Ukraina sõda ja teisi keerulisi teemasid kajastavate ajakirjanike sõnul on see emotsionaalselt kurnav töö, kuid nad saavad lähedaste, psühholoogiliste nõustajate ja professionaalsuse abil sellega hakkama.
Rahvusvahelise uudisteagentuuri Thomson Reutersi reporter Lin Taylori sõnas Tartu Ülikoolis peetud loengus, et ajakirjanikud ei räägi oma vaimsest tervisest piisavalt. „Nad tahavad näida julged ja matšod,“ ütles ta. Taylor rääkis, et samal ajal, kui reporterid sõjakoledusi kajastavad, ei räägi nad oma tunnetest ning jätavad emotsioonid endasse. „Ajakirjanikke kohates on nad vahel veidi napakad,“ lausus Taylor. „Mingu psühholoogi juurde.“ Ta lisas, et toimetustel peaks olema eraldi spetsialist, kes emotsionaalsete muredega tegeleb.
Eesti Päevalehe ajakirjanik Tuuli Jõesaar ütles, et neil ei ole ametlikku nõustajat. Ta tõi näiteks oma artikli vegandieedi mõjust väikelastele, mille kirjutas 2015. aastal. „Oli juhtum, kus väikelaps sai eluaegse tervisekahjustuse – põhimõtteliselt jäi „juurviljaks“,"sõnas Jõesaar. „Noored veganid tajusid seda isikliku rünnakuna ja Eesti Vegan Selts sõimas mul näo täis,“ rääkis ta. Jõesaare sõnul oli aga kõige valusam ühe 17-aastase vegani tehtud Youtube’i vihavideo, kus autor teda mõnitas ja maha tegi. „Mulle mõjus see raskelt, sest ma ei saanud vastu astuda,“ lausus Jõesaar. „See oli hästi kehv tunne.“
Jõesaar ütles, et tema kaitserefleks on jagada selliseid lähedastega – toimetuse poole ta pöördunud ei ole. „Mina isiklikult muud sekkumist ei vaja, aga ma ei ütle, et abi vajalik ei oleks.“
Päevalehe ajakirjanik rääkis ka ühest Ukraina juhtumist. Nimelt kirjeldas Jõesaar, kuidas talle ei valmista tavaliselt kriisisituatsioonid raskusi, välja arvatud fotod Butšast, mis läksid talle sügavalt hinge. Nimelt pidas Jõesaar silmas üht jäädvustust maniküüritud kätega naise laibast.
„Kui ma ise augustis Ukrainasse läksin, käisin enne küünetehniku juures,“ lausus Jõesaar, lisades, et ta polnud viis aastat seda teinud. „Olin arvestanud, et sõjapiirkonda minnes võin surma saada. Tundsin, et tahan endale ilusa geelmaniküüri teha. Kui mu laip leitakse ja käsi kuskilt rusude vahelt paistab, siis tahan, et mu küüned oleksid ilusad.“ Jõesaare sõnul oli see huvitav psühholoogiline reaktsioon, kaitsemehhanism.
Ka Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu kirjeldas sõjakoledusi. „Laipa on teinekord isegi kergem näha kui kilomeetrite viisi hävitatud maju,“ lausus ta. „Laste surnukehad on pingelisem teema, aga õnneks olen näinud vaid mõnda üksikut.“
Piirsalu ütles, et pärast esimesest komandeeringust naasmist pakuti reporteritele kohe nõustaja abi, aga tema seda kasutanud ei ole. „Kolleegidega omavahel ikka räägime, aga see ei ole üksteisele psühholoogi mängimine,“ rääkis Piirsalu. „Kui oma mõtted ja tunded välja ütled, siis sellest ka täitsa piisab.“ Tema sõnul on ajakirjanikutöö lihtsalt selline. Piirsalu lisas, et sõjakoldesse peaksid minema kogenud reporterid, kuid ka tema, kel kogemust palju, ei olnud taolist jõhkrust, nagu Ukrainas varem näinud.
Postimees pakub alates 2020. aasta kevadest oma töötajatele tasuta anonüümset vaimse tervise nõustamist. „Muidugi vahetame oma sõjatsooni korrespondente [ülekoormuse vältimiseks] ja oleme nende osas eriti tähelepanelikud,“ sõnas Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi.
Postimehe personalijuhi Ingrid Saare andmeil hakkasid sealsed töötajad Ukraina sõja puhkedes nõustamist rohkem kasutama. „Protsent siiski väga kõrge ei ole,“ ütles ta. „Kuskil kümme protsenti töötajatest kasutab nõustamist, püsivalt jäävad käima viis kuni kümme protsenti.“
Kommentaarid