Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Kristallpalee ja kummuli vaateratas

Erika Renel | Jaga Facebookis

„Kui teada tahate, siis lammutatakse kõik maha, kõik need laohooned, ridamajad … Kerkivad läbipaistvast ja poolläbipaistvast materjalist silmipimestavalt kaunid hooned, staadionid, basseinid, õhus hõljuvad pargid, kristallist joogi- ja söögikohad! Taevatrepid! Tõmmu pringi nahaga sihvakad nõtked naised! Raamatukogud! Lihased! Laboratooriumid! Täis päikest ja valgust! Vaba tööaeg! Autod, hõljukid, õhulaevad… Dispuudid, unes õppimine, stereokino…“

Sekretäri abi Vanderbildt vendade Strugatskite raamatus „Tigu nõlvakul“


Sellise katkega algab maalikunstnik Mihkel Ilusa ja fotograaf Paul Kuimeti ühisnäitus ”Lõputa lugu”. Ja juba ma kipun katkisele trepile, kuigi kunstnikud on selle rangelt ära keelanud. Näitus Tallinna Kunstihoones on külastajatele taas avatud, kuid lammutatakse seegi peagi maha. Minge külastege, kui veel jõuate. Seda näitust peaks külastama päikeselisel päeval, sest teatud installatsioonid toimivad seal just tänu loomuliku valguse langemisele ruumis. Mulle jääb samas kohe silma, kuidas kunstihoone ümmargused valgustid peegelduvad Kuimeti palmihoone kollaažil nagu täiskuud.

Kisun siiski pilgu sillerdavast kristallpalee kollaažist lahti ja liigun ruumi, kus tegutseks nagu robustsed ehitusmehed, vedelevad tellingud ja voolab mört. Mehikesed on loodud maalilaudadest. Kunstnik annab siin au töömeestele, kes tema ja paljude teiste visioone on üles ehitanud. Nagu killustatud kollaažide puhul, ei ole ju enam määrav see algne looja, vaid isik, kes asja reaalselt kokku paneb. Küllap klopsisid nemadki selle vaateratta, mis suures saalis poeetiliselt kaardub, kokku.

Kuid vaateratta motiivi toomine galeriisse on peaaegu geniaalne. Mindki on painanud see Tallinna siluetti lisandunud moodne vaateratas, millele mitte keegi minuga sõitma tulla ei viitsi. Sellel ei ole esmapilgul mingit lugu, hinge ega õigustust. “Tallinna uusimas ostukeskuses sulgevad poed ja toidukohad riburadapidi uksi, kuid Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse miljonite toel kerkinud vaateratas plingib katusel rõõmsalt edasi.” Saatetekst, mis tundub peenutseva nimega keskuse naeruvääristava kriitikana, ei ole kunstniku sõnul karmilt mõeldud.

Mihkel Ilus. ''Gradovi linn''. Foto: Keiu Maasik

Foto: Keiu Maasik

Mihkel Ilus. ''Gradovi linn''. Foto autor: Keiu Maasik.

Mihkel Ilus väidab, et pigem on teemad, millega ta selle installatsiooni puhul tegeles, seotud rohkem lootuste luhtumise ja kustumisega. Ta viitab ka juba teisele sama nukrale vaaterattale 90ndate Kadriorus. Tuues sellise paralleeli ja lastes rattal saalis jõudumööda laguneda, annab ta T1 Mall of Tallinna mõttetule rattale omamoodi võimaluse. Kui Kadrioru amortiseeruv vaateratas jäi lõbustusäri muutudes lihtsalt ajale jalgu, siis see ratas, kummituslikult kõleda ostukeskuse kohal, sündis juba kohe surnuna.

Ilus viitab ka inimeste ammusele unistusele muuta Tallinna range siluett küütlevamaks ja kelmikamaks. Ta usub, et omal ajal vaadati kadedalt Soome poole, soovides, et meilgi oleks selline tulede sära ja pidev pidu. Tahaks siin koos kunstnikuga kõigile südamele panna, et olge ettevaatlikud sellega, mida te soovite, sest soov võib täituda. Meil on see siluett nüüd lõpuks käes, kuid sisu mitte.

Terve näitus on minu jaoks kantud lammutamisihast. Meile näidatakse katkiseid asju, ehitiste karkasse ja sõrestikke. Keegi on tormanud läbi seina, keegi on taevatrepi katki astunud. Näituse kõrghetk saabub siiski, kui sisenen Paul Kuimeti loodud “Nimetusse” valguskasti. See on võimalus võtta pikem jõudehetk, et tühjendada pea pahnast ja nautida maailma erinevatest botaanikaaedadest tabatud erkrohelisi kirkaid kaadreid. Tundub, et päris päikesevalgusega immitseb galeriisse lootus, et loodus võtab inimeste rumala ehitamisiha üle. Installatsioonist väljudes pimestab aga valgus taas silmi ja hirmuäratav hoiatussiltidega vaateratas ei lase rahuliku tundega näituselt lahkuda.

"Nimeta 1". Foto: Paul Kuimet

Foto: Paul Kuimet

"Nimeta 1". Paul Kuimet