Vanasõna “kes teeb, see jõuab” oli minu jaoks väiksena üks neist paljudest tarkuseteradest, mida korduvalt lähedaste suust kuulsin, kuid millest päris täpselt aru ei saanud. Mõtlesin, et kui inimene juba midagi teeb, siis järelikult ta tõepoolest jõuab seda teha ehk seda see vanasõna siis tähendabki? Ei minda ju jooksma, kui joosta ei jõua!

Veidi vanemana olen tänu ülikooliõpingutele ja töökogemusele saanud täpselt aru, mida see vanasõna endast kujutab – just siis tulebki piltlikult jooksma minna, kui üldse ei jõua. Kuigi kõiki on õnnistatud päevas 24 tunniga, suruvad elust edukalt läbi need, kes ei jõua mõeldagi, et ei viitsi või taha, sest asi on selleks hetkeks juba tehtud. Eriti imetlusväärsed on inimesed, kellele on maailmas antud tavapärasest vähem, kuid kes sellele vaatamata on täis elurõõmu ja teotahet, näiteks ilma käteta ja ühe jalaga sündinud paraujuja Matz Topkin, kes saavutas paraolümpial kuuenda koha, või spinotserebellaarset ataksiat (SCA2) põdev suur liikumisfänn Martti Zeiger, kes just Topkinit iidoliks peab. Elujõust pakatav Zeiger on ehe näide inimesest, kes teeb oma tahtejõu ja elurõõmuga silmad ette nii mõnelegi füüsiliselt tervele inimesele.

Samas on viimased paar kuud magistriõpinguid mulle ka näidanud, et alati ei pea jõudma. Isegi, kui ühiskonnas vaadatakse sageli alt üles neile, kel pidevalt kiire ja pingeline elustiil. Seega on oluline tasakaal – kes puhkab ja teeb, see ka jõuab! Endalegi on see aasta lõpu möllus oluline meeldetuletus, et aega peab leidma ka piparkookide küpsetamiseks ja lumeilu nautimiseks.

Selle aasta viimases Peegli numbris on Martti Zeigeri lugu üks paljudest. Räägime lisaks lasteaiaõpetajate praktikakogemustest ning sellest, kuidas üks negatiivne kogemus võib võtta tudengilt sära silmist, ekspertidega töökiusust ning investeerimisest, tehisintellektist ning jõulukingitustest.

Mõnusat lugemist ning rahulikku pühadeaega!