Päike loojub iga päev juba umbes poole nelja paiku pärastlõunal. Väljas on külm. Semestri lõpp hakkab lähenema ja sellega koos ka mahukate tööde tähtajad, millega ei ole töö kõrvalt nii palju tegeleda jõudnud, kui peaks. Meil õnnestus rääkida mitme populaarse raamatu autori ja tuntud ajuteadlase Jaan Aruga.

Kuidas aru saada, kui koormus hakkab üle pea kasvama?

Aru tõdeb, et me ise ei pruugigi alati aru saada, et oleme stressis. Seega tuleks proovida ümbritseda end inimestega, kes annaksid märku, kui piir hakkab lähenema. „See peaks olema normaalne, et me küsime teistelt, kas neil võib olla raske ja teised küsivad meilt ja siis me saame aru, et see ei ole mingi rünnak, vaid inimene hoolib meist,“ sõnas Aru.

Stressist vabanemiseks tuleb esmalt vaadata, mis seda tekitab. Kui töökoormus on liiga suur, tuleks seda vähendada. Kui stressoriks on ülemuse suhtumine, tuleks temaga rääkida ja probleemile tähelepanu juhtida. Kui stress tuleb õpingutest, võib mõelda, kas kõiki asju ikka on vaja sellele parimale hindele teha või on ülikoolis tähtsam see, et ma leian oma asja ja niši ning teen neid väga hästi.

„See peaks olema normaalne, et me küsime teistelt, kas neil võib olla raske ja teised küsivad meilt ja siis me saame aru, et see ei ole mingi rünnak, vaid inimene hoolib meist,“ sõnas Aru.

Samuti toob Aru välja, et pidev nutiseadmetes uudiste sirvimine võib olla omaette stressi allikaks. Seega, kui käid iga viie minuti tagant uudiseid vaatamas, siis võiks kaaluda selle vähendamist.

Stress on Aru sõnul aju loomulik reaktsioon asjadele, mis on ebameeldivad või keerulised. Ajalooliselt on stress olnud pigem füüsiline kui vaimne. „Näiteks kui inimene korjas marju ja siis tuli mõni ohtlik loom ja inimene peab tema eest põgenema. Tänapäeval seda on vähe,“ toob Aru näite.

Praegu on Aru sõnul rohkem levinud vaimne stress, kus inimestel on palju erinevaid tähtaegadega seotud ülesandeid, mida tahaks kõike ära teha, aga tundub, et ei jõua. See vastuolu tekitabki stressi. Mida rohkem on vaja teha, seda suurem vastuolu ja seda rohkem stressi.

„Stress ei pruugi olla alati negatiivne. Mõnikord on see inimese jaoks just see lisahoog, et mõni ülesanne ära teha. Samas pikaajaline stress jätab meie ajusse jälje ja seda peaksime me üritama vältida,“ sõnas Aru.

Jaota suured ülesanded väiksemateks osadeks

„Aju on laisk. Aju on väga laisk,“ võtab Aru lühidalt kokku. „Meile meeldib mõelda, et me suudame ratsionaalselt ja teadlikult oma tegevust kontrollida, aga see on illusioon. Aju eesmärgid on hoopis teised – ellu jääda ja järglasi saada. See, et meie suudame keskenduda mõnele keerulisele koolitööle või ainele, on loomariigis täiesti erandlik. Aju teatud osad ei taha seda teha, see ei tundu neile mõistlik ja siis ongi selline võistlus, kus inimene ise võib küll teadlikult mõelda, et peaks mingi asjaga tegelema, aga aju vanad osad panevad vastu, et kas ikka peab, lõputööni on ju veel mitu kuud aega,“ lisas ta.

„Pärast saab alati paremaks teha, aga paremaks saab teha ainult seda, mis on juba olemas. Isegi, kui ma tunnen, et täna ei ole ikka see päev, siis on oluline kasvõi midagi kirjutada,“ ütles Aru.

Aju loomulikele omadustele vastu saamiseks soovitab Aru suured ülesanded ja kaugena näivad tähtajad tükkideks jaotada. Siis ei teki olukorda, kus inimesel on üks suur võimas tähtaeg, mida on võimalik kogu täiega iga päev edasi lükata.

„Tudengid tahavad tihtipeale teha asju kohe perfektselt, aga palju tähtsam on see, et sa midagigi kirjutad, mitte et kohe kõik ideaalselt kirjutad. Pärast saab alati paremaks teha, aga paremaks saab teha ainult seda, mis on juba olemas. Isegi, kui ma tunnen, et täna ei ole ikka see päev, siis on oluline kasvõi midagi kirjutada,“ ütles Aru.

Pööra asjadele tähelepanu

Ühe olulisema mõjurina edukate õpingute juures viitab Aru tähelepanule. Selleks, et edukalt mõni asi kooli jaoks selgeks saada või valmis kirjutada, tuleb sellele tähelepanu pöörata ja välised segajad kõrvale lükata. Kodus on tihtipeale palju segajaid – telekas, mõni meeldiv arvutimäng, häälekas pereliige – ning seetõttu ei ole seal õppimine alati kõige lihtsam ega parem lahendus.

„Mõni küsib, et kas on mõni salanipp, ravim või kemikaal, millega keskendumist parandada. Ei ole. Tuleb enda tähelepanu majandada ja teha ümbritsev keskkond puhtaks. Seda ei pea alati tegema kaks tundi järjest, juba 20 minutit on hea, 50 minutit on veel parem ja kui tähelepanu hajub, siis tuleks teha väike paus ja natuke ennast koguda,“ soovitas Aru.

Aru sõnul ei ole reaalne, et inimene suudab 8 tundi järjest tööd teha või õppida ning seejärel veel mõne ressursinõudliku ülesandega tegeleda. Kui ülesandeid on palju, siis on oluline leida ajavahemik, mil suudame produktiivsed olla ning teha pause.

„See, kui kaua iga inimene suudab mõnele ülesandele keskenduda, on väga erinev. Tavaliselt suudab inimene aktiivselt keskenduda ligikaudu 20 minutit, mõni aga ainult 8 minutit. Tuleb aru saada, milline on see meie taks ja vastavalt ka käituda,“ võttis Aru kokku.