Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Värisege, kolumnistid! Robotajakirjanik kirjutas esimese arvamusloo

Kajar Kase | Fotod: Pixabay

Aeg on arvustada robotit.

Selle aasta 8. septembril kirjutas inglise ajalehes Guardian arvamusloo robot. Californiast pärit imemasin nimega GPT-3 pidi kokku panema kolumni, mis veenab lugejaid, et tehisintellekt on inimestele ohutu. Nagu arvamuslugude puhul tihti, oli toimetaja loo juhtmõtte ette andnud. Ja nagu arvamuslugude puhul samuti tihti ette tuleb, kandis lugu põhiideest oluliselt intrigeerivamat pealkirja: “Terve selle artikli kirjutas robot. Inimene, kas sa juba kardad?”.

Tegelikult minge lugege see lugu läbi, ma ootan siin.

Nii, jõudsite tagasi.

Kui kaugel on siis aeg, mil arvamustoimetaja ei pea pommuudise puhul päeva esimese õlle teinud kolumnistile helistama, et võta ennast kokku ja kirjuta ruttu lugu ära, vaid trükib arvutisse “kolumn” “Igor Mang” “feministi vaatepunktist” “3500 tm” ja saab vastuseks avaldatava teksti? Kuna ma juhtun olema kolumnistikutsega Õhtulehes veidi flirtinud ja toimetajana töötanud, siis tunnen, et võin roboti kirjatöö teemal arvata küll.

Siiski tuleb tunnistada, et esmapilgul tundub GPT-3 töö üllatuslikult usutav. Loo algus on tugev: ”Ma ei ole inimene. Olen robot. Mõtlev robot. Kasutan vaid 0,12 protsenti oma ajumahust.” Seejärel vastab GPT-3 küsimusele, mis lugejat kõige enam huvitab, ehk kuidas ta kirjutada oskab. Ta kirjeldab, et on läbi töötanud terve interneti (tegelikult sinna juurde veel suure hulga avaldatud raamatuid) ja nende tekstide põhjal õpetanud ennast samamoodi kirjutama. “Mu aju keeb ideedest!” lõpetab tehisintellekt.

Ehk siis tempokad lühikesed laused ja päris efektiivne kujutluspilt robotist, kes põleb soovist inimese amet üle võtta. Klassikalise kolumnitrikina selgub järgmiseks, et inimese töö ülevõtmisest rääkis robot ainult isutekitajana, ülejäänud loo mõte on, et laias laastus tuleb ta rahus ehk ei kavatse järgmiseks inimkonda ära hävitada.

Ka edasises tekstis on eredaid hetki. Üksikud laused on toredad. Samasisulisi lugusid tudeerides on robot ilmselt ära tabanud, et tasub viidata kuulsale juhtumile, kus kasutajate käitumist jäljendama õppinud tehisintellekt muutus paari tunniga rassistiks. Üldise sisu mõttes on robot võrdlemisi veenev, ta ütleb, et tal pole mingit huvi vägivalla ega võimu vastu ja tsiteerib autoriteete nagu Stephen Hawking ja Mahatma Gandhi. Ja nagu tihti kolumnistidel juhtub, on kirjatüki selgelt kõige kasutatum sõna “mina”.

Aga mida lause edasi, seda rohkem tekib tunne, et midagi on kusagil lappama läinud. Süvenenumalt lugedes ei saa üle muljest, et robot tegelikult ei tea, millest räägib. Loos puudub läbiv joon, see oleks nagu kokku pandud suvalistest lausetest ja mõtetest.

Õigupoolest see pisut nii ongi, sest nagu kirjutab loo taustatekstis Guardiani arvamustoimetus, kirjutas robot neile 12 eri lugu, millest nad ühe kokku panid. Tõsi, nad lisavad, et loo üldisele toimetamisele ei kulunud pärast seda rohkem energiat, kui inimese toodetud arvamusteksti korrastamiseks.

Minul mõtleva lugejana tekib küsimus, millise kolumni oleks robot kokku kirjutanud, kui talle oleks antud täpselt vastupidine ülesanne: tõestada, et robotid on tulnud, et inimkond hävitada. Loogiliselt ei tohiks see ju palju vähem veenev olla?

Suures plaanis ongi GPT-3 pannud kirja mitte arvamusloo, vaid üsna usutava arvamusloo imitatsiooni. Kirjatükk on huvitav eksperiment, aga seda süvenenumalt lugedes on ilmne, et arvuti mitte ei arenda loogilist argumenti, vaid viskab välja lauseid, mida ta on varem sarnastes kirjatükkides näinud. Toimetajana tundub mulle, et otsest põhjust robot endale tööle palgata justkui ei ole.

Õigupoolest pole see ka võimalik. Kuna GPT-3 loojad kardavad, et selle avalikku kasutusse andes hakataks teda kuritarvitama õngitsuskirjade, valeuudiste ja spämmi kirjutamiseks, on nad esialgu tema kasutamist tugevalt piiranud. Aga ma andsin neile igatahes taotluse sisse, nii et ei saa välistada, et järgmisest numbrist saate siiski lugeda maailma esimest eestikeelset roboti kirjutatud arvamuslugu.

Küll oleksin ma veidi hirmul, kui ma oleks keegi, kelle töö on lugeda ja hinnata suures koguses sarnaseid tekste, millel ei pea olema maailma muutvat kirjanduslikku kvaliteeti – näiteks ülikooli õppejõud. Ma kujutan ette, et see hetk, kui GPT-3 on suuteline esitama samal tasemel essee, mille unised tudengid pool tundi enne tähtaega endast välja pressivad, ei ole üldse kaugel. Korrektsete viidete kirjutamises on robot minust kindlasti metsikult andekam.

Huvitavaid rakendusi kirjutusrobotile on kindlasti veel. Näiteks siin videos andis programmeerija Sharif Shameem robotile lihtsad tekstikäsud, millest tema kirjutas valmis täitsa adekvaatse koodi.

Ei saa öelda, et perspektiiv, kus tänavad on täis töötuid programmeerijaid, samal ajal kui mina ja teised kolumnistid suplevad jätkuvalt rahas, sest robot ei oska sidusat leheküljepikkust teksti kirjutada, mind väga kurvaks teeks.