Kuivendamise tõttu väheneb Eesti märgaladel ehk poldrites kaitse all olevate linnuliikide arvukus ning kui selline olukord jätkub, satuvad ornitoloogide sõnul ohtu ka mitmed lihtsad põllulinnud näiteks lõokesed.
Eesti Ornitoloogiaühingu juhataja Kaarel Võhandu sõnul on viimase 13 aastaga Põlvamaal asuvas Räpina poldris 12 kaitse all oleva linnuliigi arvukus langenud peaaegu nulli. Kui näiteks 2004. aastal pesitses poldris 70–100 mustviirest, siis 2019. aastal polnud neid seal enam neid ühtegi.
Eesti Maaülikooli (EMÜ) põllumajandus- ja keskkonnainstituudi peaspetsialist Leho Luigujõe ütles, et Räpina polder pole enam lindudele sobilik elamispaik, kuigi see on üleeuroopalise Natura ala kaitse all. „Seal pole enam selle kaitsega midagi pistmist,” rääkis Luigujõe. „See on ära kuivendatud ja sinna on ehitatud isegi päikesepark.”
Poldreid kuivendatakse Luigujõe sõnul põllumajandustegevuse tõttu. „Vanasti olid poldrid põhiliselt heina kasvatamiseks,” sõnas ta. „Praegu on juhtunud selline asi, et lehmad vist söövad juba ainult šokolaadi ja nüüd on põldudel palju kasulikum kasvatada teravilja. See aga ei taha väga märga.”
Ornitoloogiaühingu juhataja Võhandu ütles, et on poldrite kuivendamise probleemist rääkinud nii keskkonnaministeeriumi, keskkonnaameti, riigimetsa majandamise keskusega (RMK) kui ka kohalike maaomanikega. „Keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium ei ole isegi nõus tunnistama, et probleem eksisteerib,” sõnas ta. „Seda olukorras, kus kaitse eesmärgiks olevate linnuliikide arvukus on nullis.”
Keskkonnaministeeriumi eluslooduse põhiüksuse nõunik Hanno Zingel ütles, et on kursis ornitoloogide murega, kuid ühtset võluvitsa olukorra lahendamiseks pole. Ta lisas, et tegemist on väga omanäoliste juhtumitega. „Põllumajandustootmisel on ühed nõuded veekogule, lindudel paraku teised,” rääkis Zingel. „Kui tahame neid alasid käsitleda lindudele olulistena, siis ma kardan, et tuleb olukorda ikkagi lahendada juhtumipõhiselt.”
EMÜ peaspetsialist Luigujõe ütles, et praegu päästavad pesitsusalasid kuivendamiseks mõeldud pumpade juhtimisoskuse puudumine ja alade omanike erimeelsused. „Nagu Aardla polder Tartumaal, kus omanikud [u 60] on omavahel tülis ja õnneks seetõttu on polder säilinud,” rääkis ta. „Nad ei suuda kokku leppida, kes ühendaks kraave.”
Luigujõe sõnul tuleb lahenduse leidmiseks kaardistada poldrite seisukorrad. „Me peame tegema valiku, millised on head linnupoldrid,” rääkis ta. „Me [ornitoloogid] ei ütle, et seal ei tohi midagi teha. Me ütleme, et kasvatage heintaimi, tehke silo, loomasööta ja siis on kõik korras.”
Kommentaarid