Loovus on ajakirjanduse lahutamatu osa, mis võib väljenduda pealkirjas, tekstis või hoopis fookuses, kuid iga lugeja ei mõista kujundeid või metafoore täpselt samamoodi nagu autor sooviks ja sisu võib seetõttu kaduma minna.
Tartu Ülikooli loovmeetodite nooremteadur Vallo Nuust kirjutab oma doktoritööd ajakirjandusest kui loovruumist. Ta uuris, millal oli eesti ajakirjandus saja aasta jooksul kõige loovam. Tema uurimusest selgus, et loovus on ajakirjanduses aastatega pigem vähenenud.
Vallo Nuust selgitas, et tema uurimuse eesmärk on näidata, kui oluline on ajakirjanduses loovus. Täpsemalt kui oluline on ajakirjanduslike tekstide loovalt kirjutamine, et need oleksid paeluvad, värvikad, meeldejäävad ja lugejat kõnetavad. Tema sõnul on loovus ajakirjanduse lahutamatu osa.
Kujundid ja metafoorid annavadki tekstile värvi juurde, kuid loovus ei ole ajakirjanduses alati nii sirgjooneline. Vahepeal juhtub, et teksti lugeja ei tõlgenda selle sisu nii, nagu autor seda on mõelnud.
Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor, kes on Nuusti töö juhendaja ja auditooriumi uurija, Ragne Kõuts-Klemm rääkis, et inimesed tõlgendavad sisu või sõnumit erinevalt, sest see sõltub väga paljudest erinevatest teguritest. Alustades sellest, et missugused on inimese varasemad teadmised, kogemused või hoiakud ja lõpetades sellega, et kõik mõistavad sõnu, märke või sümboleid ikkagi erinevalt. „Tundub küll, et me räägime ühte keelt ja saame sõnadest aru, aga tegelikult on keel ikkagi väga rikkalikke võimalusi jättev vahend,“ lisas Kõuts-Klemm.
Eesti Ekspressi ajakirjanik Karoliina Hindre ütles, et asi ei ole tihti isegi kaheti mõistmises, vaid üldse mitte mõistmises. Näiteks mõni tema vanem kolleeg kasutab selliseid sõnu, mida noored lugejad võib-olla ei tea ja sellisel juhul need asendatakse. „Ajakirjandus võiks justkui õpetlik olla, aga kui inimene ei saa pealkirjast või juhtlõigust aru, siis ei ole sellel uudisel tegelikult mõtet,“ nentis Hindre.
Loovmeetodite nooremteadur Vallo Nuust kinnitas, et kujundite valesti mõistmine või mittemõistmine tuleneb sellest, et kirjutaja ja lugeja maailmateadmine on erinev ning põlvkonnad räägivad järjest rohkem nii-öelda erinevat keelt. „Me oleme lugenud erinevaid raamatuid, vaadanud erinevaid filme, meie kultuuri kogemise taust on erinev,“ lisas Nuust.
Nuust nentis, et järjest rohkem peab mõtlema, milliseid kujundeid ja metafoore kasutada, et need oleksid inimeste jaoks arusaadavad. Samuti peab autori tekst olema selgelt kirjutatud, et kujund üldse sealt välja tuleks. Ta rääkis, et tema arvates kirjutatakse teksti vahepeal ainult ilu pärast, kuid igal kasutatud kujundil peaks siiski olema oma eesmärk. „Kujundit ei tohi kasutada ainult kujundi pärast, vaid selleks, et anda tekstile laiemat tausta või muuta seda arusaadavamaks,“ ütles Nuust.
- Kommenteerimiseks Logi sisse
Kommentaarid