„Jõusaalis unustan kõik asjad ära. See lõõgastab mind. Nii saan tunda, et kuigi olen erivajadustega inimene, suudan kõike iseseisvalt teha,” räägib elujõust pakatav Martti Zeiger (22), kes põeb üliharuldast haigust nimega spinotserebellaarne ataksia SCA2. Pidevalt süveneva koordinatsioonipuudena haarab see närvirakke, põhjustades kontrolli kaotamist lihaskonna töö üle.

„Ma tunnen seda haigust iga päev. Täna hommikul proovisin ise püsti tõusta, aga ei jaksanud.” SCA2 näol on tegemist päriliku haigusega, mis Marttil diagnoositi juba sündides, kuid mis näitas esimesi avaldumismärke 14aastaselt. Vaatamata sellele, et kõne eripära muudab tal suhtlemise veidi kohmakaks ja suve lõpust peab ta liiklemiseks kasutama ratastooli, elab Martti täna noore mehe elu täiel rinnal. „Olen haigusega nüüdseks rahu teinud,” ütleb ta.

Sport aitab toime tulla

Martti sai spordipisiku külge juba lapsepõlves, sest tema isa oli omal ajal enda vanuseklassi judo Eesti meister, vanaema käsi- ja ema võrkpallur. Noorena mängis ta seitse aastat korvpalli ja seejärel mõni aeg ka jalgpalli, kuid haiguse süvenedes pidi neist hobidest loobuma. Nüüd on ta enda jaoks avastanud jõusaalispordi, mis aitab raske haigusega nii füüsiliselt kui vaimselt paremini toime tulla. „Sport on mu eluviis,” väidab Martti kindlameelselt.

Viimasel ajal pakub Marttile sporditeekonnal suurimat tuge kogemusnõustaja ja treener Madis Laos, kes on ühtlasi tema tugiisik. Eesmärgid, mille poole Martti püüdleb, on suured: trotsides haigusest tulenevat tasapisi süvenevat liikumisraskust, töötab ta selle nimel, et kasvatada jõudu ja kaaluda viie aasta pärast tänase 52 kilogrammi asemel 75. „See haigus on ravimatu. Mu ema ja tädi läksid hulluks, kui mul see avastati. Tädi oli valmis maksma kinni kõik protseduurid, aga ühtegi ravi ei leitud. Ma arvan, et isegi kui tuleb mingi ravim, siis mina seda ei näe. Aga ma olen leidnud nipi, mis aitab – jõusaalis käimine.” Spordist võiks Marttiga jutustama jäädagi: suure rallihuvilisena on ta kursis kõigi värskete uudistega ning enda sõnul oskab täpselt ennustada, kuidas tippklassi sõitjatel järgmistel etappidel läheb.

Veelgi kiiremini paneb aga Martti südame tuksuma tema värske kihlatu. „Ma tulin (toim. Haabersti) klubimajja kolm aastat tagasi ja Regina jäi mulle kohe silma, kuid siis oli ta juba suhtes. Ootasin kaks ja pool aastat, vaikselt sebisin teda ja kui lõpuks suhtesse astusime, siis kolm kuud hiljem palusin ta kätt ja andsin sõrmuse,” meenutab Martti kirglikult oma elu armastuse leidmist. Abielludes soovib Martti praegusest perekonnanimest loobuda ja võtta asemele kihlatu oma – tema soov on Zeigeri nimi puhtaks saada. „Ma andsin ka emale kunagi lubaduse, et see haigus ei kandu minust edasi.”

Kõik ei mõista

Martti sõnul on puudega inimese elul ka tumedamad varjud: ta ei saa sõpru külla kutsuda või nendega välja minna, sest ratastooliga liiklemine on tülikas. Varem sai noormees igapäevatoimetusi teha rulaatoriga. „Samuti ei julge ma perega kuskile restorani sööma minna, kuna paljud inimesed on mind vaadanud kuidagi teistmoodi. Kui olen selgitanud, mis haigus mul on, siis osad aktsepteerivad seda ja osad tõmbavad minust eemale ja paljud seepärast minuga enam ei suhtle.” Martti sõpruskond hõlmab eelkõige laiemat pereringi, kuid ta unistab rohkematest sõpradest.

Rõõmu pakub Marttile kinos käimine. Lemmikžanriks peab ta õudusfilme: „Mulle meeldib, kui kananahk tuleb ihu peale. Ja alati on lahe, kui õudusfilmid on halvasti tehtud. Mul on terav silm. Ja ma olen superhea igasuguste vigade otsimises,” räägib ta. Martti jutustab, et tema tähelepanelikkus ei ole märkamata jäänud ka lähikondsetele. Illustreerimiseks toob mees näite, kuidas ta vahel istub koos ühe klubimaja töötajaga arvuti juures ning juhib pidevalt tähelepanu kirja- ja trükivigadele. „Vahel ta ütleb, et olen tubli, aga vahel ütleb, et ma käin närvidele juba,” muheleb ta.

Igapäevast toetust ja kogukonnatunnet pakubki Marttile Haabersti klubimajas käimine, kus tehakse koos igapäevatoimetusi ja korraldatakse meelelahutuslikke üritusi. See on Tallinna Vaimse Tervise Keskuse kõige pikaajalisem üksus, mille missioon on tõsta psüühikahäiretega inimeste elukvaliteeti läbi väärtus- ja kuuluvustunde loomise. „Klubimaja on mulle kui mu teine kodu, kuna enamiku aega oma nädalast veedan just seal.” Kõige rohkem meeldib Marttile klubimajas käimise juures töötamine koos inimestega, kes on avatud temaga suhtlema.