Sain mais 40.

Juunis astusin Tartu ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni magistriõppesse.

Septembris sõitsin esimest korda Tartusse. Esimesel päeval puudusin kõikidest loengutest, osalesin ainult aktusel ja sõitsin õhtul Tallinna tagasi.

Teise koolipäeva lõpetas minu jaoks tundmatu aine projektipraktika. Kohapeal selgus, et tegemist on veebiajakirja "Peegel" toimetuse kohtumisega. Ütlesin koosolekul kohe, et on mis on, aga peatoimetaja ma ei tahaks olla. See aga ei õnnestunud.

Nii et siin ma nüüd olen. Mul on väga hea meel tervitada teid Peegli lehel! Oleme väga hea ajakirja teinud seekord! Helen Maria on intervjueerinud 25 000 tähemärgi ulatuses meie lemmikõppejõudu Maria Murumaa Mengelit, Raul kirjutab, kuidas ta lennukiga kooli tuli (saarlase värk) ja Jaanus toob välja viis aastat, kui elamine oli veel õudsem, kui tänavu, kui vaid mõned hitid nimetada.

Mina tahtsin tegelikult rääkida hoopis koroonast.

Arvan, et olen koolis just koroona pärast. Kahtlustan, et pilt võiks olla entsüklopeedias keskea kriisi iseloomustava artikli juures, nii et kui kevadise eriolukorra ajal oli palju vaba aega mõelda, mida oma eluga veel peale hakata, langes see otsus küllalt kergelt. Kooliminek tundus muude alternatiivide kõrval – sportauto või pesukaru soetamine või ümbermaailmareis – täitsa mõistlik ja soodne variant.

Muide, ma tean, et ma pole üksi. Numbrid näitavad, et ülikooli astunute keskmine vanus tegi tänavu selge jõnksu ülespoole ja neid ülal meemil kujutatud “How do you do, fellow kids” näoga keskealisi on uute tudengite seas omajagu.

Koolis on vahva. Eriti kontaktõpe. Põhjus rongiga Tartusse sõita, edasi-tagasi üle Toomemäe kablutada, kohtuda loengutes legendaarsete õppejõududega, kursakaaslastega juttu ajada, avastada, et Naiiv on kolinud vee peale.

Olen ülimalt murelik, et kõik see võetakse meilt kohe käest ära. Olles jõllitanud pool aastat koroonagraafikuid sama intensiivselt, kui karakternäitlejad kuulsas filmis kitsi, võin öelda, et trend ei ole hea. Maailmas on uute koroonajuhtumite arv viimase seitsme päeva jooksul püstitanud absoluutse rekordi.

Ka Eestis oleme juba kevadise rekordi lähedal

Kuna teame haiguse kohta rohkem ja praegu nakatuvad peamiselt nooremad inimesed, siis koroonasurmasid on Eestis hetkel veel vähe. Näiteks USAs aga sureb jätkuvalt pea 1000 inimest päevas ehk iga kolme päeva tagant on üks 9/11. See pole, nagu öeldakse, päris 3,50. Ah, te ei mõista seda viidet. Halloo, Kreisiraadio oli ainult 20 aastat tagasi!

Mul on palve. Hoiame kontakti, aga nii mõistlikult kui võimalik! See tähendab, et kui mõned vaba aja tegevused saab ära jätta, siis tuleb seda teha. Kui mõned koosolekud saab korraldada internetis, on see abiks. Rongis või bussis maski kandmine on ka hea mõte. Kui saate piirata nende inimeste ringi, kellega satute rohkem kui 15 minutiks lähikontakti, võib see päästa mõne kooli või asutuse täielikust sulgemisest.

Ennustan, et osa asju läheb ühel hetkel kahjuks kinni niikuinii. Eesmärk on, et seekord mitte kõik. Et inimesed ei peaks jälle koju jääma ja mõtlema hakkama, mida oma eluga siis nüüd peale hakata, kas minna kooli või võtta hoopis pesukaru.

Järgmisel korral on Peeglil uus peatoimetaja, kes teile siin veerul õpetussõnu jagab. Hoidke kontakti, aga mõistlikult!