Laulu- ja Tantsupeo SA juhiga eesti rahvatantsust, eilsest ja homsest, suurtest pidudest ja väikestest detailidest, rahvatantsu armastusest, mainest, rahast ja tunnetusest.

Eestis on tuhandeid rahvatantsijad, nende igapäevaelu ja treeningud käivad üheskoos laulu- ja tantsupeo intervalliga. Selle, meie oma, Unesco kultuuripärandi olevik ja tulevik liigub ühisvastutusena inimeselt-inimesele. Eraldiseisvat figuuri, asutust, kollektiivi, ministeeriumit või indiviidi ei tasu vastutavana otsida, sest niivõrd heterogeensete arvamustega homogeenset rahvakunsti purki püüda ei oleks lihtsalt võimalik. Seega, kuidas hoida elujõulisena ühisloomet?

Järgmise üldlaulu- ja tantsupeoni “Iseoma” on jäänud täpselt üks aasta, kaks kuud ja kolm päeva, kuidas tundub?

Ühel hetkel hakkame ka ise peo alguseni päevi loendama, me veel ei ole seda tegema hakanud, aga väga hea teada. Sellega on hästi, kõik on graafikus.

Kuidas on seis järgmiste laulu- ja tantsupidudega?

2028. aastal on tulemas tegelikult olemuselt väga suur laulu- ja tantsupidu, sest me tõime 2027. aasta noortepeo ja 2029. aasta üldpeo kokku 2028. aastasse. Selle plaanid on veel seadmisel. Tegelikult selle aasta lõpus, järgmise aasta alguses on juba 2028. aasta uue peo kunstiliste juhtide valimine, ehk ülejärgmise laulu- ja tantsupeo meeskonnaga algab töö põhimõttelist nüüd peale. Selleks hetkeks jõuab 2025. aasta pidu kulminatsioonini ja samal ajal hakkab juba uus meeskond paralleelselt tegutsema 2028. aasta peo nimel.

Tantsupeo vaatest tuleb see eriti suur pidu – sinna tulevad nii lapsed kui ka täiskasvanud, kõik liigid kokku. Tänu sellele on ühe kolmandiku võrra tantsijaid väljakul rohkem – kuidas see hakkab välja nägema, seda veel täpselt ei tea. Teame natuke, oleme mõelnud, aga kuidas täpselt hakkab minema, saame näha.

Mis sind täna rahvatantsu maailmas rõõmustab?

Mind rõõmustab see, et meil on selline kultuur nagu laulu- ja tantsupeo liikumine. Meil on sellised suursündmused neli korda kümnendi jooksul. Tõenäoliselt, kui meil seda ei oleks, siis oleks rahvatants palju arhailisem, vanamoodsam ja väga piiratud seltskonna tegevus. Ka harrastajate arv oleks ilmselt oluliselt väiksem, sest on fakt, et suured peod ikkagi toovad harrastajaid kokku.

Millised on rahvatantsus peamised väljakutsed?

Kõik algab pihta õpetajatest. Juhendaja on kõige olulisem inimene rahvatantsu liikumises. Kui juhendajaid ei ole, siis ei ole ka koori või tantsurühma…kui ei ole tantsurühma, ja nii edasi, siis langeb ka arvukus.

Näiteks kui mina õppisin Pedas (Tallinna Pedagoogiline Seminar) koreograafiat, siis meil oli vähemalt kaks korda nädalas rahvatantsutund. Täna vist enam polegi sedasi, et oleks iganädalaselt rahvatantsutunnid. Nüüd õpitakse üldse kuidagi projekti või etapina, kuidagi teistmoodi. Viljandis enam seda osa üldse ei õpetata, minu ajal veel õpetati. Meil ei ole enam rahvatantsu õppeprogramme Eestis.

Oleme olukorras, kus me enam ei õpeta rahvatantsu, vaid me kuidagi õpime ise. Nüüd on küsimus, kui palju me seda ise oleme võimelised õppima. Muidugi on olemas ka kursused, nagu Ilma Adamsoni tantsukool ja ERRS (Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts) teevad koolitusprogramme, aga lõppkokkuvõttes on need koolitused. Inimesed, kes tunnevad huvi, saavad minna end harima. Aga kui palju tuleb meile uusi ja noori inimesi õpetajateks on omaette võtme koht. Selle mõju me näeme tõenäoliselt alles mitmekümne aasta jooksul.

Teine murekoht on see, et nendele samadele õpetajatele tuleb leida väljund ja nüüd jõuame muidugi kooli keskkondadesse, kultuurimajade keskkondadesse ja üldse inimeste elatusväärtustesse. Kust mul tuleb palk, kust ma saan raha või kust tuleb mu leib lauale. Tekivad küsimused, kas õpetajad on igapäevaselt ka motiveeritud seda tööd tegema? Kas neil on sotsiaalne kindlustunne, kuidas on näiteks koolides rahvatants väärtustatud, mis kell algab proov – need teemad on kõik omavahel seotud.

Kui kogu see õpetaja osa hakkab langema, siis ei teki kollektiive, ei teki harrastajaid ja tegelikult meil üldse see kultuur hääbub. Nagu ma ütlesin on haridus meil juba ära kadunud. See on kõige valusam koht püsimajäämise juures.

Kuidas sa tajud, millised on inimeste laiemad hinnangud rahvatantsule?

Me oleme käinud Eestimaal ringi, tegelikult mured on väärtusküsimustes, mis hakkab näiteks koolide puhul pihta koolijuhtidest, – kuidas nad rahvatantsu väärtustavad ja milline on nende suhtumine. Oletame, et kui kuskil koolis kaob rahvatants ära ja kui suhtumine on selline: “Noh, onmison, teeme midagi muud,” siis selle tulemusena ühel hetkel vaibub kogu liikumine.

Sellist käegalöömist võib Eestis leida. Samas, osades koolides väärtustatakse seda liikumist väga tugevalt, leitakse lahendused, mõeldakse õpetajaga kaasa. Aga see vaatepilt on hästi erinev.

Kuna mõjutustegureid on palju – raha, aeg, teised tegevused –, siis mina ka tegelikult ei tea, mis meil 20-30 aasta jooksul saab. Igapäevaküsimustes on müra nii palju, et tekib oht, et laulu- ja tantsupidu jääb märkamata.

See, et tuleme kokku laulu- ja tantsupeole laulma, seda on selles mõttes lihtne korraldada. (muigab) Kui kollektiivid on olemas, siis me tuleme kokku ja küll meie siin selle organisatoorse poole kõik ära teeme. Aga küsimus on, et meil peavad olema need inimesed, kes kokku tulevad.

Aga kuidas sa hindad, milline on rahvatantsu positsioon praegu kunsti ja kultuurimaastikul laiemalt võrreldes teiste kultuurivaldkondadega?

Rahvatantsu on alati tore vaadata, seda ka teiste tantsustiilide juures ja kõrval. Samas ma pean ütlema, et vaataja silm on kuningas ja igaühel on oma arvamus. Õnneks meil on harrastajaid nii palju, et seega on rahvatants ja koorilaul meile niivõrd omased.

Ma arvan, et rahvatants on siiski heas positsioonis, siin-seal kogu aeg kasutatakse ja rahvuslikud elemendid jooksevad pidevalt läbi. Tänu sellele, et meil on palju harrastajaid, loob see meile rikkuse ka vaatajaskonna poole pealt. Lapsevanematel lapsed tantsivad – kui ise puutud sellega kokku, siis see aitab väga tugevalt kaasa rahvatantsu armastusele, hoidmisele ja märkamisele.

Mis rolli kannab rahvatants ühiskonnas?

Meie rahvusliku identiteedi edasikandja rolli.

Meil on vähe kohti, kus ei tooda esile meie laulu- ja tantsupidusid. Kui minna teinekord ministeeriumite lehtedele, siis seal on ikka laulupeo suured pidid. Avad mõne arengukava, siis leiad jälle laulu- ja tantsupidudest pilte.

Igal pool, kus on vaja mõnda ilusat fotot Eestist, siis üks pilt sellest on tõenäoliselt laulu- või tantsuväljakult. Seega mängib väga suurt rolli meie teatud sellises kultuuri ja identiteedi määratlus. Eestlaseks olemine, vabadus – kõigi selliste märksõnade juures on laulu ja tantsu liikumine ikkagi ülimalt olulised ja ma ei kujutaks ette, kui meil neid ei oleks, tõenäoliselt oleksime oluliselt vaesem rahvas.

Ma pean tõdema seda, et tihtilugu võetakse meie kombeid justkui iseenesestmõistetavalt. Aga tegelikult ei ole see üldse nii iseenesestmõistetav. Kui me ei investeeri õpetajatesse, kui me ei leia neile häid tingimusi, kui me ei räägi sellest, kui me ei uuenda ega arenda, siis see liikumine läheb aina arhailisemaks ja me ei saa enam tulevikus rääkida, et meil on kogukond nii suur ja tantsupeod väga võimsad. Me peame käima ajaga kaasas.

Ma olen täheldanud, et need inimesed, kes rahvatantsuga ise kokku puutuvad, vaatavad seda maailma ühe pilguga, nemad saavad sealt kogukonna, sotsiaalsed suhted ja lisaks tantsimise. Ja need inimesed, kellel kokkupuude puudub, näevad seda kui suurt rahvapidu. Tore on, et koos käite, aga nad ei näe sellest väärtust. Mis sa sellest dissonantsist arvad?

Ja kindlasti on, mul on endal ka tuttavaid, kes reeglina ei käi rahvatantsu vaatamas. Vaatavad telekast ja ei tunne suurt kontakti. Aga see on paratamatu, et inimesed elavad omas ruumis.

Inimestel ongi erinevad huvid, erinevad tunded. Ma arvan, et see on ka okei. See, et inimestel on erinev tunnetus on loomulik.

Aga neid inimesi, kes tegelikult laulu- ja tantsupidu ikka oluliseks peavad, olemata ise lauljad või tantsijad, on omajagu. Kultuuri ümber on nii palju inimesi, on nad näitlejad või… kes ise sellega kokku ei puutu – aga tegelikult neil on sama tundelävi. Nad saavad aru ja väärtustavad selle olulisust meie kultuuriloos.

Meie kultuuriväljaanded üldiselt ei kirjuta arvustusi rahvatantsu kontsertidest. Kas oled kunagi mõelnud, et miks see nii on?

Ma ei tea, miks see nii on on, tõesti ei kirjutata. Tantsupidudel on küll eksperte käinud, vahel harva jõuab mõni arvustus ajakirja või -lehte, aga üldiselt kontsertide mõttes tõesti, ma ei tea, miks.

Kas see oleks vajalik, kui mõelda juhendaja või kunstilise juhi tagasiside perspektiivist?

Kui see on negatiivne, siis ma ei ole kindel, kas meie kunstilised juhid tahavad seda saada. Kas kunstilised inimesed tahavad saada negatiivset tagasisidet…positiivset on alati tore saada aga negatiivses ma ei ole küll väga kindel. Kui peale kontserti ansamblijuht loeb, et kuidagi kehvasti tehtud ja kontsert ei toiminud, ma ei tea, kas meil on seda valdkonnale vaja. Igaks juhuks võiks minu arvates olemata olla.

Kes veab ja mõtestab rahvatantsu maailma?

Ma ei ole kindel, et meil ühtegi otsest vedajat on. Ühelt poolt on märgiliseks vedajaks tantsupeod, mis annavad teatud sündmuse näol impulsi. Aga konkreetseid vedajaid siin ei ole, pigem kogukond on ise see, mis tekitab sünergia.

Sa oled öelnud, et traditsioone peab teadma, vastuvoolu ujuda ei saa..

Traditsioone tuleb ka muuseas hoida, ma olen saanud siin sihtasutuses selgeks paar asja, et traditsioone ja sissekäidud kombeid tuleb hoida, neid ei saa lihtsalt ja kergekäeliselt muuta. Sellega me lõhume ja kaotame ära olulised žestid, näiteks tammepärjad…see hoiab vana traditsiooni. Peame just neid teatud vanu asju hoidma, sest need on tulnud meiega ajaloost kaasa, seeläbi saame me väärtustada oma ajalugu. On teatud märgilised kohad, mis tuleb alati täita.

Ühelt poolt on rahvatantsul traditsiooni hoidja roll ja teisalt tuleb pidevalt ühiskonnaga kohaneda – kuidas leida seejuures tasakaal?

See on tundeline küsimus, meil ei ole üles kirjutatud, mis on traditsioonid. Need ei ole kuidagi kivisse raiutud, vaid pigem on seal mingisugune tundeline kokkuleppelisus. Ei ole listi, et see on traditsioon ja see ei ole. Me tajume ära, et see on osa, mille peab täitma ja nii me seda kujundame.

Kui kõik need traditsioonid ära muuta, siis ühel hetkel saaksime aru ja küsiksime, et aga miks see juhtus, kes seda tegi. Toon ühe huvitava näite. 90ndatel lauldi meie laulupidudel veel rahvarõivastes. Ma ei tea, miks see nii juhtus aga tänasel laulupeol on meil enamus koorirõivad, mõned tulevad suisa peo T-särkides laulma. Lihtsalt ei ole rahvariideid enam. Kusagil 90ndatel lasti see traditsioon vabaks ja seega ei ole laulupeol enam rahvariideid. Tantsupidu hoiab praegu seda väärtust ja meie rahvariideid elus. Kui laseksime ka tantsupeol panna igaühel oma kostüümid, siis see ei oleks enam tantsupidu.

Kui sa unistad, siis kuuekümne aasta pärast – aastal 2084, milline on eesti rahvatants?

Kui ma unistan, siis nii, et see kultuur säilitaks oma tunnus- ja põhijooned, et meil oleks oskust ja tarkust hoida ja mitte ära solkida võõra ilminguga, milles me hiljem ei tunne enam oma traditsiooni ära.

Näiteks Leedu tantsupidudega on seis päris nutune. Nende traditsioon saab küll sada aastat vanaks, kuid viimane pidu, mis ma nägin, toimus üldse siseruumis. See oli põhimõtteliselt nagu koolitants – seal olid mingid rahvatantsu numbrid, siis tuldi värvilistes kostüümides, siis tulid võistlustantsijad, siis tulid muud tantsustiilid ja tegevused vaheldumisi. See ei ole enam see UNESCO maailmapärandisse kuuluv laulu- ja tantsupeo liikumine. Ma tulin välja ja olin šokis, mõtlesin, kas see oli nüüd tantsupidu või? Sel aastal saan taas minna Leedu juubelipidu vaatama ja tean ka, et see on õue staadionile viidud. Loodan, et nad liiguvad traditsioonilisema tantsupeo poole tagasi.

Et meie sinnamaani ei jõuaks, kus kuuekümne aasta pärast oleme nagu viimatine Leedu tantsupidu. Et meil oleks oskust sellist katastroofi ära hoida, tuleb igapäevaselt mõelda ja osata hoida seda, mis on meie.