Eestis on liivakivipaljanditele graveerimine seadusega keelatud. Sellest hoolimata leidub Piusa jõe paljanditel nimesid, aastaarve ja sümboleid.
Setomaa giid Helen Külvik viib turiste vahel liivakivipaljandeid vaatama. “Kui mina seal turistidega käin, siis ma ka mõtlen, et kes need sinna tegi,” lausus Külvik. Kõige erilisemaks müsteeriumiks pidas Külvik seda, kuidas mõned graveeringud on maapinnast mitme meetri kõrgusel. Talle jääb arusaamatuks, kuidas inimesed nii kõrgele ulatunud on.
Setomaa kooli geograafiaõpetaja Rein Tarros arvab, et inimesed on sinna graveerinud nööride abil. Nöörid on kinnitatud puude külge ja nende abil liivakivipaljanditele laskutud. Teise võimalusena pakkus Tarros, et kunagi võis olla liivakivis lõhe, mille peal sai seista. Tarros tõi välja, et graveeringuid on erinevaid: nimedest maalinguteni välja. “Ühel paljandil, kuhu matkaja ei satu, on kunagi kunstiülikooli tudengid proovinud teha päris korralikke maalinguid,” lisas ta. Tarrose sõnul pole graveerimine geoloogiliselt väga suurt mõju avaldanud, pigem on mõju esteetiline. Teoorias saaks liivakivilt graveeringud eemaldada. “Sellel pole mõtet, taastamisega võib liivakivi kulutada, see teeks võib-olla rohkem kahju,” lisas Tarros. Põhiline on Tarrose meelest see, et graveeringuid juurde ei tekiks, sest see võib tekitada geoloogilist kahju. Tarrosse sõnul pole inimesed piisavalt teadlikud, et graveerimine on keelatud. “Ma ei ole tähele pannud, et keeld oleks infotahvlil kirjas,” lisas Tarros.
Kanuu matkade korraldaja Alar Siku arust inimesed on tegelikult teadlikud, et liivakivipaljandile graveeringuid teha ei tohi. Sikkul on mõnel korral küll ette tulnud, et matkajad on proovinud oma nime graveerida, aga on keelamise peale kohe graveeringu pooleli jätnud. Sikk tõi välja, et paljandil on huvitavaid graveeringuid, ühes kohas lausa 18. sajandil tehtud joonistused. Erilisi graveeringuid on liivakivipaljandil raske leida. “Härma müüril on sellised lollakad nagu Jüri ja Mari pluss midagi taolist, ” lisas Sikk. Ta toob välja, et tema arust pole liivakivipaljanditesse tehtud graveeringud midagi hullu. “Praegu vaadatakse kuskil kaljujooniseid ja peetakse neid tohutuks pärandkultuuriks. Äkki liivakivipaljandite graveeringud on meie pärandkultuur,” lisas Sikk.
RMK lõuna piirkonna külastuskorralduse juhataja Tarmo Denks tõi välja, et graveeringuid on nendele paljanditele tehtud sadu aastaid. “Paraku selle koha pealt ei ole midagi teha, me oleme inimesi kutsunud üles seda mitte tegema,” lisas Denks. Denksi sõnul on RMK infotahvlitele kirjutanud, et seda teha ei tohi. Ta tõi välja, et graveeringud on iga liivakivipaljandi probleem: nii Hinni kanjonis, Piusas kui ka Taevaskojas. “Paluks kasutada paberit oma nimede kirjutamiseks, liivakivipaljandile kirjutamine on ikkagi loodusväärtuse kahjustamine,” ütles Denks.
- Kommenteerimiseks Logi sisse
Kommentaarid