Sel aastal on kevad paljuski teistmoodi tulnud. Elaksime justkui tuumakatastroofi järgsel ajal. Lisaks tühjaks jäänud meelelahutusasutustele ja linnatänavatele laiutab väljasurnud elu ka laste mänguväljakutel.
Nagu igal teiselgi lõunal, ärkab Kiti tühja kõhuga. Seekord on aga peremees tema toidukausid täitmata jätnud ja end arvutimängu unustanud. Söakal kassil tuleb probleem ise lahendada.
Olmeprügi võib leida ka Toomemäel asuva J. Liivi 1 hoone juurest, mille läheduses tudengid tavaliselt aega veedavad ning kus praegusel ajal liigub palju treenivaid või jalutavaid linnaelanikke
Maalimine on mõnus tegevus, mida teha kui väljas on halb ilm või on vaja koroonaviiruse tõttu rohkem toas püsida. Õnneks on inspireerivat linnulaulu võimalik kuulda ka tuppa, kui vaid oma toa aknad valla hoida.
Omavalitsused on hädas, kuna avalikesse pakendikonteineritesse panevad inimesed ka muud prahti, mistõttu pakendiprügi vedav auto konteinerit ei tühjenda. Vald peab sellisel juhul tellima olmeprügi äraveo. See on aga lisakulu ja luhta läheb ka sortijate vaev, kuna pakendid ei jõua taaskasutusse.
Oma tavapärasele jalutuskäigule võtsin kaasa koti, et prügi teeäärtest kokku korjata. Kuigi prahi viskamine loodusesse on taunitav, leidsin seda siiski päris palju.
Tiskre mänguasjamuuseumis avati näitus “Kolme õe mänguasjad”, kuhu
on välja pandud mitmed erinevad mänguasjad, millega samas majas elanud
õed oma lapsepõlves mängisid.