Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

TOP 50 laenutushitti: neid menukeid on raamatukogust raske saada

Raul Vinni | Fotod: Allan Aug

Sotsiaalteaduste raamatukogu raamatukoguhoidja Maio Vaniko annaks kõigile raamatuid, kui ainult oleks anda. Foto: Allan Aug
Sotsiaalteaduste raamatukogu raamatukoguhoidja Maio Vaniko annaks kõigile raamatuid, kui ainult oleks anda. Foto: Allan Aug

“Piibel!” tulistab mälumängur puusalt, kui küsida, mis on Tartu ülikooli raamatukogude kõige loetavam raamat. Vale vastus!

Tartu ülikooli raamatukogu 2019. aasta kõige laenutatum teos ligi 3,7 miljoni teaviku seas on Raul Naritsa 253 leheküljeline “Õiguse entsüklopeedia”. Tegemist on spetsiaalselt TÜ õppekava jaoks mõeldud õpikuga. Omamoodi piibel seegi.

Vaadates ülikooli erinevatel erialadel õppivate üliõpilaste arvu, pole ime, et viiekümnest enimlaenutatud raamatust on suisa 21 seotud õigusteadusega. Ülikooli statistika järgi on Tartu ülikooli õigusteaduskond erialadest suurima tudengite arvuga. Populaarseima raamatu laenutuste kord ei ole suur, kuid tuleb meeles pidada, et raamatuid on vaid loetud arv.
Sellest infost hakkabki kõik pihta.

Raamatukoguhoidja Maio Vaniko TÜ sotsiaalteaduste raamatukogust (ülikoolil on pearaamatukogu ja hulk erialaraamatukogusid) annaks kõigile soovijatele raamatuid, kui neid vaid oleks.

Inimesed võivad arvata, et mis see raamatukogutöö siis ära pole - võta aga riiulist ja muudkui laenuta.

Semestri alguses võib raamatukogus kuulda ülekuulamist:

“Elate Tartus või liigute ka Tallinnas?”

“Kas olete juba linnaraamatukogus lugeja?”

“Kas sobiks ka kaugemalt laenutamine?”

“Olete juhuslikult kodukanti minemas?”

Maio ütleb, et ei maksa raamatukoguhoidjale pahaks panna, kui ta lugeja elukohta linnaosa täpsusega uurib. Kõik ikka selle nimel, et koostada raamatu leidmise plaan. Raamatukogudevaheline laenutus aitab tellida teisest Eesti servast või koguni välismaalt. “Peaasi, et lugeja leiaks soovitu,” kinnitab 18 aastat tudengite lugemismuresid lahendanud Maio.

Sotsiaalteaduste raamatukogus on häda korral välja laenutatud isegi kohalkasutuseks mõeldud eksemplarid. Näiteks ööseks. Tudeng võtab õhtul raamatu, tuubib öö läbi või hoiab seda padja all ning toob hommikul tagasi. Kui veab, siis antakse raamat ka terveks nädalavahetuseks.

Üks võimalus on panna end raamatule järjekorda ja oodata, millal teos vabaneb.

Tudeng võtab õhtul raamatu, tuubib öö läbi või hoiab seda padja all ning toob hommikul tagasi.

Sotsiaalteaduste raamatukogus pandi 2019. aastal järjekorda küll vaid 19 raamatusoovi. Seevastu biomeedikumi raamatukogus oli teoseid järjekorda pandud koguni 174 korral.
Raamatute populaarsus sõltub palju näiteks õppejõust. Maio toob näite, et 2019. aasta TÜ raamatute TOP 50 seas on üks teos, mida väga taheti, aga nüüd ei lähe enam peaaegu üldse. Kursus on näiteks teisiti üles ehitatud. Tihti on nõutud teosed ka sama eriala õppejõudude kirjutatud.

Menuki laenutamisega on keerulisem neil, kes käivad koolis mitme nädala tagant - magistrandid ja kaugõppurid. Kord juhtuski nii, et raamatukogus tehti nimekiri neist, kellele raamatut ei jätkunud. Maio avastas, et üks soovitud raamat oli teises raamatukogus olemas, ning helistas sinna. Sealne töötaja oli nõus kohe oma autoga raamatud Toomemäele tooma. Tudengid istusid samal ajal päeva viimases loengus, aga Maio pidi raamatukogu saalis letis olema. “Võtsin siis A3 paberi ja kirjutasin midagi säärast: “Eneli, Mare, Margit jt, kui te soovite endiselt Hessi “Sotsioloogiat”, tulge raamatukogust läbi!”, meenutab Maio, kes läks ja jättis sellise tekstiga paberi auditooriumi ukse taha põrandale. Natuke enne raamatukogu sulgemist olidki tudengid kohal ja soovitud raamatud käes. “Väga eriline erand,” ütleb Maio.

Raamatukogu ja võlglased on lahutamatud. “Helistame, kirjutame, tuletame meelde, otsime guugeldades värskemaid andmeid, saadame sõnumeid Facebooki,” kirjeldab Maio, mis detektiivitöö raamaturiiulite vahel käib.

Õnnestumise rõõm ei ole tihti ainult see, et saad raamatu tagasi, vaid on hea meel ka selle üle, kui keegi saab oma murest lahti. Inimesed on erinevad ja mõne jaoks on ka selline lihtne asi nagu raamatu tagastamine, keeruline.

Raamat võib olla vähepopulaarne, kuid võib olla ainus eksemplar kogu Eestis, ütleb Maio. Tihti on sellisteks võõrkeelsed teosed. Hullem veel, kui mõne unustaja riiulil on neid kolm-neli. Siis on raamatukoguhoidjal endal paha tunne, et pidi ta nii agar soovitaja olema. Lugeja poleks ise neid raamatuid vast leinud, aga nüüd on raamatukogu ilma.

Aastaid tagasi oli üks eksmati saanud lugeja Maioga koguni pahandanud, kui too julges raamatuid tagasi küsida. Ülikooli peale kuri olnuna ei tahtnud ta mõista, et laenutused on raamatukogu ja lugeja vaheline asi. Õppeedukus on hoopis teine teema. Tookord jäigi vaidlus pooleli ja raamatud kanti lihtsalt maha.

Maio sõnul ei maksa karta, et kaduma läinud trükise puhul alati väga suurt kahjutasu tahetakse. Raamatukogu eelistab ikkagi pigem teose asendamist millegi hetkel vajalikumaga.
Iga raamatukogu on rõõmus, kui saab varusid täiendada või keegi kingib mõne lemmiku. Sotsiaalteaduste raamatukogu on saanud täiendusi õppejõududelt, vilistlastelt ja koguni tudengitelt. Ükskord ostsid tudengid peo korraldamisest üle jäänud raha eest raamatukogule kingitusi.

“Ma ajan su vist hulluks,” muretseb Maio hilisõhtul Facebookis suhtlusaknas, kui oleme tunnikese arvudest ja raamatukogu tööst rääkinud. Raamatukogu töös olevat Maio kinnitusel kole palju kihte ja üksi seal hakkama ei saa. Raamatukogud töötavad kõik koos ja see süsteem on üsna hoomamatu.

Lugeja jaoks on kõik väga lihtne. Tema läheb ja küsib raamatukoguhoidjalt: “Kust ma “Õiguse entsüklopeedia” leiaksin?”.