Eesti Olümpiakomitee liikumisharrastuse juhi Peeter Lusmäe doktoritöö uuringus tuli välja, et kõrgharidusega vastajatel oli alg- või põhiharidusega vastajatega võrreldes šanss olla kehaliselt aktiivne üle kahe korra suurem.
Madalama haridusega inimesed peavad liikumisharrastustega tegelemisel suurimateks takistusteks peamiselt kehva tervist ja sportimiskohtade puudust.
Samuti tõid madalama haridusega vastajad takistava tegurina välja seltskonna või treeningukaaslaste puudumise.
Lusmägi oletab töös, et kõrgema haridusega täiskasvanutel on parem juurdepääs spordirajatistele, kuna neil on eeldatavalt parem majanduslik olukord, mis võimaldab laiemat sportimiskohtade valikut. Kõrgharidusega täiskasvanute parem tervis võib Lusmäe sõnul olla seotud nende eeldatavalt paremate teadmiste ja tervisekäitumisega.
Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste kohaselt peaksid 18–64aastased täiskasvanud tegema vähemalt 150–300 minutit mõõduka intensiivsusega või 75–150 minutit kõrge intensiivsusega aeroobseid tegevusi nädalas.
Kõrgharitud ajaloolane ja Tartu Ülikooli mõtteloo professor Pärtel Piirimäe teeb nädalas 5–6 korda trenni, kokku kuni 480 minutit ehk kaheksa tundi. Piirimäe ütles, et teeb trenni hea enesetunde pärast, mis tekib kohe peale trenni.
Peamiselt käib Piirimäe jooksmas ning teeb üldkehalist trenni. Lisaks sõidab ta rattaga ja käib talvel suusatamas.
Sportimiskohtade puudust Piirimäe enda puhul probleemiks ei pea. „Kui uksest välja lähed, siis kõik ongi sportimiskoht,” ütles ta.
Piirimäe rääkis, et kõrghariduse omamise ja liikumisharrastuse vahel ta tohutut seost ei näe, aga nagu kõrghariduse omandamine nõuab süsteemi ja järjekindlust, on sama spordiga.
Teise tegurina tõi Piirimäe välja, et kõrgharidusega inimesed töötavad rohkem tubasel ja istuval tööl, mistõttu neil on suurem vajadus end peale tööd liigutada.
Tartu Ülikooli liikumis- ja sporditeaduste doktoriõppe programmijuht Priit Kaasik tõi näiteks kassapidajad, kes enamasti ei ole kõrgema haridusega. „Kui ette kujutada, milline nende töö välja näeb, siis on keeruline eeldada, et nad väga aktiivselt ka töövälisel ajal oma hinge ja ihu eest hoolt kannavad,” ütles Kaasik.
Kaasiku sõnul on haridustaseme ja kehalise aktiivsuse seosele tahtmine loogiliselt läheneda, et kõrgem haridustase avab rohkem inimese silmaringi ja sellest kasvab tähelepanu tervisele.
Kaasik ütles, et otsest seost haridustaseme ja liikumisharrastuse vahel on keeruline välja tuua, kuid selle taga võib olla ka õppimisega kaasas käiv sotsiaalne külg. Grupis treenimine annab Kaasiku sõnul tõuke aktiivsele eluviisile, kuna siis tuleb inimesele juurde kohusetunne, et kui on olemas seltskond, siis ei ole hea neid alt vedada ja treeningult puududa.
Kaasik tõi sportimisharjumusi mõjutavaks teguriks ka eluaseme ja perekonnaseisu. Tema sõnul võib pere ühtepidi soodustada, aga teistpidi ka takistada trenni tegemist vabal ajal. Kaasik ütles, et kui perega seotud tegevusi on palju ja aega jääb väheks, siis poolvägisi tervisesporti teha ei ole ka alati tark tegu, kuna see võib pikema aja jooksul olla pigem kahjulik.
Kommentaarid