Kell on 23.38. Seisan pimedal tänaval ning piidlen ümbrust. Igaks juhuks. Kõrval asuva kortermaja akendest paistab teleri sinkjat kuma, kusagilt eemalt kostab kõrvu autoliikluse summutatud müra ning vaikne vihmasabin krabistab niiskusest raskeid puulehti. Muus osas paistab kõik aga vaikne, läheduses ei liigu hingelistki. Süda siiski veidi puperdab kui pealambi sisse lülitan ja esimese prügikasti kaane avan.

Tonnideviisi toidukadu

Toiduraiskamine on alati olnud teema, mis mind õõvastab. Keskkonnaministeeriumi tellimusel 2020. aastal läbi viidud detailuuringu andmetel tekib Eestis aastas kokku ligi 167 000 tonni toidujäätmeid. 84 000 tonni sellest moodustab omakorda toidukadu ehk raisku läinud söök. 4 Tallinna Teletorni kaaluks ka vähem. Ja kuigi tuleb välja, et enamus toidukadu tekib kodumajapidamistes, ei saa ka kaubanduse „panust“ märkamata jätta. Tõsi, täna on pea igal kauplusteketil oma allahindluste süsteem, mis aitab samuti raiskamist vähendada. Näiteks pärast kella 20.00 on Prismas viimase kuupäeva toidukaup koguni 60% soodsam ning poekõlar muudkui kutsub: „Need tooted on head päeva lõpuni“. Ka Selver, Maxima, Coop ning mitmed teisedki pakuvad võimalust peatselt aeguvaid tooteid tavahinnast 30–70% soodsamalt soetada. Juba aastaid ostan minagi just seda hukule määratud söögipoolist. Ei, mitte selleks, et mul napiks ostujõudu värske kraami hankimiseks, vaid seetõttu, et mulle lihtsalt ei mahu pähe see tänapäevane “Tuhkatriinu” lugu, kus kell lööb kesköötundi ning maitsvast kraamist saab nipsust hunnik prügi. Korralik ja hea toit, mille tootmiseks on palju vaeva nähtud ja ressursse kulutatud, visatakse lihtsalt prügikasti. Mõistusevastane! Nii ma siis päästan ja söön neid hukule määratud delikatesse ning mis seal salata, ega 60% soodsam ostukorvgi tänase inflatsiooni juures tuska ei tee.

Kääri käised ülesse ja asu prügi kallale

Aga prügikastis ma pole varem käinud. Tunnen end nagu varas – pimedas ja pealambiga. Meenub aastatetagune lugu, kui kodutu Valeri Valga kohtumajas sarnase asja eest kaheks aastaks tingimisi vangi mõisteti. Jah, Valeri otsis Valga Selveri tarastatud õue prügikonteinerist ära visatud söögipoolist, jäi vahele ning kandis reaalset karistust. Aga mis siis, kui ka mina vahele jään? Tobe lugu küll, aga vähemalt saaks Peeglisse hea artikli, suudab optimist minus mõelda. Tõenäoliselt mind sama saatus siiski ei taba, sest Maxima kauplus, mille valisin, ei lukusta oma prügikonteinereid ega piira neid ka aiaga. Hoolimata sellest, et ma võõrale territooriumile otseselt ei tungi ning lukke ei murra, on tunne ikka kuidagi poolpatune.

Neli esimest musta värvi prügikonteinerit kannavad kirja „Olmeprügi“. Avan ettevaatlikult kaane. No tore, vastu vaatab kümmekond musta prügikotti, igaüks hoolikalt kinni sõlmitud. Proovin esiti viisakalt sõlme lahti harutada, aga tulutult. Ah tühja kah, mõtlen, ja rebin kotiküljele korraliku augu. Nonoh, prügi, mis prügi: määrdunud ühekordsed toidukarbid, kasutatud salvrätikud, banaanikoored… Imal jäätmelõhn tikub vägisi ninna. Haaran teise koti, seejärel kolmanda, siis neljanda, kuid tulemus on ikka sama – tühjad pihud. Nonii, korralik prükkar valmis, mõtlen omaette, kui neljandat konteinerit läbi lappan ning kõik taas kordub. Minu ettekujutus sellest, kuidas iga konteiner pungitseb aegunud toidukraamist, on vaikselt põrmu varisemas.

Aga see pole veel kõik! Taamal terendab rida väiksemaid rohelisi konteinereid, mille pinda ehib kiri „Biojäätmed“. Seal ju ikka midagi on. Peab olema. Ja ma ei eksi! Saak pole küll suur, kuid mõned veidi plekilised paprikad ja tomatid rändavad mu ökomuti kilekotti. Järgmises rohelises konteineris ootab jackpot: terve karbitäis mahedat idusalatit, mille kuupäev on küll loetud minutite pärast möödumas, kuid mis muus osas vägagi viisakas ja isuäratav välja näeb. Lisaks skoorin sealt juurde ka veidi närtsinud pealmiste lehtedega jääkapsa ning paar üsna korralikku sidrunit. Hakkab looma!

Käputäis konteinereid ning loetud minutid hiljem pean aga tõdema, et sellega mu saak ka piirdub. Muu biokraam on minetanud igasuguse kaubandusliku välimuse ning ülejäänud konteineritest haigutab vastu suur lehkav tühjus.

Pooltühjad pihud ja rõõmus meel

Kas kogetu vastas mu esialgsetele ootustele ja ettekujutustele? Mitte päris. Kaldusin arvama, et vastu vaatab õõvastavam pilt: kümnete kilode viisi raisus lihakraami, pagari- ja piimatooteid. Minu esmakogemus prügisukeldumise rindelt ei anna reaalsest olukorrast ilmselgelt ammendavat ülevaadet. Põhjuseid, miks saak sedakorda niivõrd niru oli, võib leidma jäädagi. Kuid võib ju loota, et tänane majandusolukord paneb inimesi natukene rohkem toidu säästmisega arvestama. Võib ju loota, et mõtleme varasemast hoolikamalt sellele, mida ostukorvi laome. Pole mingi saladus, et hoogne hinnatõus kihutab täiskäigul edasi ning mõjutab nii energia- ja transpordisektorit kui ka toiduainetööstust. Ühelt poolt on tegu keeruliste ja ärevate aegadega, kuid teisalt sillutab see ehk teed ka uutele ning raiskamist tõrjuvatele harjumustele. Kui asjad on odavad, ei kipu me liiga pingsalt oma tarbimismustrite üle pead murdma. Kuid kui ostujõud väheneb ega võimalda meil vanu praktikaid jätkata, tuleb teha valikuid. Üks nendest valikutest on kindlasti ka viimase kuupäeva silti kandvate toodete ostmine. Hea toit, soodsam ostukorv ning vähem toidust lookas prügikaste – ma ei näe selles valemis ühtegi miinust. Seega, kas pooltühja kotiga lõppenud prügisukeldumisaktsioon tegi mu meele nukraks? Vastupidi.