Ajakirjanike vaimne tervis kannatab tähelepanu puuduse all

Ajakirjanikud puutuvad sageli kokku valusate lugude ja teemadega, kuid nende vaimne heaolu jääb sageli töö varju, sest tuge ei tule ei ülikoolidelt ega toimetustelt. Karmen Laur, kes on Tartu ülikooli bakalaureuse ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala vilistlane, valis oma lõputöö teemaks ajakirjaniku vaimse tervise. Tema lõputöö sissejuhatuses tuleb välja, et ajakirjaniku vaimne tervis on teema, millest ülearu palju ei räägita ning tegelikult ei valmista tulevasteks katsumusteks ette ka ülikoolid ega toimetused. Laur lõi lõputöö osana oma erialale kursuse “Ajakirjanik ja vastutupidavus”, mis õpetab tudengeid konfliktseid olukordi analüüsima ning stressiga toime tulema. Lauri sõnul saatis tööd edu ning õnnestumine, kuna kursus aitas ja toetas kolmanda aasta tudengeid, kellel juba on olnud mõningaid kokkupuuteid vaenu või muude ebameeldivate kogemustega. Fakt on see, et päris eluks ei saa kunagi lõpuni valmis olla. Eelmise aasta suvel pidi Õhtulehe melu osakonna ajakirjanik Anete Tolli helistama ühe teise ilma läinud noore näitleja kursusekaaslasele, et teha mälestuslugu. “Surnu kursakaaslane sai uudisest teada minult,” meenutas Tolli. Allikas hakkas toru otsas nutma ning karjuma. “Minu pihta lendas igasugu kommentaare, et kes ma selline üldse olen, et sellist teadet edastan ja veel mingeid meenutusi küsin,” rääkis Tolli. Säärane reaktsioon tekitas ajakirjanikus šoki ning ta lõpetas kõne vabandades. Kui Tolli olukorrast osakonna juhatajale teatas, saadeti ta lihtsalt koju puhkama. “Mõtlesin sellele olukorrale veel nädalaid ja telefonikõnesid teen siiani vastumeelselt,” tõdes Tolli. Kolmanda kursuse tudeng Eliise Tammaru kirjutas suvisel praktikal Õhtulehe uudistetoimetuses kogemusloo, kus üks noor poiss rääkis oma kahest sõbrast, kes surid üledoosi. Umbes kolm nädalat peale loo avalikustamist võttis Tammaruga ühendust üks surnud poisi emadest. Kõnes oli leinas lapsevanem väga ärritunud ning elas kõik oma emotsioonid Tammaru peal välja. Surnud poisi ema ähvardas teda kohtuga ning kommenteeris, kuidas Tammaru on sopaajakirjanik ning oma karjääri hävitanud. “Minu empaatiline külg ütles, et ta on leinas inimene ja kannata see praegu ära,” tunnistas Tammaru. Kõnes korrutas ta pidevalt, et kui ema midagi loos häirib, kirjutagu kõik aspektid meilile ning parandused viiakse sisse, kuid seda meili ei saabunud kunagi. “Minu juhendaja rahustas mind maha lausega, et ma ei teinud mitte midagi valesti,” lausus Tammaru. Ta rääkis olukorrast ka oma õppejõule. Kui juhendaja keskendus antud olukorrale, siis just Tammaru õppejõud oskas keskenduda tema tunnetele ja emotsioonidele ehk just oma õppejõult sai Tammaru päriselt abi ja toetust. Tolli sõnul ei saa noored või vähem ametis olnud ajakirjanikud rasketes olukordades toimetusest tuge. “Minule tundub, et pikalt toimetuses olnute jaoks on see kõik tavapärane ning rasketele olukordadele ei pöörata niivõrd palju tähelepanu, kui võiks,” tõdes Tolli.