ja viiakse ellu teadlaste poolt sellisel määral nagu Liikuma Kutsuv Kool on seda olnud. Alustada esmalt ettevalmistavatest uuringutest ja jõuda selleni välja, et üle poolte Eesti õpilaste õpivad praeguseks liikuma kutsuvas koolis… See on olnud väga põnev ja rõõmu pakkuv kogemus.

Kuidas Covid-19 liikuma kutsuvat kooli muutis? Tuli kõik seni kavas olnud plaanid ümber mängida?

Koroonaga tekkis „liikuma kutsuv kodu“. Kolleegid liikumislaborist reageerisid väga operatiivselt, et pakkuda lahendusi nendes täiesti uutes tingimustes. Ekraanide vahendusel õppides on eriti oluline teha liikumispause ning leida võimalusi, kuidas saada arvuti eest minema ja kodust välja. Koroona mõju lastele ja noortele on olnud tugev ning kõiki mõjusid me ilmselt veel ei tajugi.

Annad ülikoolis mitut ainet. Üks neist ka “Rakendusantropoloogia ja koosloome”, mis on tudengite seas väga hinnatud ja kiidetud. Mis sa arvad, mis selle aine saladus on, et see nii paljudele meeldib ja meelde jääb?

Arvan, et antropoloogia pakub võimaluse vaadata asjadele teistmoodi, arendada mitmeid inimlikult ja erialaselt elulisi oskusi või anda nimesid asjadele, mida inimesed on endamisi juba tundnud. Olen aastate jooksul kogenud, et loengusse tulevad tudengid ei tea väga palju antropoloogiast ning selle rikka distsipliini avanemine pakub neile positiivse üllatuse. Mulle endale on hästi meeldinud seda kursust õpetada, sest igal aastal on tunne ja õpilaste dünaamika erinev. Ühtlasi koondab kursus teemasid ja kogemusi, mis mulle endale elus väga erinevates rollides on olulised olnud, ja kui see kokku panna… See on tõesti mulle südamelähedane. Loodan, et see paistab ka tudengitele välja.

Oktoober on vaimse tervise kuu. Tegutsed mitmel rindel, kuidas sa kõike jõuad, läbipõlemist väldid ja vaimset tervist hoiad?

Eks ülikoolis täidetaksegi erinevat tüüpi ülesandeid ja selline ümberlülitamine mulle iseenesest sobib. Mulle meeldib, kui korraga on erinevaid teemasid ja vaheldust, samal ajal ka vabadust.

Mingid teatud tervislikud rituaalid on ka vajalikud. Saada arvuti eest minema… Väga soovitan selleks näiteks kõnnikoosolekuid. Klapid peas tänaval või pargis jalutades töötab mõte palju paremini ja tunnise koosolekuga saab 10 000 sammu täis. Puhas võit!

Meil on instituudis algamas just üks uuring ületöötamisest ülikoolis. Mind huvitab seal kultuuriline dimensioon. Kõik need lood 14tunnistest tööpäevadest või jõululaupäeval artikli lõpetamisest, mida olen aastate jooksul kuulnud. Aga tundub, et äkki siin on toimumas ka mingi normitaju muutus. On hakatud rohkem rõhutama töö ja puhkuse tasakaalu vajadust, läbipõlemise ohtlikkust ja nii edasi. Ma arvan, et see on hea.

Aga kui sa õppejõud ei oleks, siis mida sa üldse teeks?

Ma ei teagi kohe öelda… Meenub, et juunis pärast lõpuaktust ÜTI kolleegid kogunesid maja taga mäenõlval ja seal keegi küsis, et mida keegi teeks või mis kellegi valik oleks, kui ta ei töötaks ülikoolis. Ma iseenesest olen aastaid teinud rakendusuuringuid, konsultatsioone ja koolitusi ehk siis saaksin üpris samas liinis jätkata. Vahepeal tahtsin õppida arhitektiks – see on ju ka muutuse loomine. Seal kolleegide ringis ütlesin aga, et ma võiks hakata hoopis elektrikuks. Keskkooli ajal füüsika täitsa meeldis, aga elektrist ei saanud ma kunagi päris hästi aru. Konkreetselt tuli idee aga siis, kui olin doktorant ja kutsusin elektriku. Avastasin, et elektriku töötasu oli ligi 80 korda suurem kui minu tunnitasu oma esimese religiooniantropoloogia loengu ettevalmistamise ja lugemise eest… Siis korra tundus, et oleks nagu kuidagi tulusam või mõistlikum eluvalik. Isegi vaatasin korra elektriku õppekava, aga tunnid hakkasid seal hommikul kell kaheksa ja sinna ta jäi. Aga muidu on kutseharidus väga põnev ja kunagi ülikooliõpingute kõrvalt õppisin Elleri koolis muusikat. Ei välista, et lähen veel midagi ja võib-olla päris teistsugust õppima.

Mis sul väljaspool ülikooli ja tööd silma särama paneb?

Oi, selline küsimus! (Mõtleb). Olengi tegelenud päris palju muusikaga, õppinud laulmist, laulnud koorides, mis mingil hetkel võttis päris palju aega. Tallinna-Tartu vahel sõitmine tähendab, et ei saanud piisavalt proovides käia ja praegu püsivalt kuskil ei laula. Käin meeleldi kontsertidel, vaatan filme. Ja viimased kaks aastat on mul üks võsastunud vana talukoht, mis pakub lõputult tööd. Harvendan võsa ja vaatan, kuidas linnud lendavad lõunasse.

Millest sa unistad?

Olen pigem selline protsessi inimene ja üldiselt ei sea väga suuri eesmärke. Pigem selline tasakaalus elu, et oleks endal tunne, et on mingi areng ja et saan teha asju, millel on tõesti ka mingi mõte.