Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Ajakirjanike töö eriolukorras on maraton, mitte sprint

Lotte Parksepp | Jaga Facebookis

Ajakirjanike töö pole juba mõnda aega olnud nagu vanades filmides näha võib, kus kaabu ja kuuega ehitud reporter jookseb allika järel, paber ja pliiats pihus. Suurt osa reporteritööst on võimalik teha telefoni ja meili vahendusel. Kuid kas eriolukorra koduste lehetoimetuste edukus annab loa ka edaspidi reporteritööd diivanilt teha?

1.märtsil kirjutasid lehed, et ühe Eesti Meediaettevõtete Liidu pressipeol viibinud isiku COVID-19 proov osutus positiivseks. Sel samal pärastlõunal pidid toimetused otsustama, kuidas korraldada edasine elu. “See oli nagu koera saba lõikamine. Me ei saanud ju teha nii, et natuke oleme kodus ja natuke kontoris,” kirjeldab kiiret üleminekut Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar.

Kui nüüdseks tunnevad lehetoimetused end juba teistsugustes tingimustes mugavalt, siis ei saa öelda, et rutiin oleks tulnud ilma vaevata. “Esimesed kaks nädalat tuli lihtsalt täiega panna, kõigi tööpäevad olid üle 12 tunni kindlasti,” selgitab Eesti Päevalehe uudistejuht Mihkel Tamm nende eriolukorra raskemaid aegu. Koju laisklema Tamme sõnul keegi ei läinud. Vastupidi, esiti tuli töötajatele meenutada, et vaba päev on mõeldud puhkamiseks. “Kärt Anvelt näiteks eiras seda täiega. Ma ei saa ju minna talle koju ja seadmeid käest ära võtta. Aga lõpuks oli tore, sest ta sai aru, et poleks pidanud ja kirjutas ka teistele, et kui öeldakse, et ärge tehke, siis ärge tehke.”

“Vähemalt enne sai toimetaja kõndida reporteri juurde, istuda kõrvale ja küsida, et mis sa teed ja kuidas läheb. Nüüd on see raskendatud”

Kuidas siiski distantsilt toimetuses omavaheline töö käib? Koolis räägitakse ajalehetoimetusest nagu elusast organismist, mis kella 9 või 10 paiku ellu ärkab päeva esimeste koosolekutega. Siis kui reporteril loo teema olemas ja päevaks töö teada, ei jää ta üksi, vaid toimetaja longib sabas ja küsib ikka, mitu kõnet tehtud on ja kas lugu ka jägmisel päeval lehte läheb. Hiljem liituvad sagimisega küljendajad ja peetakse veel koosolekuid. Ärkamine-lonkimine-sagimine on eriolukorras kolinud kõikvõimalikele platvormidele: Messenger, Skype, Zoom, Teams jne. “Messenger ja seda tüüpi ühendused on nagu liiv, mis voolab sõrmede vahelt läbi. Seda on ka vaja, aga peavad olema ka mingid rutiinsed kokkusaamised, kus kõik näevad ja kuulevad kõiki,” sõnas Raudsaar. Mihkel Tamm jällegi usub, et toimetaja-reporteri vahelist suhtlust saaks parandada ka tavaolukorras, et reporter peaks vähem üksi pusima. “Vähemalt enne sai toimetaja kõndida reporteri juurde, istuda kõrvale ja küsida, et mis sa teed ja kuidas läheb. Nüüd on see raskendatud.”

“Minule oli selge kohe algusest peale, et me ei lähe koju nädalateks, vaid kuudeks. See on osa inimestega tööst ja nende psühholoogilisest ettevalmistusest.”

Siiski pole suhtlus ainus, mis kodus töötades kannatada võib. Ajakirjaniku amet on teatavasti vaimselt väga väsitav ja on oht läbi põleda. Mart Raudsaar rõhutas töötajate vaimse ettevalmistuse olulisust: “Ma olen algusest peale inimestele öelnud, et see on maraton, mitte lühidistants. Minule oli selge kohe algusest peale, et me ei lähe koju nädalateks, vaid kuudeks. See on osa inimestega tööst ja nende psühholoogilisest ettevalmistusest.” Mihkel Tamm tunnistab, et kodustes tingimustes on raskem ajakirjanikul mõista, millal tööpäev lõppeb ja kella kukkudes ka pastakas maha panna. Lahendusena hoolitseb ta töögraafikuid korraldades, et tavalisest intensiivsemaid tööpäevi tasakaalustaksid vabad päevad.

Päris kõike veebi üle viia siiski võimalik ei ole. Tamm kirjeldab, kuidas katsed pressikonverentse virtuaalselt korralda on luhta läinud. Kord vastasid saadetud küsimustele kommunikatsiooniinimesed, kord jäeti osa küsimusi küsimata. “Me põhimõtte pärast tahame seal kohal käia. Koha pealt saab ju küsida ja teha jätkuintervjuusid. Me tahaks ikka ministri suust vastuseid.” Nii Postimees kui Eesti Päevaleht on võtnud seisukoha, et sunniviisiliselt kedagi välja siiski ei saadeta ja töötajate ohutus on esmatähtis.

Niisiis tundub, et kõik kulgeb võrdlemisi sujuvalt. Kas pärast eriolukorra lõppu võibki siis oodata üha enam voodis tehtud intervjuusid? Päris seda lubada ei taheta. “Hoolimata sellest, et kõik toimib, meeldib mulle, kui inimesed toimetuses, sest hommikusel koosolekul on hindamatu väärtus kollektiivne aju, kus kõik saavad omavahel arutada ja rääkida. Kodukontoris seda ei ole,” selgitab Mihkel Tamm, miks ta reportereid Hiiumaale elama siiski ei saadaks. Näost-näkku suhtluse olulisust rõhutab ka Mart Raudsaar: “Väga oluline on see, et ajakirjanikud liiguksid ringi, et nad läheksid rahva sekka, räägiksid inimestega ja vaataksid, mis ümberringi toimub. See, millest me tunneme praegu puudust on inimlik kontakt allika ja ajakirjaniku vahel.”

Vaatamata sellele, et ajakirjanikud on leidnud kodukontorites enda jaoks mugava rütmi, oodatakse siiski tavaolukorra naasmist. “On ju võimalik isegi opereerida läbi interneti — arst juhendab operatsiooni ja tema käskluste järgi toimetatakse. Selliseid asju tuleb ette, aga see ei ole ideaalolukord. See on hädaolukord,” sõnab Raudsaar.