Töövõimetuspensioni asendamisel töövõimetoetusega on rahalise abi saajate hulk igal aastal vähenenud. Toetuse määramise reformimine on taganud aga suuremad toetused ja nende õiglasema jagunemise.
Tartu linna iga-aastasest statistikast selgub, et aastatel 2017–2019, mil on toimunud järk-järguline üleminek töövõimetuspensioni maksmiselt töövõimetoetuse maksmisele, on osalise või puuduva töövõime tõttu rahalise abi saajate hulk igal aastal ligi 1500 inimese võrra vähenenud. Töövõimereform, mis 2016. aastal jõustus ja abisaajate arvu vähendas, uuendas toetuse jagamise süsteemi, et see oleks personaalsem ja arvestaks toetuse määramisel lisaks diagnoosile ka sellest tingitud piiranguid. Nii on vähenenud toetuse saajate hulk võrreldes reformieelse ajaga, aga toetuse jagamine on põhjendatum ja kasvanud on ka toetuse suurus.
Sotsiaalministeeriumi tööhõive osakonna nõunik Sabina Trankmann leidis, et töövõimereform oli vajalik, sest senine töövõimetuspensioni süsteem ei olnud jätkusuutlik ning eraldas töövõimetuspensionäre ülejäänud ühiskonnast. Trankmann ütles, et enne reformi määrati töövõimetust kergekäeliselt ja nii hakati sellega kaasnevat pensionit kasutama asendussissetulekuna. Tema sõnul kaasnes pensioniga ravikindlustus, lisaks ei olnud riiklikku plaani, kuidas pensionäre võimaluste piires tööturule kaasata. “Töövõimetuspensionäridesse suhtuti nii, et nemad on oma pensioni kätte saanud ja nüüd istugu kodus,” ütles Trankmann. Tema sõnul otsustatigi liiga suure töövõimetuspensionäride hulga ja nende väikese rolli tõttu ühiskonnas töövõimereform läbi viia.
Eesti puuetega inimeste koja nõustaja Kristi Rekandi sõnul leidus algselt töövõimereformi vastaseid, aga reformil on häid külgi. Rekand ütles, et peamine vastasseis lähtus uue toetuse aktiivsusnõudest, mida on kohati raske täita. Nimelt arvestatakse töövõimetoetuse määramisel kandidaadi aktiivsust ühiskonnas, näiteks annab tema kandidatuurile plusspunkte see, kui ta on tööl või otsib tööd. Rekandi sõnul ei ole aga eriti maapiirkondades kerge osalise töökoormusega ametikohta leida, lisaks ei ole see ka üldiselt Eesti töömaastikul levinud ega tööandjatele atraktiivne. Samas leiab Rekand, et reformi tõttu on inimesed muutunud teadlikumaks sellest, et abi antakse neile, kes seda küsivad. Tema sõnul on aru saadud, et töövõime vähenemisega seotud probleemid on kõigepealt nende vastutus, kes sellega elama peavad, ja sellega on tõusnud eneseteadlikkus ning asjaajamise võimekus. Seetõttu tegelevad puudega inimesed probleemidega iseseisvamalt, otsivad enam abi ning näevad ennast kodanikuühiskonna aktiivse liikmena.
Eesti Töötukassa töövõimetoetuse osakonna juhataja Reet Raud pidi intervjuu andmiseks oma andmeid täpsustama ja kontakti võtma, aga ta ei teinud seda ning jäi ka ajakirjaniku kõnedele kättesaamatuks
Kommentaarid