Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) kohaselt peaksid täiskasvanud inimesed liikuma nädalas 150 minutit mõõduka intensiivsusega, 75 minutit tugeva insensiivsusega või koormuseid omavahel kombineerima. Valmissaunu tootvas Auroom Wellnessis töötav Risto Mätas ning transpordiametis tegutsev Eve Härm kuuluvad Eestis nende 43 protsendi hulka, kes suudavad ka tegelikkuses etteantud normi täita. Mõlema lugu kulgeb omasoodu – üks tegi vahepeal tippsporti, teine pani end teistmoodi proovile. Nii Mätas kui Härm on aga veendumusel, et liikumine on ajaplaneerimise küsimus ning igaühele on olemas sobiv spordiala.

Tippspordist tervisesporti

Mätas on spordiga seotud olnud kogu oma elu. Ta on tuntud kui üks Eesti parimaid odaviskajaid, hoides Eesti kõigi aegade edetabelis tulemusega 83.48m viiendat kohta. Samuti oli Mätas üks neist vähestest sportlastest, kes juba tippspordi tegemise ajal otsustas käia ülikoolis ning tööl. Nii pidi ta aastaid teadlikult treeningud oma igapäevaellu mahutama.

Risto Mätas: “Eestlased tahavad alati kiiresti tulemusi saada – vaadatakse peeglisse ja kui tulemust ei ole, siis pannakse gaasi veelgi juurde.”

“Raskematel perioodidel kulus trennile 24 tundi nädalas, ülejäänud ajal oli töö. Päevad kestsid hommikul kella kaheksast õhtul kümne-üheteistkümneni. Põnev aeg oli!” meenutas Mätas. Ta lisas, et kuigi töö ja tippspordi karjääri ühildamine ei olnud kerge, on ta siiski tänulik, et selle tee ette võttis. Just seetõttu, et sageli ei ole tippsportlastel karjääri lõpetades mingit haridust ega töökogemust, mistõttu on raske jalga töömaailma ukse vahele saada. “Minul aitas tööl käimine hoida ka vaimu värskena. Kui teed ainult sporti ning ka sõpruskonnas räägitakse ainult spordist, siis see on väsitav,” rääkis Mätas. Tagantjärele mõeldes aitas tal omavahel karjääre ühendada ajaplaneerimine ning hea läbisaamine tööandjaga.

Tippspordist loobus Mätas 2018. aastal. Praegu hoiab ta end füüsiliselt aktiivsena jõusaalis käies. Saali astub ta sisse hommikul kell seitse, mis võimaldab juba pool üheksa tööpostil olla, kuid võrreldes tippspordi aegadega, on muutunud nii treeningutele kuluv aeg kui eesmärk. “Praegu tahaksin lihtsalt terve olla, sest tippsport ei ole tervisesport,” sõnas ta. Mätas lisas, et tõenäoliselt vaatab lähiajal endale ühe trenni veel juurde, samuti plaanib ta kindlasti suusaradadele jõuda. Kõigile teistele soovitab ta leida endale sobiv spordiala, mis meeldib ning liikuma kutsub – olgu selleks kepikõnd, jooga või jõusaalis käimine. Samas tuleb meeles pidada, et tulemused ei tule üleöö ning alustada tuleb rahulikult, luues esmalt liikumisharjumuse. “Eestlased tahavad alati kiiresti tulemusi saada – vaadatakse peeglisse ja kui tulemust ei ole, siis pannakse gaasi veelgi juurde,” ütles ta.

Nullist maratoni jooksma

Erinevalt Risto Mätasest leidis Eve Härm tee spordi juurde alles kahekümnendate lõpus, kui ühtedel jõuludel teatas sõbranna, et läheb eesoleval kevadel maratoni jooksma. Sõbranna teadaande peale tekkis Härmal sportlik trots ning tunne, et ei saa ju teisest kehvem olla. Nii soetas Härm jooksutossud ning hakkas elus esimest korda teadlikult sporti tegema. 2010. aasta maikuus Stockholmis esimest korda maratoni joostes oli Härm kindel, et sellist asja ta küll enam ei tee. “Läks aga kaks päeva maratonist mööda ja siis panin end septembris toimuvale Tallinna maratonile kirja,” meenutas ta.

Härm tõdes, et vanasõna “süües kasvab isu” peab tema puhul kahtlemata paika. Tänaseks on naine läbinud 29 maratoni, mõnel aastanumbril isegi 6 tükki ning paar neist ka ekstreemsemates oludes. “Tahan näha, kus on minu piir, seda edasi lükata ja näha kas ma saan hakkama!” selgitas ta. Härma kiireim maraton jääb 2014. aastasse, kui läbis Võsu Südasuve maratoni ajaga 3:41:45.

Eve Härm: “Tahan näha, kus on minu piir, seda edasi lükata ja näha kas ma saan hakkama!”

Lisaks jooksmisele meeldib Härmale suusatada, jalgrattaga sõita ning jõusaalis rühmatreeningutes käia. Aastas korra proovib ta jõuda ka välismaale matkama, seda muidugi täisvarustuses ehk kaasas on oma söök, telk ning magamisvarustus. Seni on kõige kõrgem vallutatud tipp 5895m kõrgune Kilimanjaro mägi: Aafrika kõrgeim tipp ning maailma kõige kõrgem eraldiseisev mägi. Järgmiseks eesmärgiks on Härm endale seadnud triatloni läbimise. Küsimuse peale, kas plaan on esimesena kohe läbida täispikk Ironman (3.9km ujumist, 180km rattasõitu ja 42km ehk maratoni jooksmist) vastab Härm muiates, et kui juba siis juba. “Esmalt pean aga ujuma õppima,” tõdes ta.

Küsimus on tahtmises

Üks levinuim põhjendus, miks täiskasvanud ei tee sporti ega liigu, on aja- ning energiapuudus. Uurides Risto Mätaselt, mida ta nende probleemide käes vaevuvatele inimestele soovitab, vastas ta, et tuleb tekitada rutiin. “Küsimus on tahtmises. Lihtne on tekitada rutiin, et iga päev leian endale liikumiseks aega. Seda ei pea üldse palju olema, 30–40 minutit päevas,” rääkis ta. Mätase sõnul on parem teha viis korda nädalas pool tundi, kui kolm korda nädalas tund aega trenni, sest nii hakkab keha koormust ootama. Eve Härm lisas, et oma aeg tuleb lihtsalt võtta. “Kõige raskem on teha esimene samm ehk püsti tõusta ja minna. Kui esimene samm juba tehtud, siis kaob päeva väsimus ära ning see asendub uue energiaga,” ütles ta.

Viimaks tõdesid mõlemad, et sport ning liikumine on neile ellu palju juurde andnud. “Sport on mulle väga palju uksi avanud! Samuti olen saanud läbi spordi uusi tuttavaid, saanud reisida ning tööellu kaasa võtnud hea stressitaluvuse, mis on minu tänases ametis väga-väga suureks abiks,” rääkis Mätas. Härm lisas, et samuti aitab spordi tegemine päeva pinged unustada, lõõgastuda ning oma mõtetega olla.