Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Karm Lossi tõus murrab ka meistreid

Ahto Jakson, Raul Vinni ja Liisa-Lotta Veiken | Fotod: Ardo Säks ja Tarmo Haud

Punases särgis naine jookseb pealtnäha kergel sammul ülikooli peahoone eest läbi. Selleaastase Tartu linnamaratoni võit on vaid vormistamise küsimus. Konkurent jäi maha juba kakskümmend kilomeetrit tagasi.

Werneri klientidel võib koogitükk üllatusest kurku kinni jääda nähes, kuidas jooksu kindel liider äkki kõndima hakkab. Kadiliis Kuiva ees kõrgub Eesti jooksumaratonide rosin ja hirm samaaegselt. Munakivine Lossi tõus all-linnast Toomemäele. 280 meetrit pikk. Kõrgust 41 meetri pealt 62 meetri peale. Viiekordse maja kõrgus.

Ajaga 2.54 maratoni läbinud Kadiliisil ei olnud plaaniski punakollases rüüs Toomele jooksusammul minna. Mäest üles on ta alati kõndinud: “Võib-olla olen kunagi nii tugev, et suudan seda tõusu joostes võtta.”

“Võib-olla olen kunagi nii tugev, et suudan seda tõusu joostes võtta.”

Kõndides kaotab ajas 40 sekundit, kuid ei riski krampidega, mille alged ta reites jooksu edenedes aina rohkem pakitsevad. Punase vaibani raekoja platsil jääb joosta vaid kaks kilomeetrit. Üsna nadi oleks krampide pärast veidi enne lõppu katkestada. Ja isegi, kui kellegi jaoks ongi kõndimine nõrkuse tunnus, siis võitjate üle kohut ei mõisteta.

Vaevalt mõtlesid Inglisilla ehitajad vaevatud jooksjatele, kuid silla küljel olev ladinakeelne kiri “Otium reficit vires" justkui kutsuks kõndima. “Puhkus taastab jõu”.

Tartus sel aastal elu esimest maratoni jooksnud Kristina Helery Hiiu võttis pähe, et tema läheb Toomele joostes. Kõik maratoonarid teavad, et pärast 40 kilomeetrit jooksu on kõndima hakates uuesti alustada väga valus.

„Aju oli ka juba nii sassis, et igasugune võistlushimu puudus,” meenutab ta oma ainsat peas vasardanud soovi: saada Toomemäest üles. Lihtsam oli joosta kui kõndima hakata.

Jooksmiseks oli munakividel kangetel jalgadel liikumist Helery sõnul palju nimetada. Rohkem meenutas see hüppamise ja tibusammu segu.

Meeste arvestuses Tartu linnamaratoni võitnud Raido Miti arvates on Lossi tõus väga äge. Tark jooksja kasutab seda ära. Kogu distantsi ultratriatleedi Rait Ratasepaga paarisrakendis jooksnuna lasi ta tõusul konkurendil vedada, ründas Toomel ja võttis ajaga 2.30 võidu. Raido tunnistab, et äge küll, aga eks see tõus võtab nii mõneltki jooksjalt rekordi.

Eesti naiste rekordiomanik 24 tunni jooksus, saarlanna Raili Rüütel võib ööpäevaga joosta 199 kilomeetrit, aga Lossi tõusu ta pelgas. Paar aastat tagasi maksis see kartus talle eesmärgiks võetud alla nelja tunni maratoni jooksmise.

“Ma kartsin tõusu enne starti ikka hullult. Käisin eelmine päev selle kõndides läbi ja see tundus jõhker,” meenutab ta. Maratoni ajal tundis ta paar kilomeetrit enne tõusu, kuidas jõudu on ja võiks lausa tempot lisada, aga hirm tõusu ees hoidis tagasi.

Hirmul olid suured silmad: end justkui diiselmootoriga autoks (kiirendust pole, aga sõidab kaua) nimetav Raili jooksis vaikselt mäest üles. Ta ütles, et Lossi tõusul annavad jõudu sinna kogunevate ergutajate hüüded. Tempo muidugi langes ning võib-olla sinna jäigi see minut, mis finišiks üle nelja tunni tiksus. Paljud jooksjad ütlevad, et lisaks kaasaelajatele motiveerib mäest üles jooksma veel üks asi: edasi läheb juba allamäge.

“Toomemäe tõus oli lõpus nagu kirss tordil,” kinnitab oktoobri esimesel nädalavahetusel peetud poolmaratoni võitja Liina Luik. Samas ütleb ta kohe, kuidas sellist tõusu ei tohiks nii pika jooksu lõpus olla: “Jube kannatamine.”

Tartu linnamaratoni peakorraldajal Indrek Kelgul on Lossi tõusu kasutamise kohta väga loogiline seletus: muud moodi Toomele lihtsalt ei saa. Kuid mis Tartu linnajooks see ilma Toomemäeta on?

Mäest üles jõudes keerab jooksurada vasakule, ümber ülikooli muuseumi ja ka üle Inglisilla. Siinkohal tasub meelde tuletada ühte legendi: kes Inglisillalt üle joostes hinge kinni hoiab, sellel pidid soovid täide minema.

Fotod: Ardo Säks ja Tarmo Haud