Kui Eesti Päevalehe ajakirjanik Vilja Kiisler kolm aastat tagasi Postimehest lahkus, sattus ta mõneks kuuks agressiivsete sõnumite rünnaku alla, et päevas tuli ajakirjanikule Messengeris umbes viis sõnumit sisuga soovist ta maha lüüa, tema lastele kurja teha või teda ära vägistada.
„Minust sai märklaud, lisaks Uute Uudiste ja Objektiivi passiivsele sisule minust hakkasid nende lugejad mulle sõnumeid saatma,“ kirjeldas Kiisler. Ta rääkis sõnumitest kolleegidele, kes soovitasid ajakirjanikul politseisse pöörduda, kuid kuna ta ei tundnud, et ta elu oleks otseselt ohus, siis kriminaalasja politse ei algatanud.
Eesti Päevalehe ajakirjanik Greete Palgi, kes kirjutas naisajakirjanike ahistamisest nii bakalaureuse- kui ka magistritöö, tõdes, et teab ka kolme-nelja ekstreemsemat juhtumit, kus võõrad on naisajakirjaniku eranumbrile kõnesid teinud, teda jälitanud või kodu juures passinud.
Ta lausus, et kui muud moodi ei oska sõnadega liiga teha, siis tihti pisendavad kirjutajad naisajakirjanikke seksuaalselt. „Alles eile kirjutati mu uudise alla, et Greete Palgi töötab stripiklubis,“ ütles ta.
Palgit on ähvardatud ka tappa. „Ühe öö jooksul tuli toimetuse üldlisti viis kirja, kuidas üks mees lubas kirvega mu ukse taha tulla ja mind mõnuga veristada,“ rääkis ta. Palgi pöördus politseisse, kes mehega rääkimas käis ning sellega asi piirdus. Peale tapmisähvardust muretses Palgi endale piprageeli, mida nüüd mantlitaskus kaasas kannab.
Palgi tõdes, et agressiivsed kirjad tekitavad ajakirjanikus enesetsensuuri. „Ma üks hetk sain aru, et ma ei taha EKRE-st uudiseid kirjutada, sest ma tean, et tulevad Peetrid Põlvast ja sõimavad mu läbi,“ ütles ta.
Palgi näeb lahendusena anonüümse kommentaariumi keelustamist ning seda, et anonüümsete ähvarduste puhul peaks politsei ohvrile ähvardaja nime ütlema.
Eesti Ekspressi ajakirjaniku Greete Lehepuu sõnul on agressiivsed sõnumid osa tema igapäevast ning peamiselt kirjutatakse talle töömeilile või Facebooki sõnumitesse. Ta lausus, et ropud solvangud jätavad ta külmaks, kuid kõhedust tekitab see, kui keegi läbi lillede ähvardab teda vägistada või tema füüsilist heaolu rikkuda. „Ma ükskord kirjutasin ähvardajale vastu ka, mille peale ta vabandas ja kutsus mind kinno,“ kirjeldas Lehepuu.
Eesti Rahvusringhäälingu spordiuudiste toimetaja-saatejuht Aet Süvari ähvardava sisuga kirju pole saanud, kuid talle on kirjutanud võõrad mehed, kes tahavad tutvuda ja kokku saada. Süvari sõnutsi saabus kokkusaamise sooviga sõnumeid kõige rohkem jalgpalli EM-i ajal.
Eesti Ajakirjanike Liit pakub nõustamisteenust ajakirjanikele, kes on ähvardamisega kokku puutunud. Liidu esimehe Helle Tiikmaa jutu järgi ajakirjanikud liidu poole murega ei pöördu. Tiikmaa sõnul on oluline, et ajakirjanikud jagaksid oma kogemusi ning kui nad ei taha liidu poole pöörduda, siis räägiksid usaldusisikutega. Tiikmaa sõnas, et ka tema karjääri algusest võib leida hetki, kui tegu oli arvatavasti ahistamisega, kuid toona ta ei saanud sellest aru.
Ühendkuningriigis tegutseva heategevusüksuse Thomson Reuters Foundation ajakirjanik Lin Taylor ütles, et naisajakirjanike ahistamine on levinud ka Ühendkuningriigis. Oma karjääri jooksul on Taylorile lisaks lugejatele põhjustanud ebameeldivaid situatsioone, nagu nilbed vihjed, vilistamine ka kolleegid.
Kommentaarid