Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Kalma saun: nõukaaja jäänuk või peidetud pärl?

Maarja-Liisa Vokksepp | Fotod: erakogu

Loo autor ja antropoloogilise vaatluse objekt Kalma saun. Foto: erakogu
Loo autor ja antropoloogilise vaatluse objekt Kalma saun. Foto: erakogu

Oli reede. Kell sai üks päeval, kui ma veidi närviliselt arvutiklaviatuuri klõbistasin ja enne antropoloogilist vaatlust kõiki eeldusi kirja panin, mis mul Kalma sauna minekuga seoses tekkinud olid. Ilmselt pole see kõige kenam paik… ja kas ma üldse julgen seal millelegi vastu minna? Võib-olla on see piisav, kui ma oma plätudega lihtsalt seisan. Jah, plätud lähevad esimese asjana kotti. Tõusin püsti ja viisin plätud koti juurde, mis ootas pakkimist. Mis lõhn seal on? Kas seal on lisaks saunalõhnale ka… muud lõhnad? Kes seal üldse käivad? Silme ette maalisin pildi kõigist nendest juttudest, mida kuulnud olin. Noh, teate küll neid nõukaaja ühissauna jutte. Pealegi on Kalma saun tundunud mu töökoha kõrval alati mingi kahtlane koht. Peas vasardasid tuttavate sõnad „Seal käivad ilmselt igasugused”, „Issssaaand!” ja üleüldine „Võehhhh”, mida kõike saatis „Vaata, et sa ellu jääd!” ja muiates öeldud „Noh… see saab elamus olema!”. See kõik toitis eeldusi, et see külastus tuleb lihtsalt üle elada.

Pakkisin hoolikalt koti – plätud, rätik, dušigeel, šampoon, kreem… ja hmm, päevitusriided lähevad küll kohe selga. Kui ma spaades olen harjunud, et üldiselt ollakse ka naistesaunas trikoo või päevitusriietega, et siis duši alt läbi käia ja uuesti basseini hüpata, siis äkki on seal samamoodi? Vahet pole. Päevitusriided lähevad selga.

Kui ma Kalma sauna ette jõudsin, siis kõigepealt tammusin oma kümme minutit edasi-tagasi. Silmitsesin parasjagu hoonet ja mõtlesin, mis mind tihti kannustab – olenemata ebamugavustundest – midagi uut proovima, kui nägin uksest väljumas üht meest, palgel mõnus saunaõhetus. Tal tundus küll hea saunaskäik selja taga olevat. Panin telefoni taskusse ja astusin viie samba vahelt sisse.

Kalma sauna fassaad oma viie sambaga. Foto: erakogu

Kalma sauna fassaad oma viie sambaga. Foto: erakogu

Uks oli raske, ent selle taga oli avar ruum, kus mind tervitas kassateenindaja veidi üllatunud pilk. Kas ma olen kontekstist väljas? Mul on juba veel ebamugavam, kui enne sisenemist. Olin esimene naiskülastaja – naistesaun avati alles kell 15.00. Maksin 15 eurot piletiraha ära, sest tudengisoodustus reedel ei kehtinud, ja suundusin kassateenindaja veidi muigvel ja kahtleva pilgu saatel teisele korrusele. Ah, võib-olla ta oli lihtsalt sõbralik. Ninasõõrmetes tundsin juba mõnusat saunahõngu. Vaid kasevihtade lõhn oli puudu.

Riietusruum-kaminasaalis oli kolm prouat, üks neist leti taga, teised istusid tugitoolides – astusin parasjagu siis sisse, kui neil oli võileiva-teelõuna. Selline mõnus päevane oleng. Pilgud kõnelesid taas sellest, et ma olen kontekstist väljas. Tundsin ebamugavust, sest sain aru, et nad piidlevad mind. Ruum oli korralik ja puhas, üldse mitte midagi sellist, mida oleksin oodanud. Läksin kapirea keskmise kapi juurde, sest just sealt paistis olevat parim vaade kõigele. Kohmitsesin pilkude saatel vaikselt edasi.

Esmamulje Kalma sauna interjöörist eemale ei hirmutanud. Foto: erakogu

Esmamulje Kalma sauna interjöörist eemale ei hirmutanud. Foto: erakogu

Mõtlesin, et rahuldan natuke prouade uudishimu ja tegin nendega juttu. Lühikese vestluse käigus tuli välja, et teised kaks on endised töötajad. Uurisin, kuidas Kalma saunas üldiselt asjad käivad – asjad jätan siia ruumi? Pesta saan kohe järgmises ruumis? Prouad jagasid elavalt selgitusi. Ja ega nad kaua kannatanud, uudishimu sai võitu ja niisiis uurisid nad, kes ma olen ja miks ma seal olen. Jah, ma vist siiski paistan silma. Tuli välja, et siin käivad üldiselt ikka vanemad prouad, aga ka välistudengid ja noh, „Need siit lähedalt kunstitudengid”. Tundub, et kunstitudeng on siis kuidagi selgemalt eristatav ja mina see oma roosas lohvakas Nike’i pusas seda pole. Ja üleüldse on see päris huvitav, et siin tudengid käivad.

Asjatasin edasi, võtsin jalanõud, retuusid, pusa ja pluusi ära, sättisin rätiku ümber, sest kodus olin juba ju päevitusriided alla pannud. Olin juba peaaegu valmis minema, kui proua, kes jätkuvalt minu suunas vaatas, sõnas: „Oii, ma vaatan, et te olete ikka veel riides – meie saunas käiakse ikka paljalt!” Mis siis ikka, koorisin end alasti ja läksin sauna. Tundsin end natukene pahandust teinud koolilapsena, aga üllataval kombel polnudki ülemäära ebamugav end paljaks koorida, küllap oli asi ka selles, et olin ainus külastaja. Töötaja-proua tuli kaasa ja seletas, kuidas asjad käivad: „Siin on bassein ja siin on dušid ja kausid, plätud on sul ka olemas, väga hea, pesemisasjad ka, hästi, saunas pange rätik tagumiku alla. Meil tegelikult oligi siin just suurpuhastus”. Olgu, just puhastati, see on kena. Kui olin üksi jäänud, uudistasin natuke rohelisi pesukausse, vaatasin aknast kollaseid lehti ja mõtlesin, et see tundub üpriski tore koht. Mitte midagi sellist, mida ma oleks oodanud.

Sauna interjööri kujundasid iseloomulikud rohelised pesukausid ja akendest paistvad kolletavad lehed. Foto: erakogu

Sauna interjööri kujundasid iseloomulikud rohelised pesukausid ja akendest paistvad kolletavad lehed. Foto: erakogu

Ja nii ma siis istusin üksinda ihualasti Kalma saunas. Saunalava oli üpris suur, lausa kolm tasandit, kaks kerist. Tegin mitu tiiru sauna ja duši vahel, jalutasin uhkes üksinduses suures kõrgete lagedega ruumis ringi, ent basseini ei kippunud, sest see ei tundunud eriti ahvatlev. Olin tund aega saunas uhkes üksinduses alasti. Isegi töötaja, kes nentis, et nende ülesanne on klientidel silm peal hoida, et “keegi saunaga üle ei paneks”, ei tulnud mu saunarahu häirima. Ja tegelikult oli päris mõnus. Ei häirinud mind miski. Saungi oli korralik. Olin juba olukorraga mingil määral kohanenud ja igatsesin seltsilisi, et Kalma sauna olemust paremini mõista. Saun on ikka sotsialiseerumise koht ka. Keda aga ei tulnud, olid seltsilised. Küllap oli kellaaeg siiski veel liiga varajane.

Ja nii ma siis istusin üksinda ihualasti Kalma saunas.

Riietusruumi tagasi jõudes oli seal vaikus, mitte ühtegi hingelist. Olin üksi, ent õige pea tuli proua tagasi. Jutustasime veidi veel. Igasugune ebamugavus kadus. Saunas oli ju mõnus. Istuda on siin mõnus. Jutustada on ka tore. Proua rääkis elust ja olust, sellestki, kuidas tema, kõrgemas eas pensionär, ise ka veel imestab, et ta seal töötab, ja sedagi, et ega ta ise suur saunaskäija polegi, aga vahel õhtuti ikka käib. Sain jutust aru, et vähemalt naistesauna töötajate jaoks on see hea sotsialiseerumis- ja kodust väljasaamise koht. Uurisin ka seda, kui palju inimesi saunas käib – pärast koroonaaega märkimisväärselt vähem, nädala sees kuskil 5–6 inimest päevas, vanasti käis ikka üle 20 inimese päevas. Sättisin end seal ja ütlesin prouale, et lähen nüüd koju ja teen ühe mõnusa kehakoorimise ka, mille peale proua nentis: „Ega meil on see koorimine jms keelatud, aga kõik teevad seda ikka. See pole mõni spaa!” Jah, seda ta tõesti pole.

Kui ma uuesti riidesse olin saanud, siis tuli üks klient, kuskil 45+ vanuses, kaenlas sinine pesukauss koos saunavihtadega, kes oli üllatunud, et ma juba lahkun, ent sellegipoolest leidis ta, et tore on üksi saunatama minna – just seda ta oli lootnud, kui töölt sauna kiirustas. Püsiklient ilmselt.

Ebamugavus lahtus vähehaaval iga seal oldud minutiga. See ei vastanud ju tegelikult peaaegu üldse minu ootustele – koleda ja “mitte minu” paiga asemel saan nentida, et Kalma saun on päris tore koht ja ma ei näe põhjust, miks ma ei võiks sinna tagasi minna. Saun oli aus, ruumid puhtad ning lõhnasid mõnusalt saunaselt, samuti olid need renoveeritud, ent säilitasid teise ajastu hõngu ja hinge, ja kuigi istusin saunas üksinda, siis eesruumis kohatud inimesed olid toredad.

Lugu on valminud kursuse “Rakendusantropoloogia ja koosloome” kodutöö põhjal. Ülesandeks oli külastada mõnd kohta esimest korda või kogenda mõnd elamust esmakordselt.