Võtsime aluseks neli küsimust, millest juhtkirju analüüsides lähtusime:
Millele juhtkirjad enamasti keskenduvad?
Milline on juhtkirja üldine stiil?
Kas kõnealusele probleemile pakutakse lahendusi?
Mis on väljaandele omased jooned? + Muud tähelepanekud
NB: Kõigi väljaannete karikatuurid on loodud tehisaru (ChatGPT-4o) abiga.
Postimees: terava keelega, aga asja eest
Postimees teab täpselt, kuidas asjad käivad, ning kui ta millegagi ei nõustu, kuulevad seda ka kõige tagumised read. Iroonia on tema teine nimi ja otsekohesuse eest sa tema juuresolekul ei pääse. Kui ta midagi juhuse hooleks jätab, siis vast ainult paar komareeglit – nendega Eestit ei päästa. Nordica erastamisega oled aga ehk juba sammu võrra eesmärgile lähemal.
Postimehe juhtkirjad
Juhtkirjad keskenduvad ühiskonna probleemidele, kuid just sellest vaatenurgast, kuidas see olenevalt probleemi ulatusest lihtinimest või Eestit mõjutab. Postimees kritiseerib poliitikute lahendusi ning vastab otsekoheselt küsimusele mis "meil sellest?".
Juhtkirjad on lihtsas ja arusaadavas keeles ning tekstid pooldavad kodanikku ja rõhutavad demokraatiat. Stiil on kriitiline, väga konkreetne ning tugeva lahkarvamuse korral ka irooniline. Nii mõnelgi juhul leidub tekstis keelelisi lohakusvigu. Vürtsikusega tagasi ei hoita, ometi mõjub stiil omamoodi objektiivselt: Postimees toob iga teema positiivsele küljele vastukaaluks välja ka mõne miinuse ja vastupidi.
Probleemidele ei pakuta otseselt lahendusi, kuid antakse (enamasti üsna irooniliselt) mõista, et lahenduse leidmise võti peitub demokraatias. Lahenduste pakkumine ei ole aga eraldi eesmärk: kui juhtub, siis juhtub.
Iga juhtkirja juures on äratuntavas stiilis krehvtine karikatuur. Pealkirjad on lühikesed, tabavad ja humoorikad.
Õhtuleht: kaval rebane, kel lahendused taskus
Õhtuleht läheneb elule rebasele omase kavalusega. Ta kipub tegema naljakaid eeldusi ja järeldusi ning küsib retoorilisi küsimusi. Rebitud paber sümboliseerib eelmisel nädalal korduvalt teemaks tulnud kärpeid. Rebane pakub valedele lahendusi: neid on tal taskust võtta nii mõnigi. Ta väidab, et teab kõike, kuid keegi ei tea, kas see ka nii on.
Õhtulehe juhtkirjad
Nädala esimene juhtkiri räägib Tartu kohtumaja ümberehitamisest, samal ajal kui teised valdkonnad kannatavad kärbete all. Teine räägib jälle kärbetest ja sellest, kuidas Eesti Olümpiakomitee (EOK) juhatusse kuuluvad kaks riigiametniku, kellel on riigiga tegelemise kõrvalt nii palju vaba aega, et spordikomitee juhatuses olla. Kolmas kritiseerib seadust, mis lubab üle 65-aastastel autojuhtidel terviseteste teha vaid iga viie aasta tagant. Neljas kritiseerib lastekaitset, et nad ei tee oma tööd piisavalt hästi. Viimane räägib EOK uuest presidendist Kersti Kaljulaiust.
Iga artikkel kritiseerib, kas kaudselt või otse mingit institutsiooni, käitumist või tegevust. Viimane juhtkiri EOK uuest presidendist õnnitleb, sportlaste treenimisviiside kritiseerimise kõrvalt uut presidenti.
Rebase kujundile panid mõtlema laused, mis olid laetud enda maailmavaatest või arusaamadest. Näiteks 9. oktoobri juhtkirjas kirjutatakse: „Näiteks on Aserbaidžaani ja Valgevene olümpiakomiteede juhid ka nende riikide riigipead. Ju on Pevkuri ja Kallase jaoks auasi olla nende inimestega samas reas.” Tegu on päris räige eeldusega. Samas juhtkirjas kirjutatakse veel: „Paratamatult tekib kiuslik küsimus, kumb siis hobiks muutub – kas olümpiakomitee või valitsus?” Teistes juhtkirjades kiuslikke küsimusi ei küsita.
Õhtuleht on paigutanud mõned juhtkirjad kavalalt maksumüüri taha, kuid nende sisu ei ole midagi sellist, mille mitte nägemist peaks kahetsema. Kõik juhtkirjad on justkui ilmunud artiklite jätkulood, mis on kirjutatud arvamusloo vormis.
Igale probleemile on välja toodud ka lahendus. Lahendused ei ole tihtipeale konkreetsed ja kõiki osapooli kaasavad, vaid pigem üldised. Soovitatakse olukord uuesti üle vaadata ja enda tegude üle järele mõelda.
Eesti Päevaleht: õigluse rüütel, kes kaitseb nõrgemaid
Päevaleht seisab alati nõrgemate eest, tema relvaks on jõuline sõnakasutus. Talle ei meeldi ülekohus ning ta on valmis seda valjuhäälselt väljendama. Lisaks peab ta oluliseks õiglust, mida sümboliseerivad tema vasakus käes olev lipp ja kaalud. Pildi tagaplaanil on vaesed õpetajad, kelle õigusi ta eelmisel nädalal taga nõudis. Päevaleht ei ole ainult valjuhäälne kriitik, vaid ka lahenduste pakkuja. Kui midagi on kiiduväärt, ei hoia ta keelt hammaste taga, vaid väljendab enda heameelt.
Eesti Päevalehe juhtkirjad
Möödunud nädala Eesti Päevalehe (EPL) kuuest juhkirjast neli keskendusid kindlale probleemile ning tõid välja ka süüdlase. EISi tõrgetes oli süüdi haridusministeerium, õpetajatele valetamises oli süüdi valitsus, tallinlastele ajas lumekoristuse osas kärbseid pähe uus linnavõim ja kaksikdiagnoosiga patsiendid olid hädas meditsiinisüsteemiga. Korduvaks mustriks oli sealjuures nõrgema eest väljaastumine. Ülejäänud kahest juhtkirjast rääkis esimene geopoliitilisest olukorrast ja teine toimunud EOK presidendivalimistest.
Neli nii öelda kriitilise fookusega juhtkirja on sõnakasutuses küllaltki järsud ja mustvalged. Mõned näited: „Sisuliselt öeldakse õpetajatele, et loll saab koolimajaski petta”, „Seda võimalust praegu kuritarvitatakse”, „Kõik see on kehvade valikute tulem”. Stiil on jõuline aga mitte ülepaisutatud. Ei tehta eeldusi, vaid selgitatakse arvamuse tagamaid.
Kaks juhtkirja on aga ka tunnustavad. Esimene kiidab heaks Eesti käitumise Ukraina toetamisel ning Iisraeli ja Palestiina konfliktis orienteerumisel. Kasutatakse fraase: „Siin on Eesti käitunud musterriigina” ja „See oli õige otsus”. Tunnustatakse ka uut olümpiakomitee presidenti Kersti Kaljulaidi: „Jättes kõrvale soo kui ühe argumendi, tõi Kaljulaid kogu protsessi argumenteeritud ja selge visiooniga kampaania”.
Neljast kriitilisest juhtkirjast pakuvad selgesõnalisi lahendusi kaks. Teised keskenduvad vaid probleemile. Neutraalsema sõnumiga kirjutised väljendavad lootust, et jätkatakse samas suunas liikumist.
Kõrvalmärkus: oleme mures EPLi juhtkirjade nähtavuse ja olulisuse pärast. Peale paberlehe kadumist selle aasta aprillis, tuleb juhtkirjani jõudmiseks seda Delfi portaalist eraldi otsida. Paberlehes oli see aga väljaande alguses ning vähemalt 8000 tellijat pidid seda lehte sirvides nägema.
Äripäev: rahulik rahaboss, „näita raha, siis räägime”
Äripäev on rahaboss. Tavaliselt nokitseb ta omaette, ent kui kuuleb sõna „raha”, siis laseb oma keelepaelad täielikult valla. Seetõttu peidab ta ka oma juhtkirju maksumüüri taha. Tal on käes labidas, sest ta on valmis ise sammud fosforiidikaevanduse poole võtma ning tööle hakkama, kui keegi teine seda ei tee. Äripäev on kahe jalaga maa peal ja tema nutikus ei lase talle lollusi pähe määrida.
Äripäeva juhtkirjad
Kuigi Äripäev on niinimetatud majandusväljaanne, ei keskendu nende juhtkirjad vaid rahaasjadele. Välja on toodud selgelt ühiskondlikud probleemid ja küsimused. Paljuski puudutavad aga need teemad mingi nurga alt Eesti riigi ning inimeste rahalist seisu.
Juhtkirjade üldine stiil on küllaltki manitsev. Avaldatakse tugevat kriitikat vabariigi valitsuse otsustele, tähelepanekutele ja mõtetele, kuidas ühte või teist probleemi lahendada.
Kahel juhtkirjal analüüsitust on selgelt välja pakutud murekohale ka lahendus. Juhtkirjas „Äripäev läheb Eesti-tuurile. Kindla tagamõttega” on aga jutt ühest kindlast probleemist ja sellest, kuidas äripäev seda lahendab. Seega ei ole seal otsest kriitilist analüüsi ning seetõttu ei ole lahenduse pakkumine presenteeritud teistele sarnaselt. „Massiimmigratsiooniga hirmutamine on nõukaaegne jutt – saame üle!” juhtkirjas on lahenduse pakkumine mõneti pealiskaudne. Kokkuvõtlikult võib öelda, et jah pakutakse küll lahendusi, kuid lihtsale inimesele võivad need jääda kohati arusaamatuks.
Juhtkirjadega kaasnevatest karikatuuridest (vaid EPLi kirjutisi illustreerib foto), on Äripäeva omad kõige sümpaatsemad. Anti Veermaa joonistused on humoorikad, ilma kellelegi liiga tegemata. Andres Varustini ja Urmas Nemvaltsi tööd, näiteks mõlema 9. oktoobri karikatuurid, on juba märksa piiripealsem materjal.
Kommentaarid