„Vabandust, kas ma tohin oma sõpru ka siia asju võtma kutsuda?“ küsis minu käest Soome päritolu noormees, käes kingakarbitäis nööpe. Küsisin kui palju tal neid sõpru on. Ta näitas Messengeri vestlusgruppi, kus oli üle kahesaja liikme. Kuna meie korteris oli juba niigi ligi 20 inimest ja õues umbes sama palju, siis ma peaaegu karjusin: „Ei! Kui siis kolm! Kolm maksimum!“ ja jooksin appi isale ning abikaasale, kes aknast kappe välja loopisid.

Teate seda tunnet kui elu on nii täiuslikult paigas, et lausa ebamugav hakkab? Tahaks oma mõnusa olemise kätte võtta ja ilma mingi põhjuseta segi raputada, et siis kõike uuesti üles ehitama hakata? Just seda me perega suvel tegimegi. Kolisime mugavast uusarendusest 1890. aastal ehitatud majja, mille saime sellises seisus, nagu keegi oleks sõja eest põgenenud. Absoluutselt iga viimnegi juuksenõel oli alles, kompotid riiulil, ravimid sahtlites, riided kapis. Võtmete üleandmise päeval tõmbas maakler enda tagant ukse kinni ja seal ma siis seisin. Kellegi teise kodus. Otsustasin, et ma tahan selles korteris vabaneda absoluutselt kõigest.

Ja ma ei teinud nalja. Lisasin Facebooki gruppi “Prügi aardeks taaskasutus: TARTU” kümmekond kuulutust ja poole tunni pärast olid esimesed huvilised kohal.

Pidin naabri poole lause pealt katkestama kui märkasin, et keegi veeretab meie auto talverehve minema. „Need on ju ilmselgelt uued! Neid ei tohi võtta!“

Õues viipasin oma uuele naabrile, 74-aastasele vanaprouale, kelle hoov oli meie pärast täiesti pea peale pööratud. „Sa lased praegu Milvi kõige paremad aiatööriistad ära viia, sul...“ Pidin naabri poole lause pealt katkestama kui märkasin, et keegi veeretab meie auto talverehve minema. „Need on ju ilmselgelt uued! Neid ei tohi võtta!“ hõikasin jooksu pealt rehvihuvilisele. Tema vastu: „Kõik pidi ju tasuta olema, mis siin on!“ Peitsime rehvid ära ja järsku tundsin õlal võõrast kätt. „Ma väga tänan teid! Te olete päästja, meil oli kõiki neid asju hädasti eluks vaja. Kõike head!“ Rääkijaks oli tules kodu kaotanud naine, kes tuli oma tütrega mõne asja järele ja tõi vastutasuks šokolaadi ning teepaki.

„Kas ma tohin need Ecco saapad endale võtta?“ uuris toas üks naine. „Mul on täpselt sama jalanumber ja ma...“ Katkestasin naise poole lause pealt ja ütlesin, et võtku või kõik. Terve kapp oli kalleid täisnahast jalanõusid täis, kõik tema suuruses. Naine vaatas mind nagu kuujänest, silmad kui tõllarattad. Andsin talle kaks 300-liitrist kilekotti ja hakkasin ise jalatseid kottidesse toppima. Äkitselt tundsin kedagi oma selja taga. „Vabandust, et ma haisen, ma tulin otse laudast! Tulin mantli järele!“ ütles hingeldades just välistrepist üles jooksnud naine. Möödusime köögis sõbrunenud ja moosipurke kastidesse laduvatest venelannadest, juhatasin mantlihuvilise tagumisse tuppa.

Vaatasin aknast välja, kui äkitselt avastasin, et midagi oleks nagu puudu. „Kus meie kardinad on? Ja kardinapuud?“ hõikasin abikaasale.

Päev sai õhtusse ja teinegi tellitud prügikonteiner oli pilgeni täis. Vaatasin aknast välja, kui äkitselt avastasin, et midagi oleks nagu puudu. „Kus meie kardinad on? Ja kardinapuud?“ hõikasin abikaasale. Ta ütles, et üks koeraga naine võttis need endale. „Ma võin teie soolaleivapeole tuleshow’d tegema tulla! Kutsuge mind ainult!“ pakkus õhtupoolikul seesama koeraomanik. Samal ajal lehvitas ühele mantlile järele tulnud naine ülemise toa aknast. Selgus, et kõik eelmise elaniku riided on talle parajad ning ta organiseeris endale rõivaid täis kilekottide ära viimiseks transporti. Kell oli 19 saanud. Meie hoov oli jätkuvalt paksult rahvast täis, kuuri uksed avatud, väravad lahti ja algselt jalgrattaga kahe pildiraami järgi tulnud inimesed komplekteerisid juba teist auto haagisetäit.

Ja see oli alles esimene päev.

Asjade ära andmise aktsioon kestis terve suve. Kohtusin väga paljude huvitavate inimestega, kellel kõigil oli oma lugu ja kombestik. Andsime täiesti puhtaks küüritud köögimööbli nii ära, et järele tulnud mees ei tihanud tervitada ega tänada. Samas võtsime vastu šokolaadi pisarsilmi tänu avaldanud inimeselt, kes soovis haigele pereliikmele tekke ja patju. Leidus neid, kes minuga pahandasid, sest lubatud pruun kübar oli hoopis rohekas ja inimesi, kellega arutlesime pikalt ühiste huvide teemal. Suve jooksul sain kinnitust, et igal asjal on väärtus ja Facebookis esemete loovutamise grupid on äärmiselt kulutõhus viis, kuidas enne remonti kolast vabaneda ja uute inimestega tutvuda.

Aga peamine, millele veel sügiselgi mõtlen: miks me elu jooksul nii palju asju kogume ja kes nendega pärast meie lahkumist peaks tegelema?