Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Tänapäevane linna­planeeri­mine eeldab arves­ta­mist ühis­kondliku sidususe ja säästva arenguga

Anu-Liis Aunroos | Foto: Shutterstock

Illustreeriv pilt. Foto: Shutterstock
Illustreeriv pilt. Foto: Shutterstock

Linnad kasvasid 20. sajandi jooksul plahvatuslikult. Kui veel 18. sajandi keskpaigas oli kogu Eesti rahvaarv umbes 400 000, siis 2022. aasta 1. oktoobri seisuga on rahvastikuregistri andmetel pelgalt Tallinnas 456 111 elanikku. Ajaga määratult muutunud mastaabid nõuavad tähelepanelikku haldamist – linnaplaneerimist. Mida linnaplaneerimine endast aga õigupoolest kujutab ning millised on selle suunad tänases Eestis, räägib arhitekt ja EKA professor Toomas Tammis.

Tänane linnaplaneerimine peegeldab inimkogemust

Tammise sõnul on linn nagu väike kokkupressitud maailm. Linnal on oma territoorium ning selle haldamise eelduseks on planeerimine – alates sellest, kui palju kuskil inimesi elab, kus midagi toodetakse, kust tuleb raha ja tööjõud ning kuidas toimib transport. Linnaplaneerimine on niisiis majanduse, transpordi ja kultuuriliste aspektide summa, millele tuleb liita paras annus täpset arhitektuurset ruumitunnetust.

Selline planeerimine kujundab arusaadavalt ka meie linnakeskkonna olemust ja tänavapilti. „Et kas saame sõita pigem ühistranspordiga ja käia inimese mõõtu tänavatel või siis nagu nõukogude perioodil, kus eelistati ülilaiu magistraale läbi linna ning kus oli ilmselgelt eelistatud ratastransport – autod, bussid. Ja kus arvestused olid tehtud kõige muu hulgas ka selle järgi, et suur hulk tanke sinna ära mahuks. Aga see inimkogemus oli sealt nagu välja kirjutatud või välja jäetud,“ toob Tammis näite. Tema sõnul püüab tänane linnaplaneerimine inimkogemust tagasi pilti tuua ning planeerimise üks põhiküsimusi ongi see, kuidas luua linnakeskkondi, kus meil oleks hea elada. Mõõdikutena võib Tammise sõnul siinkohal vaadelda näiteks seda, kui kaugele peame kõndima, et oma elutähtsad teenused kätte saada või kultuuri tarbida ja kas leidub kohti, kus rohelust nautida, mis maandaks meie stressitaset ja parandaks õhukvaliteeti.

Linn kui mitmekesisuse puutepunkt

Linnad on oma olemuselt enamasti pika ajalooga. Seal on väga palju juba olemas, mis aja jooksul välja kujunenud ning Tammise sõnul on oluline seda säilitada, „Ma arvan, et see on hästi oluline komponent linnades ja üldse asustuses, et seda ajaloolist mõõdet – nii palju, kui seda on – kergekäeliselt ei kustutataks. On väga tähtis, et linnad ja meie elukeskkond üldisemalt oleks võimalikult mitmekesised ja see mitmekesisus tähendab väga paljusid asju. Üks on kindlasti ka ajalooline mitmekesisus. Et me näeksime ajalugu – seda, kuidas on varem ehitatud ja elatud ning mõistaksime, et see on erinev.“

„Ma arvan, et see on hästi oluline komponent linnades ja üldse asustuses, et seda ajaloolist mõõdet – nii palju, kui seda on – kergekäeliselt ei kustutataks.“

Tammise sõnul peavad linnad olema mitmekesised ka siinsete elanike heaolu arvestades. Linnas peaksid end hästi ja koduselt tundma erineva haridustaseme, sissetuleku, tarbimisharjumuste ning ka kultuurilise taustaga inimesed.

Vanade hoonete hoidmine ja säilitamine aitab arvestada inimeste erinevate vajaduste ning võimalustega. „On ju ka hoonete eluiga tsükliline – nad ehitatakse ja on uued, siis hakkavad kuluma. Kuluvad-kuluvad, kuni ühel hetkel muutuvad ostmise või välja rentimise vaatest päris odavaks. Ajalooliste või vanemate hoonete olemasolu linna keskel tähendab niisiis tihtilugu ka seda, et osad neist on paratamatult kehvemas olukorras ja neis saavad elada ka väga väikese sissetulekuga inimesed. See ei ole ainuke ega ka kõige peamisem viis, kuidas eluaseme võrdsust tekitada, aga siiski oluline,“ leiab Tammis.

Teine võimalus mitmekesisuse tagamiseks ja väiksema sissetulekuga inimestele elamiskohtade tekitamiseks on Tammise sõnul niinimetatud üldine rendikontroll, mida siis kas linn ise arendab või mingil moel doteerib. Nii ei lähe osa arendatavatest korteritest kohe müügi- ega rendipindadena vabale turule, vaid hoitakse soodsamas hinnaklassis. Siinkohal tuleb Tammise sõnul kindlasti jälgida, et sel viisil mitmekesistamise asemel segregatsiooni või sunnitud eraldumist ei tekitataks. „Jah, on oluline, et seda ei tehtaks nii, nagu võib-olla Tallinn on seda viimased paarkümmend aastat teinud – kõige vaesemates kohtades, nagu Lasnamäe servas või Koplis, vaid et see oleks üle linna laiali. Tallinn on selles suunas üsna halvasti arenenud, et ta on muutunud üha segregeeritumaks. See tähendab seda, et väga-väga suur osa elamuarendusest on ikkagi vabal turul ja sotsiaalkorterite ehitamine moodustab väga väikese osa.“

„Me peaksime päriselt nägema, et ühiskond koosneb õige erinevatest inimestest ja nad peavad saama koos eksisteerida.“

Arhitekt selgitab ka, et ühesuguse sissetuleku, haridustaseme ja huvidega inimeste koondamine ühte kohta või linnaosasse pärsib ühiskonna mitmekesisust ja sidusust. „Me peaksime päriselt nägema, et ühiskond koosneb õige erinevatest inimestest ja nad peavad saama koos eksisteerida. Ehk siis ühiskonna sidusus on otseses seoses meie linnaplaneerimisega, mismoodi me midagi teeme. Kui jõuame niisugusesse äärmusesse, nagu osad Ameerika või ka Euroopa linnad, kus mõnda linnaossa ei tasugi minna, sest seal on väga suur tõenäosus rünnaku ohvriks langeda, siis see ei ole mõistlik. Tegelikult me tahame ju elada normaalset elu: et me saame kõigil tänavatel käia ja meist ei sõideta autodega üle.“

Säästev linnaplaneerimine ja 15 minuti linn

Eestis kipuvad linnad valguma laiali ning neelama üha enam maad. Tammise sõnul on selle suuresti tinginud 90ndatel, 00ndatel ja 2010ndatel valitsenud turuolukord, mis võimaldas linna lähedale suhteliselt odavaid põllumajandusmaid soetada ning sinna siis lõputuid eramuehitusväljasid arendada. Sellist laiali pudenenud asustust on aga küllalt kallis pidada – nii majanduslikus mõttes kui keskkonnakahjusid silmas pidades. „See tähendab väga suurt hulka teid ja kõiksugu muud infrastruktuuri, nagu näiteks vee- ja kanalisatsioonitorustikud, igasugused juhtmed. Ja niisugustel aladel ei ole reeglina töökohti, mistõttu inimesed peavad sealt igapäevaselt sisse ja välja sõitma. Nad vajavad selleks autot või koguni kahte, kulutavad meeletult kütust ja see kõik jätab oma jälje ka keskkonnale,“ loetleb Tammis. Ta selgitab, et mida tihedamini asustatud on piirkond, seda vähem vajame infrastruktuure ühe inimese kohta või seda mõistlikum on neid rajada ja kasutada. „Seega üks oluline osa niisugusest säästvast arendamisest või arenemisest on hoopis see, et peaksime hakkama elama pigem tihedamalt kui hõredamalt.“

„Seega üks oluline osa niisugusest säästvast arendamisest või arenemisest on hoopis see, et peaksime hakkama elama pigem tihedamalt kui hõredamalt.“

Elamistihedusel on aga ka oma varjukülg. „Meeletult tihedaks ei saa arendada, peame alati hoidma mingit mõistlikku piiri, et säiliks ka linnaloodus, rohevõrgustikud, taimekooslused – erinevad väiksemad ökosüsteemid. Ehk et me peame aru saama, et linn ei ole ainult inimesele, vaid ka paljudele teistele liikidele. Ja see on kõigile vajalik ja mõistlik,“ argumenteerib Tammis.

Säästlikkust silmas pidades ei saa unustada ka energiakasutuse aspekti. „Me peame ehitama maju, teid ja muid infrastruktuure mõistlikult. Meil ei ole mõtet ehitada meeletult laiu magistraale ja panustada lõpututesse uutesse parkimismajadesse, et iga inimene saaks seal oma autoga sõita. Lõpuks on need niikuinii umbes ehk tegelikult peame panustama tänavatele, mis on inimesele mõistlikult kasutatavad, ja väga heale ühistranspordile.“ Üks võtmetähtsusega nüanss seisneb Tammise sõnul ka selles, et eluks tarvilikud teenused – pisikesed poed, arstiabi ja muu säärane – oleksid väikeses mahus üsna laialt üle linna jaotunud. Just selleks, et inimene ei peaks iga päev kulutama liiga palju aega ühest kohast teise liikumisele. Põhilised teenused võiksid olla kättesaadavad veerandtunnise jalutuskäigu raadiuses. „Sellisest veerandtunni linnast on väga palju räägitud. Läbi ajaloo on õige erinevaid kontsepte: 5 minuti linn, 10 minuti linn ja 20 minuti linn. Ja nüüd viimasel ajal on jäänud prevaleerima 15-minuti linn. Lisaks energia kokkuhoiule tooks see endaga kaasa ka ajavõidu ning inimesed saaksid tegeleda millegi palju väärtuslikumaga, kui seda on pidev autojuhtimine,” leiab Tammis.

Samuti ei saa tähelepanuta jätta kultuurilist keskkonda – ka selle võiks leida inimene endale pigem lähemalt kui kaugemalt. Samas tõdeb Tammis, et kultuuri laialipaiskamine teatrite ja kinode näol on palju keerulisem kui poodide ja raviasutuste hajutamine, kuid vähemalt kesklinnas või linnaosade keskustes peab kultuurile ligipääs olema.

Tartu on linnaruumi inimlikumaks ja säästlikumaks muutmisel teinud palju selgemaid ja pikemaid samme kui näiteks Tallinn.

Tammise arvates on Tartu linnaruumi inimlikumaks ja säästlikumaks muutmisel teinud palju selgemaid ja pikemaid samme kui näiteks Tallinn. Suures plaanis leiab ta, et mõlemal pool on suund ikkagi üks – kergliikluse sujuvamaks ja paremaks muutmine, autoliikluse vähendamine ning võimalikult säästva ühistranspordi võimaldamine. „Aga Tartu on kindlasti olnud efektiivsem ja parem selle kõige rakendamises. Ja ma ei arva, et see on linnade iseloomus kinni, vaid nagu ikka, juhtimise küsimus. Kes oskab ja tahab paremini juhtida, paremini eesmärke seada.“