Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Katrin Lendoki 41 aastat noorte ajakirjanike suurima toetajana

Kelli Aia | Fotod: Kelli Aia

Päikseline kolmapäeva sügisõhtu Toomemäel. Kõnnime Katrin Lendokiga läbi sahisevate kollaste lehtede tema lemmikkohta, Kristjan Jaak Petersoni kuju juurde, ja istume pingile maha.

Katrin Lendok ei vaja tutvustamist inimestele, kes on ühiskonnateaduste instituudiga seotud, sest kes siis ei teaks Katit ja tema pehme oranžikirju padjaga tooli. Kui sa Kati kabinetis käinud ei ole, siis oled ilmselt üks nendest, kes ülikoolis õppimise murede ja probleemidega iseseisvalt hakkama sai. Nimelt on Katrin ajakirjanduse tudengitele olnud üle 40 aasta õppekorraldusspetsialistina tore kaitseingel ja mänginud väga suurt rolli paljude praeguste vilistlaste õppeprotsessis.

Augustis sai Katrinil ajakirjanduse õpetamise juures täis 41 aastat. Praegu on Katrin küll pensionil, kuid seab sammud õppehoone poole endiselt kahel korral nädalas, sest tööst ja tudengitest on raske lahti lasta.

Räägime Katriniga intervjuu käigus tema suurest armastusest tudengite vastu, mõlgutame mõtteid ülikoolis õppimisest ja sellest, kuidas tal uue elukorraldusega harjumine läinud on.

Oleme Toomemäel sinu lemmiku Eesti monumendi juures. Miks Petersoni kuju sulle meeldib?

Ta (Kristjan Jaak Peterson - toim.) tuleb — selline noor, uljas ja tahab kõike teada. Ja ta tulebki muide Riia poolt ja kepiga üle Toomemäe (Tartu Ülikooli - toim.) peahoone poole. Ta läheb natuke edasi ja seal on Karl Ernst von Baer — minu teine lemmik monument. Baer on vana, tark, teab juba kõike ja on kõige suhtes skeptiline. See kõik moodustabki kokku ülikooli.

Millal sa ülikooli lõpetasid ja kuidas oma töökohani jõudsid?

Mina olen üks viimaseid eesti filolooge ajakirjanduse eriharust. Lõpetasin 1979. aastal, aga 1976. aastat oli ülikoolis juba ajakirjandusõppe esimene kursus. 1979. aastal sain töökoha kutse ülikoolist. Sel ajal oli veel suunamine. Rektori kabinetis tuli allkiri anda, et lähed kolmeks aastaks sinna või tänna. Ja oli nimekiri, kus sa pingerea alusel võisid valida, kuhu sa minna tahad. Mina sain ülikoolist kutse.

Sa oled 41 aastat teinud tööd tudengitega ja kokku puutunud väga erinevate inimestega. Kuidas tudengid aastate jooksul muutnud on?

Üldiselt on tudengid muutunud küll. Nad on endiselt väga toredad. Ma ei saa midagi parata, mulle lihtsalt meeldivad tudengid. Miks ma muidu siin need peaaegu 42 aastat olen olnud. Me oleme rääkinud vanade õppekorraldajatega ja jõudnud ühisele seisukohale, et see, kes on praegu kolmeaastase õppe lõpetaja ja kes oli omal ajal keskkoolilõpetaja, on enam-vähem sotsiaalse täiskasvanu tasemel ühesugused. Noored on aasta-aastalt nooremaks läinud ja ma ei mõtle mitte aastatelt, vaid vastutust ja sotsiaalset küpsust on nüüd vähem. Varem keskkoolist tulles sa rohkem vastutasid enda eest, aga nüüd noored justkui ei vastuta enam enda eest.

Milles see vastutus väljendub?

Eks see ole alati niimoodi olnud, et on tudengeid, kes tulevad ja ütlevad, et tehke nüüd minuga midagi. Mulle meenub sellega üks lugu, kus tuli selline ilus noormees, oma arust vähemalt, kes oli vist harjunud, et kõik daamid viskuvad teda päästma või abistama, kui ta ainult kuskilt välja ilmub. Ja ta tuleb ja ütleb, et teil on siin üks aine. Jah, meil on siin kuskil kolm või nelisada ainet. Seal aine pealkirjas on sõna “meedia”. Neid on ka meil kuskil oma paarsada. No see, mis mul tegemata on. Ehk siis selliseid tudengeid on kogu aeg olnud, kuid nüüd on neid kuidagi rohkem.

Mis sind koostöös tudengitega kurvastab?

Kurvastab see, kui inimene laseb selle, mis tal on, raisku. Kui ta ei jõuagi sinnamaani, et õppimine, õppimise protsess, kuskile välja jõudmine ja teadmiste omandamine on tegelikult tore. Kõik see tähendab tööd, kuid kui ta end raisku laseb, siis see on nukker.

Katrin Lendok Kristjan Jaak Petersoni kuju juures. Autor: Kelli Aia

Mida sa tudengitelt nende aastate jooksul õppinud oled?

Just seda, et tuleb säilitada huvi ja vaimustus maailma vastu. Ma vähemalt püüan ka, et endal oleks kogu aeg sära silmas.

Kui sa annaksid praegustele ja tulevastele tudengitele mingisugust nõu, siis mis sa neile ütleksid?

On üks asi, mis mulle viimasel ajal käib natuke närvidele. Ma olen küll eelmisest sajandist, aga minu meelest arstid, õpetajad ja õppejõud ei ole klienditeenindajad. Ülikool ei ole kliendisuhe. Ei ole see, et sa tuled ülikooli ja küsid, et mida te mulle pakute. Kõigepealt pead sa ise teadma, mida sa tahad. Sa pead selle välja uurima, endale selgeks tegema, kätte nõudma ning selle saamiseks ise tööd tegema, mitte tulema ja ütlema, et tehke nüüd minuga midagi.

Nüüd pensionil olles, kui su elukorraldus on natuke teistmoodi, kas sul jääb rohkem aega ka hobidega tegeleda?

Ühtegi suurt hobi ei ole veel välja kujunenud, sest meil on suur aed ja praegu on olnud igasugused aiatööd. Aga minu suurim hobi saab olema minu lapselaps. Mul on nüüd lõpuks ometi lapselaps ja ma olen äärmiselt uhke vanaema.

Sellel aastal ei saa kahjuks kuskile sõita, aga muidu meeldib mulle käia igasugustel näitustel ja muuseumides. Mulle on alati meeldinud teatris käia, aga nüüd ei ole ka teatris tükimat aega käinud. Viimasel ajal natuke kardad ka teatrisse minemist. Kuulad enne ikka mitmelt poolt, et kas ikka tasub või ei tasu minna vaatama.

Kuidas sul uue elukorraldusega harjumine läinud on?

Väga hästi ei ole veel kohanenud. Ma elan ikka natuke raskelt üle seda, et mul ei ole enam selle muretoolikese peal istuvaid tudengeid. See mul ikka natuke kriibib hinge. See kõik oli selles suhtes ka väga põnev, et igal õppeaastal on olnud erinev õppekava versioon ja kui keegi on maha jäänud, või on nüüd eksternina õppinud ma ei teagi, mis ajal. Ja see tekitab suurt rahulolu, kui sa mõtled tudengiga kahe peale välja plaani – kuid on kohutav pettumus, kui ta järgmisel aastal ilmub uuesti ja ütleb, et ta ei teinud midagi ja küsib, kuidas ta ikka nüüd lõpetada saab. Sellesse ma ei suhtu eriti hästi.

Sa suudad ikkagi alati sõbralikkuse ja rõõmsameelsuse säilitada. Kuidas sa seda teed?

Ma ei tea, tudengid meeldivad mulle ja midagi ei ole parata. Noored inimesed on ikka toredad, ka siis, kui nad lurud on. Võib juhtuda, et tudeng teeb seda baka osa kolme aasta asemel viis või kuus aastat ja siis saab ta täiskasvanuks ning teeb magistri ühe-kahe aastaga ära.

Kui sa vaatad tagasi enda pikale ajale ühiskonnateaduste instituudis, siis mis on sinu jaoks olulised mälestused?

Kui nüüd rääkida ühiskonnateaduste instituudi majast, siis lõppude lõpuks olen ma selles majas sünnitanud oma neli last. Riigiteadlaste nurkmises auditooriumis ruumis 305. Ma olen teinud majas ekskursioone ja siis ma tavaliselt küsin alati ekskursantide käest, et kas nad on siin sündinud, sünnitanud või töötanud, siis on erinevaid kohti, mida näidata.

Ühtepidi on loomulikult hea, et meile see maja üldse osteti. See on suur õnn. Teistpidi, minu jaoks oleme ühiskonnateaduste instituudina natuke liiga hajevil ja liiga suured, et kõiki erialasid hõlmata. Ja peale selle kaotati kogu ülikoolis ära õppetoolid, mille kaudu käis erialane identiteet ja eriala asjade arutelud ja vaidlused. Mina tunnen puudust ajakirjanduse õppetooli koosolekutest ja aruteludest.

Kuid kõige olulisemad mälestused on ikkagi tudengid, tudengid, tudengid.