Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Facebooki grupp ulatab eakatele abikäe tehnoloogiamaailmas

Mathi Kivi | Jaga Facebookis

Elame kiirelt muutuvas maailmas, kus tehnoloogia pakub meile päev-päevalt uusi võimalusi. Kui nooremad inimesed suudavad kõike haarata hoobilt, siis paraku ei suuda muutustega tihti sammu pidada eakamad. Selleks, et neil oleks võimalik nutiajastuga lihtsamini kohaneda ning pangatehingud ja lähedastega suhtlemine ei jääks oskamatuse taha, loodi aprilli alguses eakate nutiabi Facebooki grupp. Küsisin grupi ühelt eestvedajalt, Tartu Ülikooli ajakirjanduse- ja kommunikatsiooni magistrandilt Karl Gustav Adamsoolt, kuidas jõuti ideest teostuseni ning millist abi vanemad inimesed nutiabi grupist saavad.

Kuidas sa jõudsid selleni, et eakatele oleks vaja nutiabi gruppi?

Eakate nutiabi grupp nägi ilmavalgust hästi-hästi kiiresti. See oli umbes kaks nädalat tagasi, aprilli alguses, kui ühel keskpäeval rääkisin oma õppejõu Maria Murumaa-Mengeliga, et midagi sellist võiks olla. Ja järgmisel hetkel saime aru, et midagi ei tohiks seda takistada, sest väga paljud vanemad inimesed on juba Facebookis. Päeva teises pooles hakkasin väga paljudega grupi loomisest rääkima. Inimestega panganduse valdkonnast, telekommunikatsiooni poole pealt, raamatukogudest ja hästi suureks üllatuseks oli, et kõik olid nõus kohe appi tõttama ning võib öelda, et see grupp sündis tegelikult vähem kui 24 tunniga. Järgmiseks päevaks oli koos üle 50 eaka ja üle 10 spetsialisti – nüüd on need arvud veel järk-järgult kasvanud.

Millist abi vanemaealised saavad eakate nutiabi Facebooki grupist?

Vanem inimene esitab seinale oma küsimuse, mis mure tal tehnoloogiavallas parasjagu on. Spetsialistide ringis oleme leppinud kokku, et kord päevas vaatame grupis toimuvale otsa ja see spetsialist vastab, kelle valdkonda küsimus puudutab. Me üritame teha seda võimalikult orgaaniliselt ja operatiivselt. Esimestel päevadel oli küsimusi palju, mis ühest küljest oli loomulikult positiivne, kuid teisest küljest pani ka mõtlema, et kuidas me saame hakkama, kui küsimusi laekub rohkem. Siiski panin tähele, et pigem on liitujatel küsimused olnud pikka aega meelel ja nüüd, kui neile loodi see võimalus küsimusi esitada, siis neid tuli justkui laviinina. Kõikidele küsimustele oleme suutnud vastused leida ning tänaseks on rütm saavutatud. Mõistagi, kui kasutajate ring suureneb, siis peame ka tagama, et spetsialistide võimekus oleks vastav.

Kuidas vanemaealised jõuavad nutiabi gruppi? Milliste kanalite abil te turundustööd teete?

Esimesel päeval levis sõna hästi seetõttu, et sain pisikese intervjuu anda Terevisioonis ning püüame ka edaspidi sellest grupist avalikkusele teada anda. Lisaks näitab senine kogemus, et info levib eakate vahel hästi ka suusõnaliselt. Öeldakse sõbrannadele ja sõpradele, et selline grupp on olemas ja muudkui liitutakse. Samuti on suureks abiks grupiga liitunud spetsialistid, kellel on oma suured infokanalid kasutusel. Näiteks Telia, SEB, Swedbank, kes siis saavad samuti oma kanalites infot jagada. Oleme saanud ühe korra videosilla vahendusel kokku, et mõelda, kuidas grupi olemasolust rohkem teavitada. Kommunikatsioon on kahtlemata väga oluline, aga vähemalt on see grupp tänaseks loodud.

Mis on eakate peamised hirmud seoses nutiajastuga ja millega nad kõige enam abi vajavad?

Kõige enam vajavad nad abi igapäevaste toimingute tegemisel. Hetkel puudutavad küsimused suhtlemist lähedaste inimestega arvuti abil. Suurt huvi tuntakse Skype’i, Messengeri ja Facebooki vastu, mida kasutavad nooremad inimesed ning need, kes tehnoloogiavallas pädevamad. Lisaks puudutavad paljud küsimused küberturvalisust.

Eks see on korralik õppetund meile kõigile, et mis eakaid inimesi tegelikult huvitab, sest meil polnud kellelgi aimu, et kuidas see grupp hakkab töötama ja milliseid soov kõige enam avaldatakse.

Kui kuskilt tuleb mingi kiri, siis kas võin sinna klikata? Samuti on praegusel kriisiajal tekkinud suurem huvi ajaveetmise ja meelelahutuse vastu. Eks see on korralik õppetund meile kõigile, et mis eakaid inimesi tegelikult huvitab, sest meil polnud kellelgi aimu, et kuidas see grupp hakkab töötama ja milliseid soove kõige enam avaldatakse. Iga päev saame targemaks.

Aga milline on olnud eakate tagasiside?

Kümned ja kümned eakad on kirjutanud, et nad on sellist lahendust kaua aega oodanud. Kuigi pereliikmed on olemas, siis nad on ikkagi eemal ja ei saa piisavalt abi.

Meie soov on hoida see grupp võimalikult turvalise ja hubasena, et keegi ei kardaks küsimusi esitada.

Nüüd on vähemalt loodud selline pesa, kus nad saavad 24/7 oma küsimusi esitada. Meie soov on hoida see grupp võimalikult turvalise ja hubasena, et keegi ei kardaks küsimusi esitada.

Teame, et keskendud oma magistritöös samuti eakate digipädevuse uurimisele, kas oled jõudnud juba mõne huvitavama avastuseni?

Eakaid intervjueerisin enda bakalaureusetöös. Kuna praegu on palju takistusi nendega kohtumiseks, kas isolatsiooni või tehnilise poole pealt, siis nüüd ma intervjueerin spetsialiste ja koolitajaid, kes igapäevaselt vanematele inimestele tehnoloogiat ja digipädevust edasi annavad. Mis minul endal hoiab mootori käimas, on see, et mida teha nende vanemate inimestega, kes on koduseinte vahele lukustunud ja kellel ei ole lähedasi. Päris paljud spetsialistid on kas käega löönud või nad eeldavad, et selle vastu pole lihtsalt midagi teha. See eakate ring on aga paraku päris suur, kes sellises olukorras on ja kellele tehnoloogia saaks palju hüvesid igapäevaellu tuua. Kuna aga sobivat lahendust pole leitud, siis nendele eakatele tähelepanu ei pöörata. On olemas erinevad koolitused rahvaülikoolides, raamatukogudes ja muud digiõppegrupid, kuid sinna tulevad valdavalt kohale need vanemad inimesed, kes on suhtlemisaltid, aktiivsed, kellel on vähem hirme. Kahtlemata on nad eelisseisus võrreldes nendega, kes on hakanud juba sissepoole elama ja pole avatud uutele lahendustele. Ma arvan, et see on tulevikuks mõttekoht ning peame hakkama mõtlema ka neile vanematele inimestele, kes ei haara neid võimalusi, mida riik või erinevad organisatsioonid pakuvad.

Paraku vanematel inimestel selliseid sotsiaalseid võrgustikke ei ole. Infot mida nad meedia kaudu saavad, hoiavad nad enda teada ja eks seeläbi võib tekkida rohkem muremõtteid, mida võib enda jaoks sageli valesti tõlgendada.

Millised lahendusi pakuksid neile eakatele, kes ei ole veel nutiajastuga kohanenud?

Kõik saab alguse tegelikult sellest, et vanemate inimestega on vaja suhelda ja selleks ei pea kasutama uhkeid tehnoloogilisi lahendusi. Ehk kui noorematel inimestel on ligipääs erinevatele uudisteportaalidele, vestlustele ja tekib mingi mõte, siis lennutatakse see kiiresti välja ning arutatakse omavahel. Paraku vanematel inimestel selliseid sotsiaalseid võrgustikke ei ole. Infot mida nad meedia kaudu saavad, hoiavad nad enda teada ja eks seeläbi võib tekkida rohkem muremõtteid, mida võib enda jaoks sageli valesti tõlgendada. Seega on hästi oluline perekonna kohalolu, et neid mõtteid omavahel vahetada ja end n-ö tuulutada, et see eakas tunneks oma kõrval inimest, kellega saab mõtteid jagada.

Isegi kui mõtleme, et oleme väga palju oma vanemate ja vanavanemate jaoks olemas, siis tihtipeale peeglisse vaadates saame aru, et võiksime seda tunduvalt rohkem olla. Eakad tunnevad tihti, et nad ei taha lähedastelt abi küsida, sest see on noortele koormav, neil on kiire ja pole vaja tüli tekitada. Kuigi me noortena ei taha neile sihilikult seda tunnet tekitada, siis kiires inforuumis ja kiirete külaskäikudega seda paratamatult teeme. Tasuks mõelda, et kui meie vanemad leidsid alati meie jaoks aega ja pakkusid igakülgset tuge, siis miks ei võiks meie nüüd samamoodi toetada neid digiruumis tegutsemisel. See on tegelikult elementaarne ning võiksime seda endas rohkem arendada.

Fotod: Erakogu & Pexels