Veterinaaride, Tartu koduta loomade varjupaiga ning põllumajandus- ja toiduameti (PTA) sõnul oli 21-st Setumaa koertekolooniast päästetud koerast 13 samal õhtul magama panemine mõistlik.
Varjupaik ja MTÜ Loomapäästegrupp läksid koeri päästma 16. septembril. Seitse koera oli surnud ja 21 elus, kellest 13 eutaneeriti samal õhtul Tartu koduta loomade varjupaigas. Otsuse langetas varjupaiga seitsmeliikmeline meeskond, sealhulgas veterinaar, kes koerad enne läbi vaatas. See on üks kolmest aasta loomavaenulikema teo kandidaadist.
Tartu loomakliiniku Päike veterinaari Kaie Päikese sõnul on varjupaiga eesmärk loomi toita ja neile kodu leida, mitte personaalselt tegeleda. „Kui need allesjäänutest veelgi keerulisemad koerad ka veel elaks, oleks neile kodude leidmine väga raske – kui mitte võimatu,“ ütles ta.
Tartu varjupaiga projektijuht Kirke Roosaar, kes käis kohapeal koeri päästmas, ütles, et enamik isenditest olid eakad: 8–10-aastased. „Kui peame hakkama ümber kasvatama koera, kes ei ole kunagi rihmas käinud, ei lase inimesel ennast puutuda ning reageerib kõigele hirmunult, siis see ei ole mõistlik,“ ütles ta. Roosaar tõi näiteks, et kaks aastat tagasi Läänemaa koertekolooniast päästetud koerad on endiselt koduta.
Lisaks rääkis Roosaar, et koertel oli väga halb karjadünaamika. „Nad olid omavahel kisklenud ja siginud,“ ütles ta. Roosaare sõnul ei ole Eestis vahendeid ega asjatundjaid, kes tegeleks selliste koertega. Eestimaa loomakaitse liidul on küll keeruliste koerte rehabilitatsiooni keskus, kuid nagu varjupaikki, on ka see praegu täis.
Koha vabanemisel plaanib varjupaik kõige vanema alles jäänud koera (~11 a) sinna saata. „Alguses oli ta vähemalt selline, kes ei rünnanud – ei reageerinud hammustamisega. Aga nüüd ta küll hammustab,“ ütles Roosaar. „Ta on uue keskkonnaga ära harjunud ja selline, kellele ei saa enam nina juurde kätt panna.“ Tema sõnul ei ole võimalik koera iseloomuomadusi enam täiskasvanueas muuta – kõrgest east rääkimata.
Loomapäästegrupi vabatahtliku Lenel Luhtaru sõnul ajavad varjupaiga väited teda siiani kurjaks. „Lühikese aja põhjal väita, et koerad olid agressiivsed ning nendega ei olnud võimalik tegeleda, on puhas vale,“ lausus ta. „Veel vähem saame rääkida rihma kaela panemisest koerale, kes on väntsutatud ja stressis.“ Luhtaru lisas, et kui need koerad oleksid olnud agressiivsed, siis ei oleks saanud kolm loomapäästegrupi liiget neid ilma kaitsevarustuseta püüda.
Veterinaar Päike rääkis, et tõenäoliselt ei saa paanilist ja harjumuslikust keskkonnast äralõigatud koera paari nädalaga sellisesse seisundisse, et ta perre läheks. „Tal katus sõidab, ta pole võimeline söökigi ära sööma – pluss oht inimesele,“ lausus Päike. „Sa ei saa teda kaks nädalat piinata ja puuris hoida ning seejärel magama panna. Minu meelest on see veel ebahumaansem.“ Ta lisas, et veterinaari eesmärk ei ole tappa, vaid koerad ei olnud lihtsalt suutelised inimestega koos eksisteerima.
Elva loomakliiniku veterinaar Tõnu Kalja rääkis amuti, et traumeeritud koerad on nagu traumeeritud inimesed: „Neile hakkavad haigused kergemini külge – seal on seos. Sellised loomad on palju sagedamini haiged, vajavad pidevat ravi ja tegelikult jäävadki õnnetuks ja ettearvamatuks.“ Kalja lisas, et uued omanikud ei arvesta tihti, et selliseid koeri peab pidevalt ravima, hooldama ja nii-öelda elus kaasa aitama.
PTA Võru esinduse loomakaitse- ja loomatervishoiu peaspetsialist Seido Suija, kes oli Setumaa koloonia olukorraga aastaid tegelenud, ütles, et loomapäästegrupp ei arvesta faktidega. „Mina jagan täielikult varjupaiga seisukohti,“ lausus ta. „Nad tegid mõistliku otsuse.“
Kommentaarid