Ühiskonnateaduste instituudi viiekordne aasta õppejõu tiitli laureaat. Riiklikel hariduspreemiatel aasta õppejõu nominent. Tudengite sõnul instituudi parim eriolukorraga kohaneja. Meilide all MMM. Maria Murumaa-Mengel ei vaja instituudis palju tutvustamist. Räägime uue õppeaasta esimeses Peeglis Mariaga teadusest, õpetamisest, tunnustamisest, inimlikkusest ja pornost. Meie plaan õppejõudu kohe esimese küsimusega šokeerida läheb vett vedama.

H: Miks sind porno huvitab?

Oi, ma arvasingi, et see ei tule üks tavaline intervjuu. Kui ma uurisin online-riske, siis märkasin, et aasta-aastalt liikusid seksuaalse meediasisu riskid aina nooremasse eagruppi. Viimane piisk oli siis, kui üks mu sõbranna, kelle laps käis toona 1. või 2. klassis, ütles: „Täitsa lõpp – meediauurija, anna mulle nõu! Nad vaatavad koolis porri! Kuidas ma teen neile selgeks, et see pole eakohane ja et see pole okei?“ Siis ma hakkasin uurima, kuidas pornot seksuaalhariduses käsitletakse. Sain vastuseks, et ega eriti ei käsitleta küll. Austraalia on uuringutes eesrindlik, Hollandi koolides on tegutsetud, aga Eestis on põhimõtteliselt käputäis inimesi, kes teevad eri koolitusi õpetajatele. Kas see jõuab reaalselt seksuaal- või tervisekäitumisse – kes teab?

K: Kuidas eesrindlik pornoõpetus käib?

See tähendab, et seksuaalharidus on mitmekülgsem kui banaan ja kondoom. Et lasteaiast alates räägitakse inimesele sellest, et tema keha on väärtuslik, see on tema otsus, mis sellega juhtub, räägitakse inimsuhete kvaliteedist ja kõigest muust säärasest. Ja siis mingil hetkel tuleb seksuaalne meediasisu. See on läbi mõtestatud. Akadeemilises kirjanduses on see päris hästi läbi kirjutatud.

K: Mis seis laste ja nende pornovaatamisega on?

Põhjamaades tehakse päris palju uuringuid. Seal on rohkem juletud seda teemat uurida ja on leitud, et 14-16-aastaste poiste ja tüdrukute puhul on 80-90 protsenti selleks elueaks tahtlikult näinud pornot. Mitte et keegi on näidanud, vaid nad on ise läinud mingil põhjusel seda otsima. Mis tõenäoliselt šokeerib väga paljusid vanemaid, sest tema väike Kevin on ka tõenäoliselt käinud vaatamas pornot.

Ma ei arva, et Eestis on olukord teistsugune. Pigem võiks eeldada, et see number on suurem. EU Kids Online ja muud uuringud on viidanud sellele, et Eesti lapsed on pikka aega olnud mitmekülgsed ja riskialtid internetikasutajad. Nad teevad internetis palju ja satuvad riskantsetesse olukordadesse. Seeläbi saavad säilenõtkemaks, nad saavad riskide ja kahjudega paremini hakkama, suudavad vastu pidada. See on positiivne.

Soovitan lugeda sel teemal meie instituudist Carmen Karnö, Kätlin Karama ja Anett Männiste lõputöid, need on superhead tööd.

K: Kas porno vaatamine on hea või halb?

Oleneb, mis koolkonnast sa oled. Õpite siin ka diskursustest, paradigmadest, erinevatest koolkondadest ja väljade kokkupõrkest. Pornos on minu meelest seda hästi näha. On olemas nn sex-positive koolkond, kes sageli rõhutab pornograafilise meediasisu juures seda, kui see on tehtud eetiliselt, siis on see väga võimestav, normaalsuse piire laiendav. Porno võib nii teha inimestele väga palju head.

Siis on teine koolkond, anti-porn, keda on väga palju ja kes kipuvad oma konfliktsuse tõttu rohkem olema meedia ja avalikkuse vaateväljas, sest nad räägivad pornosõltuvusest. Sõltuvuse kohta on väga palju tõendeid. Nad räägivad sellest, mis on pornos halvasti – stereotüüpsest kehade esitlusest, sellest, et pornoseks ei ole päris seks, et seksuaalharidusliku materjalina teeb see päris palju halba.

Minu jaoks ongi vaagiv akadeemia seal kahe vahel. Oleneb, millise mätta otsast vaadata (naerame – H.). Mis tähendab, et sageli pead pornouuringutes ära määrama, kumb pool sa oled. See määrab ära väga suures osas selle, milliseid teooriaid sa kasutad, millist metodoloogiat, kuhu sa paigutud. Näiteks ajakiri Porn Studies kipub olema sekspositiivne pool. Ja siis on autorid nagu Dr. Gail Dines, kes on akadeemik-aktivist ja ta on alustanud pornovastast võitlust mitmel rindel.

Nii et ei saa öelda, kas see on hea või halb. See on mõlemat.

K: Mida isiklikult arvad? Kas seda peaks aktiivselt keelama-piirama või pigem mitte?

Arvan, et peaksime piirama-keelama sellist pornograafia produktsiooni, kus inimesed kannatavad. See on põhiline. Inimestel on erinevaid kink’e ja fetišeid ja on tore, kui nad leiavad koha, kus aktsepteeritud olla. Aga see ei ole okei, kui selle käigus saab keegi viga. Hästi suur osa pornomaailmast on ekspluateeriv või isegi kriminaalne ja see on see, mis mind häirib. Seetõttu olen ma sageli pigem sellel negatiivsel poolel.

Ma tegelen nii palju laste ja noorte teemadega ning need riskid on etteaimamatud. Ega meil ei ole päris häid näiteid veel tervetest generatsioonidest, kes on sarnaste seksuaalmeedia tarbimismustritega üles kasvanud. Me veel ei tea täpselt seda mõju, aga me natuke juba näeme. Incel’ite ja volcel’ite kogu kultuuriline nähtus on osaliselt mõjutatud sellest, et meil on generatsioonid, kes kasvavad hoopis teistsuguse seksuaalmeediaga üles (incel’id ehk mittevabatahtlikult tsölibaadis olijad on interneti subkultuur, kes kurdavad selle üle, et keegi ei soovi nendega seksida. Volcel’id on sama subkultuuri osalised, kes on seksist loobunud vabatahtlikult. – K.). Igal hetkel, kui sa vähegi tahad, on sul kättesaadav igasugune seksuaalne sisu. Ükskõik kui vana sa oled – igaüks suudab vajutada rohelisele nupule.

K: Kas porno uurimine on stigmatiseeritud teema? Kindlasti me ei ole esimesed, kes küsivad: he-he-hee, sa uurid pornot!

Üllatavalt vähesed inimesi küsivad. Sest et me ei uuri veel korralikult. Meil ei ole korralikku uurimisrühma, ei ole rahastust. Seda ei peeta päris teemaks – see on miski, mis jookseb sisse teistesse teemadesse. Töötame tudengitega koos, aga me ei ole veel reaalselt taotlenud ja saanud raha päriselt uurimiseks. Aga võib-olla on aeg nüüd küps.

Huvi on ses mõttes suur, et tegemist on hästi interdistsiplinaarse teemaga – antropoloogia, etnoloogia, seksuaaltervis, rahvatervis, haridus – kõik saavad siin kokku. Keeruline on see, et me kõik tuleme erinevatest akadeemilistest traditsioonidest ja siis peame kõik rõõmsalt koos elama. Ma eeldan, et see on võimalik. See on võib-olla järgmise aasta asi, mis tuleks ära teha. Kõik tudengid, kes tunnevad, et see on nende teema – tulge, taotleme raha, teeme uurimisrühma!

Kätlin Karama viitas oma töös Nathaniel Burke’ile – you don’t want to be the porn guy[a]. Aga kui sa teed seda tüüpi uuringuid, siis põhimõtteliselt sa oled porn guy või girl. Sind taandatakse selgelt ühele dimensioonile ja see võib olla keeruline.

K: Mida sa uurid?

Uurin hästi laia katuse alla jäävat asja nagu digipädevused ja digikultuur. Minu töö on peamiselt käsitlenud auditooriume – noored auditooriumina, fännid, antifännid, lugejaskonnad, vaatajaskonnad. See vastuvõtu pool on mind alati rohkem huvitanud kui loomise pool. Veebis saavad need kaks – loomine ja vastuvõtt muidugi mõlemad kokku. Viimased asjad, millest oleme kirjutanud ja kuhu fookuse suunanud, on olnud influencer’id ja nende auditooriumid ning influcencer’ite fenomen.

Viimane MeeMa (instituudi tippuuring “Mina. Maailm. Meedia” – H.) pealt kirjutatu tõmbas meid kõiki aja ja tempostamise peale mõtlema, mistõttu oleme viimasel ajal uurinud ka seda, kuidas inimesed tulevad toime tohutult kiirenenud rütmidega ja mis siis saab, kui sa seda rütmi murrad. Näiteks sotsiaalmeediast loobumise pausid. Kuidas inimesed tulevad toime sellega, et me oleme nii kiires maailmas, mida me tajume nii kiirena vähemalt.

H: Kuidas sa ise murrad seda rütmi?

Kevadest ma üldse ei räägii! Ma loodan, et ma ei ole ainus. Kevadel ma küll rääkisin Pealtnägijas ka, et pange enda meediatarbimisele kork peale, aga ise olin öösiti Twitteris (imiteerib telefonis palavikuliselt uudisvoo kerimist – H.) ja vaatasin, issand, mis USAs toimub! Ma ei käinud üldse oma sõnade järgi. Siis läks mul tavapärane rütmistamine pooleks aastaks täiesti sassi. Nüüd ma võitlen selle eest, et mul tekiksid mingisugusedki nutivabad ajad, mida on väga raske teha.

H: Kevad oli õppejõududele ilmselt väga raske.

Ma ei usu, et ainult õppejõududele. Ma arvan, et see oli kõigile raske. Me olime kõik ühes paadis. Õnneks meie instituudis saime inimlikult hakkama. See oli oluline nüanss, mis jäi sageli puudu. Inimesed käitusid nagu robotid, hakkasid regulatsioone ja reglemente ja juhiseid tootma. Inimesed otsisid abi: „Öelge mulle, kuidas tegema peab.“ Ma saan aru – seda on vaja, et kuhugi ennast haakida. Aga inimlikkus kadus korraks ära. Ma nägin igalt poolt töörühmadest ja ülikooli kesksetest mehhanismidest, et olid sellised hästi bürokraatlikud ja tehnilised vastused, kuigi tegelikult enamus inimesi ootas sellel hetkel empaatilist, inimlikku oh shit! momenti. Et palun võtame korraks hetke ja tunnistame kõik koos seda, et täitsa pekkis on, noh! See tuli ka muidugi, aga see ei tulnud kohe.

H: Kuidas siin instituudis on suudetud sellist inimlikkust hoida? Ma tunnen siin hoopis teistsugust õhkkonda kui mõnes muus ülikooli üksuses, ka tavalisel ajal.

Samamoodi, ka minul on õpingute ajast tunne – ma olen õppinud siin bakalaureuses, magistris kui ka doktoris – et siin on teistsugune vibe. Minu jaoks see „teistsugune“ põhineb muidugi teiste juttudel, ma ei ole ise ju õppinud keemiat või mis iganes muud eriala. Mulle tundub, et siin on hästi suur eeskuju mingisugustel isiklikel individuaalsetel käitumismustritel ja karakteritel. Teatud mõttes on see nagu teatejooks – sulle antakse mingil maalt teatepulk kätte, siis sa jooksed sellega edasi.

Kui ma mõtlen, kes näiteks mind on õpetanud ja sotsialiseerinud siia, siis loomulikult Katrin Lendok on üks nendest inimestest, kes on oma kogu inimeseks olemise viisiga loonud selle modaalsuse või tooni, kuidas me siin suhtleme. Ta on olnud siin nii kaua ja ta on puudutanud väga paljusid inimesi just nimelt sellega, kes ta on. Ja ma arvan, et see on natukene nakkav.

Kui ma mõtlen, kes näiteks mind on õpetanud ja aidanud sotsialiseeruda, siis loomulikult Katrin Lendok on üks nendest inimestest, kes on oma kogu inimeseks olemise viisiga loonud selle modaalsuse või tooni, kuidas me siin suhtleme. Ta on olnud siin nii kaua ja ta on puudutanud väga paljusid inimesi just nimelt sellega, kes ta on. Ja ma arvan, et see on natukene nakkav.
Mina ei ole õppinud Juhan Peegli käe all, aga ma olen rohkelt lugenud inimeste meenutusi, kes oma sõnadega räägivad, milline ta oli. Ma saan aru, et see ei olnud ainult mingisugune sõnakõlks, see meie kreedo, et inimene pead sa olema. See paistis välja tema igast teost ja kandus jälle edasi tema õpilastesse.

Ja samamoodi noorem generatsioon. Kui ma doktorantuuris olin, kuidas näiteks Andra Siibak, minu juhendaja, või Pille Pruulmann-Vengerfeldt või Margit Keller – kuidas nad kannatliku heatahtlikkusega jõuavad Sind sellest kutsikaeast välja kasvatada. See on kohutavalt pikk protsess ja see ei lõpe kunagi ära! Aga selline heatahtlik tugi, see kuidagi nakatab. Või kui sa oled sellest ise saanud nii palju kasu, siis tahad seda kuidagimoodi edasi anda. Ma kindlasti teen siin hästi palju liiga, ma ei nimeta kõiki neid nimesid, keda ma peaksin nimetama, aga need on need inimesed, kellele ma praegu mõtlen.

Ma arvan, et see on eeskuju. Niimoodi sünnib organisatsioonikultuur ja kommunikatsioon, kommunikatsioonipõhimõtted. Keegi tegutseb ja tal on piisavalt emotsionaalse liidri kapitali, et nakatada teisi.

H: Kuidas sina aru said, et su tulevik on seotud akadeemiaga?

Ega see ei olnud ahhaa-moment. See oli see moment, kus ma kaitsesin magistritöö ära. Kusjuures, just üle-eelmisel nädalavahetusel nägin Kertu Pungerit ja Karl-Gustav Aadamsood, kes ütlesid, et nad lõpetasid magistri ära ja nüüd nad ei tea, mida oma eluga nädalavahetustel pihta hakata. On magistriõppe kujuline auk ja ei oska sellega praegu veel midagi peale hakata. Mul oli täpselt sama tunne. Kui ma sain oma magistritöö kaitstud ja kõik oli hästi, oli tunne – mis ma nüüd teen? Ma ei saanud vastuseid ju! Mul tekkis miljon uut küsimust juurde. Aga mis ma nüüd teen siis, jätategi mu niimoodi ripakile?

Mingil hetkel ma rääkisin Andraga ja Andra viskas välja väikse konksu, tõenäoliselt väga hästi läbimõeldud konksu, ehkki see tundus toona mulle uitmõttena. Ta küsis, kas ma olen mõelnud doktoriõppele. Tol hetkel ma ei olnud, aga see tundus hea mõte!

Lugesin ja küsisin inimeste käest, kuidas doktoriõpe on. Paljud ütlesid, et see ei ole seda väärt. Sa paned endale lukku teatud teed, ei saa sukelduda erialasesse töösse, sest pool jalga jääb teadusesse ja doktoritöösse väga pikaks ajaks. Siis oli kaalumiskoht – kas need küsimused on minu jaoks piisavalt põletavad? Kus ma elama hakkan? Kas ma viitsin õpetada? Kui palju palka ma saan? Mingil määral teadustöö nakatas mind.

H: Kui palju sul on aega praegu teadust teha?

Mitte väga palju. Ma loodan, et see muutub, kui ma suudan oma pead hoida ikka veel „ei“-ütlemises. Tugevamad kaelalihased (raputab pead aeglaselt ühele ja teisele poole – H.)! Siis ma saan seda aega.

Nii meie bakalaureuse kui ka meie magistritudengite teadustöö on superhea kvaliteediga. See on asi, mis on meie kvaliteedimärk, mida meie tudengid teevad hästi, mida me õpetame hästi.

Me oleme praegu väga palju teinud koostöös ja tänu tudengitele. Nii meie bakalaureuse kui ka meie magistritudengite teadustöö on superhea kvaliteediga. See on meie kvaliteedimärk, mida meie tudengid teevad hästi, mida me õpetame hästi. Ma loodan, et see jääb paljude jaoks aumärgiks, et ma olen teinud sellise teadustöö, võib-olla küll ainsa oma elus, aga sellise teadustöö, millest on päriselt tolku, mis on hästi tehtud ja mida said professorid kasutada õpetamises, mis aitasid edasi teisi uuringuid disainida. See ei ole väike asi tegelikult. See on väga suur asi.

Meil on olnud õnn töötada koos täiesti fantastiliste tudengitega. ... Me usaldame oma tudengeid mingitel hetkedel nii palju, me teeme ikkagi päris teadust nendega koos.

Meil on olnud õnn töötada koos täiesti fantastiliste tudengitega. Siin on olnud inimesi, kes tulevad oma teemadega, mida pole kuulnudki, näiteks influencer’id või mingid nišiteemad olid vahepeal. Mina ei teadnud sellest midagi. Siis tuli näiteks Piia Õunpuu ja ütles: „See kõik on reguleerimata, see on täielik džungel, me peame midagi tegema, ma tahan bakatööd sellest teha!“

Mõned inimesed tulevad ja sukelduvad nii süvitsi teemadesse. Näiteks Kätlin Karama, kes tegi töö pornost temaatiliselt, aga hästi tugev teadusfilosoofia osa koorus välja, reeglina nii süvitsi inimene ei pea minema bakalaureusetöö jaoks. Aga kuna me kahekesi koos sepitsesime selle uuringudisaini nii kavalalt raske, et ta ei saanudki muud moodi edasi, kui ta pidi ära mõtlema kõik ontoloogilised ja epistemoloogilised alused ning need lahti kirjutama, siis ta vaeseke töötaski nagu üli-inimene sellest materjalist ennast läbi. Mina ei ole teinud bakas midagi sellist, aga tema tegi ja mul on tohutu austus sellepärast. Või kes on võtnud üliraskeid teemasid, näiteks küberkiusamine või seesama porno-teema. Iga normaalne inimene põrkaks sealt tagasi ja läheks joostes teisele poole, et andke mulle mõni rahulikum teema. Nad on julged, nad teavad, et nad saavad pärast ajakirjanduses ja kommentaariumides retsi, „mis kuradi teadus see on, sa uurid Tinderit, hö-hö-höö!“ Tudengite kaudu me saame hästi palju teadust teha. Paljudest töödest saavad ka teadusartiklid. Andra on selles hästi hea, ta oskab inspireerida ja õpetada ja ette näidata. Sageli need esimesed teadusartikli leheküljed tuleb lihtsalt ette näidata, sest see on tudengi jaoks võõras žanr. Aga üldiselt me usaldame oma tudengeid, me teeme ikkagi päris teadust nendega koos.

Andra Siibak suutis anda edasi selle teadmise, et teadus on jumala äge! Sa ei saa siit enam lahti, kui sa saad ühe korra sisse hüpatud.

H: Kes on sinu jaoks kõige tähtsam õppejõud, kes on sind kõige rohkem mõjutanud?

Siin tuleb eristada kahte protsessi. Üks on teadustöö, mis algab ju tegelikult seminaritööst. Seminaritööd on tiivaharjutused, aga heal juhul sa juba siis tegelikult saad midagi panustada või vähemalt ise kuidagi tuld täis minna sellest. Andra Siibak on olnud alates seminaritööst minu juhendaja, olles ise väga noor, kui ta mind juhendama hakkas. Andra oli alles oma doktoriõppe alguses, aga ta suutis anda edasi teadmise, et kuule – teadus on jumala äge! Kui oled korra sisse hüpanud, siis enam välja ei saa.

Sellepärast ma võib-olla oskan ka õpetada – ma mäletan või sunnin ennast mäletama, milline tudeng ma ise olin.

Andraga jäimegi koostööd tegema. Ma olin vahepeal nii ludri, ma ei saa aru, kuidas ta viitsis minuga tegeleda. Aga sellepärast ma võib-olla oskan ka õpetada – ma mäletan või sunnin ennast mäletama, milline tudeng ma olen ise olnud. Ja siis ma tean täpselt neid kohti, kus hakatakse ära vingerdama. Ma olin samamoodi ludri ja ma ei tea, kuidas Andra jõudis mind suskida, et ma suudaksin asjad teha õigeks ajaks valmis ja uskuda endasse. Andra on nüüd üks mu parimaid sõpru.

Teiselt poolt Marju Lauristin – naine, legend. Kui ma siia tulin, siis juba rääkisid kõik Lauristinist igasuguseid jutte. Ma mäletan, kui ta tuli meile keemiaringis Jakobi tänaval andma „Sissejuhatust meediasse ja kommunikatsiooni“ aastal 2003, ja siis ma istusin seal mingi hunniku rahvaga, sest see oli alusaine teistele ka. Ja siis tuleb sisse Lauristin – minu meelest täpselt samasugune, nagu ta praegu on. Prillid niimoodi nina peal (Maria imiteerib Lauristini briljantselt – H.), siis vaatas meid sealt, pani mingisuguse slaidi isegi – ekraanid olid värskelt pandud – ja siis hakkas lihtsalt rääkima. Ja siis rääkiski.

Teine, kes rääkis samamoodi, kelle osas ma tundsin mingit sarnast võnget, oli Mihhail Lotman, kelle loengutes mul on ka õnnestunud olla. Noh, tuleb ja lihtsalt räägib, ja peast räägib. Vahest oli kohutavalt raske jälgida, sest sa oled ise nii maru loll sellel hetkel, sa ei tea ühtegi referentsi, sa ei saa ühestki naljast aru, kõik asjad on nii üle pea. Aga sa hullult üritad ja teed märkmeid, niimoodi, et suitsu tuleb, aga mingil hetkel sa harjud ära selle kõigega ja siis hakkavad ka naljad kohale jõudma. Teatud mõttes elutarkusest ja kogemusest tulev elegants jutus on olnud väga muljetavaldav minu jaoks.

Need, kes on Marju Lauristiniga õppinud – see legendi taak või legendi mull loob tudengites teatud kõrgema vastuvõtlikkuse. Ta ei pea ennast tõestama enam, ta ei pea võitlema selle eest, et ma olen ekspert, uskuge mind. Ta võib alati jätta vahele selle osa, kus ta peab end tõestama. See muudab õppimise tegelikult hästi tõhusaks. Mina uskusin teda ja siiamaani usun. See on ka kohutavalt suur vastutus, sest kõik, mida sa ütled, läheb inimestele mingil moel hinge.

Soovitan noortele, kes tahavad ka õpetada või koolitada – minge õpetage põhikoolis või gümnaasiumis. Sealt saab vitsad kätte. Kui sa seal suudad õpetada, siis sul on raudrüü ja siis sa saad hakkama.

H: Kuidas noore õppejõuna eksperdi hoiakut arendada?

See on vist igale inimesele täiesti omanäoline, osad mängivad selle välja ülilihtsalt, teised peavad võimlema. Mis ma soovitan päris noortele, kes tahavad ka õpetada või koolitada – minge õpetage põhikoolis või gümnaasiumis. Sealt saab vitsad kätte. Kui sa seal suudad õpetada, siis sul on raudrüü ja siis sa saad hakkama.

H: Kui hea õppejõud sa enda arvates oled?

Ma olen ülikriitiline enda suhtes ja ma võtan õpetamistööd hästi tõsiselt. Ma ei lähe kunagi nii-öelda külmalt sisse, ma alati valmistan pigem liiga põhjalikult ette. Ma ei ole üldse siin võlts-tagasihoidlik, ma võtan seda väga tõsiselt ja ma panustan väga palju. Seetõttu on minu jaoks hästi armas, kui seda märgatakse. Sellepärast on iga kord, kui tunnustus tuleb, siis see ei ole võlts-üllatus ega võlts-siirus, vaid see on siiras heameel. See tähendab mulle väga palju.
Ja ma arvan, et ma hea olen teatud asjades, mida ma teen. Aga ma olen halb paljudes teistes asjades, näiteks suurtel kursustel tagasiside andmine. Mul on selline blokk ees, kui ma tean, et mul on 70 esseed hinnata, siis ma jään alati hiljaks, sest ma ei suuda ennast motiveerida.

H: No see on päris ebainimlik ülesandepüstitus iseenesest ka...

Ei tea, no samas see peaks olema sisse disainitud. Kui sa planeerid oma kursuseid, siis sa panedki oma märkmikus kinni kaks päeva vähemalt nende tööde lugemiseks, sa ei lase sinna midagi peale hiilida. See on üldinimlik – kui sul on hästi suur ülesanne, siis sa ei oska kuskilt peale hakata. Ja taaskord – nagu ma räägin oma tudengitele: elevanti süüakse ampsu kaupa, hakka kuskilt pihta. Aga ma ei suuda seda ise teha teatud hetkedel. Mistõttu ma tean, et minu kursuste võib-olla kõige frustreerivam osa tudengite jaoks on see, kui nad peavad ootama kaua tagasisidet olulistele töödele. Ma täiesti tean, et tagasiside on õppimise alus. Selles mõttes ma töötan iseendale vastu, kui ma ei suuda seda lubadust täita.

H: Kes su lemmiktudeng läbi aegade on olnud?

Mul on alati nii palju lemmiktudengeid! Mõned inimesed jäävad meelde ja reeglina see tuleb sellest, kui tudeng on aktiivne.

Tudengid on hästi erinäolised. Mõni on troll. Ta tuleb ja sa näed, et tal on trickster’i nägu peas ja ta tuleb ja hakkab provotseerima. Seda tuleb võtta heatujuliselt ja mitte lasta kasvada suuremaks asjaks, kui see asi tegelikult on. Nad on heas mõttes ärritajad, nad sunnivad mõtlema läbi ja argumenteerima paremini.

Siis on sellised tublid inimesed, kes on lihtsalt nii tublid, et ei jõua ette anda neile asju, nad teevad kõik ära. Hästi tublid inimesed jäävad ka meelde. Siis tekib endal kerge imposter syndrome, kuidas nad jõuavad ja kuidas mina ei jõua?

Siis on sotsiaalsed liblikad, kes on kursuse liiminimesed, nad viskavad kildu, nad on hea tuju saadikud. Nendega tekib teistsuguse tooniga jutt ja neile antakse sageli palju andeks, nad on lihtsalt nii meeldivad inimesed. Grupitöödes selgub väga sageli, et nad ei ole väga töökad inimesed. Kõik inimesed tunnevad ennast praegu ära, eks! Aga neil on olemas teatud teistsugused isikuomadused, mis võivad viia väga kaugele.

Mul on hästi palju lemmiktudengeid. Igal aastal vähemalt viisteist!

Ja neid tüüpe on muidugi igasuguseid, aga mul on hästi palju lemmiktudengeid. Igal aastal vähemalt viisteist!

H: Kunas instituut kinni pannakse?

Ma arvan, et mitte kunagi. Arvestades seda, mis praegu toimub meedia, infokorratuse ja kõikide nende teemadega, on praegu meediauuringute hiilgeaeg. Meediauuringute kohta on öeldud Mickey Mouse studies (Miki-Hiire uuringud) – et me uurime triviaalseid, suvalisi, meelelahutuslikke asju. Seda on distsipliinile ette heidetud. Meediauuringute mõttes – ma tean, ma räägin kitsamalt, meie instituudis on palju muudki – on see aeg, kus on meid väga vaja. Peame suutma sellele vajadusele vastata.

Meedia- ja infopädevuste arendamine on inimeste esimene kaitsekilp selleks, et nad suudaksid teha otsuseid, mis ei kahjusta neid ja nende lähedasi, nende riiki ja mis iganes sotsiaalseid struktuure, mis nende ümber on. Selleks on meedia- ja infopädevused üliolulised. Ja see on see koht, kus me saame aidata.

Meedia- ja infopädevuste arendamine on inimeste esimene kaitsekilp selleks, et nad saaksid olla mõistlikud inimesed, et nad saaksid olla agentsed igas mõistes, et nad suudaksid teha otsuseid, mis ei kahjusta neid ja nende lähedasi, nende riiki ja mis iganes sotsiaalseid struktuure, mis nende ümber on. Selleks on meedia- ja infopädevused üliolulised. Ja see on see koht, kus me saame aidata.

Teine asi on see, et interdistsiplinaarsetes tegutsemistes, mis on ka tulevikuteema – ei saa kujutleda uut reaalsust, kui sa ei pane kokku väga paljusid erinevaid pusletükke. On sageli hästi suur ja väga ületamatu probleem, et ei osata tõlkida – erinevad valdkonnad tulevad kokku, nad kõik teevad asju natuke teistmoodi, räägivad natuke erinevat keelt, mis tähendab, et on vaja kommunikaatoreid, neid, kes mõistavad selle tõlkevajaduse olemasolu ja oskavad justnimelt metatasandi ülekantavaid oskuseid rakendada – see on põhimõtteliselt kommunikatsiooniteadus – see on hästi vajalik.

Ja kolmandaks – meil on suured kasvuvalud seljataga, tõenäosus, et me neid veel läbi elame, on suur. Kokku-lahku, kellega, kuidas, mis. Ja Eesti kõrghariduse ning teaduse rahastus on suhteliselt pekkis. Aga mina tunnen ka näiteks, et meil on hästi tugev vilistlaskond. Meil on hästi tugev koolkond sõna otseses mõttes, oma tsunft, mis läheb võib-olla isegi alma mater’ist kaugemale. See on erialane – inimesed, kes muretsevad sarnaste asjade pärast. Meil on mitu erinevat kihti siin, üks nendest on kahtlemata seotud konkreetselt ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialadega. Ja sellepärast on mul tunne, et ehk me ei sure.