Nii nagu kunagi peideti erivajadustega inimesed ühiskonna eest ära, paistab uus trend olevat laste telefonikasutuse varjamine. Lapsevanematele on aastate jooksul lõputult korrutatud, kui halvasti ekraanid lastele mõjuvad. See on endaga kaasa toonud olukorra, kus emad-isad ei julge iitsatadagi, et nende põnn vaatab tegelikult nii autosõidu, hambapesu kui hommikusöögi ajal multikaid, sest sama hästi võiks öelda: “Ma ei hooli oma lapse silmanägemisest ega aju arengust.”

Olen viimase poole aasta jooksul mänginud rohkem kui 1500 väikese (5-10a) lapsega digiturvalisuse mänge, mille käigus kuulen, mida nad päriselt internetis teevad. Kohati jääb mulje nagu oleksime 5-aastastele narkootikumid kätte andnud, lapsed lõbumaja ja kasiino vahel autost välja visanud ja minema sõitnud. Kui keegi küsib, kus Peeter on, pigistame silmad kõvasti kinni ja vastame, et mängib õues. Nii lasteaedades kui koolides kuulen õpetajatelt pärast mängu täpselt sama lauset: “Ma ei teadnudki, kui palju meie lapsed internetis käivad!” Seega paistab, et vanemate hirm ausalt rääkida, kui tihti ja millistel internetiplatvormidel lapsed tegelikult aega veedavad, on lõiganud ära ka võimaluse lapsi harida ja suunata.

Kohati jääb mulje nagu oleksime 5-aastastele narkootikumid kätte andnud, lapsed lõbumaja ja kasiino vahel autost välja visanud ja minema sõitnud.

Arusaadavalt ei suuda vanemad ega ammugi mitte õpetajad kogu klassi või rühma laste internetitegevusel silma peal hoida ning viimaste trendidega kursis olla. Selleks ajaks, kui meie jõuame TikToki, on lapsed juba BeReal rakenduses. Õnneks on füüsilise ja virtuaalse maailma ohutusreeglid üsna sarnased, mis teeb ka nende õpetamise igale täiskasvanule jõukohaseks. Nii nagu lapsed ei tohi võõrale inimesele öelda, kus nad elavad, ei peaks seda tegema ka veebimängus. Samamoodi nagu koduvõtit ei tasu ukselukku unustada, ei tohiks ka lapse telefoni koodita jätta, sest muidu võib iga inimene tema isiklikule infole ligi pääseda.

Selliseid põhimõtteid saavad lastele õpetada kõik täiskasvanud inimesed, aga alustuseks peaksime rääkima asjadest nii nagu need tegelikult on. Jah, meie lapsed veedavad ekraanide ees palju aega. Jah, muidugi nad ei tohiks seal nii palju olla. Jah, nad võiksid selle asemel õues joosta, puu otsa ronida ja üksteist kasvõi tatikuulidega loopida, mitte tundide kaupa liikumatult, käsi krõpsupakis, telekamängu mängida. Aga kui olukord on selline nagu ta päriselt on, siis mis kasu on eitamisest? Uus normaalsus ja sellega kaasnevad probleemid on kohal ning me peame nendega tegelema.

Kas me jätame juhuse hooleks, kui palju poolpaljaid täiskasvanuid üks 5-aastane, päkapikkudesse uskuv laps päevas vaatab või tegeleme sellega?

Olukorra tunnistamine aitab õpetada

Esimene samm on loomulikult olukorra teadvustamine ja kokku leppimine, et kui ema Maiu ütleb, et tema poeg Peeter on telefonis, siis me ei viska Maiut tuleriidale. Pole vaja. Maiu on hea ema. Lapsed kasutavad internetti ja sealseid võimalusi mänguliselt. Nad ei lähe TikToki spetsiaalselt poolpaljaid tädisid otsima, aga kui sellele kord juba satuvad, siis algoritmide abil leiavad sarnased videod üha sagedamini tee lapseni. Selgelt pole hasartmängudele sarnanevad online-mängud ja eetilisuse piire kompavate sisuloojate sihtgrupp lapsed, kes lugedagi ei oska. Sellest hoolimata leiavad ka lasteaialaste silmad sellise sisu üles, sest see on nende jaoks niivõrd lihtsaks tehtud. Kas me jätame juhuse hooleks, kui palju poolpaljaid täiskasvanuid üks 5-aastane, päkapikkudesse uskuv laps päevas vaatab või tegeleme sellega?

Kuid telefoni iga hinna eest ära keelamise asemel võiks mõelda, et Peetri ja tema eakaaslaste jaoks on internetis pakutavad infoga kursis olemine õigus, mida pole tarvilik ära võtta. Lastel on tänapäeval enneolematult äge võimalus näha oma kasvukeskkonnast erinevat elu ja õppida uusi asju ilma kellegi teiste vahenduseta. Aga kui lapsed annavad internetialgoritmidele märku, et nad huvituvad asjadest, mis pole nende eale sobivad või digisisu suunab neid tegema ohtlikke või äärmuslikke asju, siis on see probleem. Ja see võib ilmneda alles siis, kui on juba liiga hilja.

Niisiis peaksid kogu maailma infole ligi pääsevad lapsed saama igakülgset meedia- ja digipädevuste õpetust, mis oleks kontaktis nende reaalsusega ja räägiks keeles, millest lapsed aru saavad.

Niisiis peaksid kogu maailma infole ligi pääsevad lapsed saama igakülgset meedia- ja digipädevuste õpetust, mis oleks kontaktis nende reaalsusega ja räägiks keeles, millest lapsed aru saavad. Kusjuures kõik algab “kohutavast ülestunnistusest”, et jah, meie lapsed on internetis. Lastele ei pea õpetama, kuidas ülehomme kaduvaid veebilehti kasutada, vaid üldiseid põhimõtteid, mis laienevad ka poole aasta pärast tekkivatele rakendustele. Isikuandmete jagamine, faktide ja arvamuse eristamine, algoritmide põhimõtted, võõrastega suhtlemine on vaid mõned näited universaalsetest oskustest, mida igal platvormil vaja läheb.