Sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika eriala tudeng Johanna Kai Kaasik kirjutas oma bakalaureusetöö lühiajalises majutuses elanud Ukraina põgenikele pakutud kriisiabi teenusest. Toetudes töötajate ja sõjapõgenike kogemustele, tulid välja süsteemi puudused, mis tekkisid eelkõige sellest, et tegelikult ei olnud Eestis veel konkreetset kriisiabi teenust olemas. “Inimesed, kes selles vallas töötasid, pidid jooksu pealt välja mõtlema täiesti uue teenuse, aga niimoodi, et jäädakse siiski seaduse raamidesse,” rääkis bakalaureusetöö juhendaja Merle Linno, kes töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis asejuhatajana õppetöö alal.
Uuringust välja tulnud arengukohad olid erinevad. “Igas suunas olid omad probleemid, mis mind väga jahmatasid ning välja tuua see, mis vajaks kõige rohkem tähelepanu, on väga keeruline,” tõdes Kaasik. Ühes majutusasutuses oli vaja liikuda pidevalt eri hoonete vahel, mis tekitas ebamugavust eelkõige lastega peredele. Laevas elades tuli tihti jagada kajutit võõraste inimestega, mistõttu kardeti oma asjade pärast. Majutuskohas, mis asus aga linnast eemal, oli keeruline saada meditsiinilist abi.
Tööst selgus, et kõik elanikud ei olnud kursis, et neil on võimalus abi saamiseks pöörduda psühhosotsiaalse kriisiabi töötaja poole. Teati, et on võimalik vestelda vabatahtlike töötajatega, kuid konkreetsest spetsialistist ei teatud midagi. Lõuna piirkonna kriisimeeskonna juhina töötanud Simone Epro arvates ei olnud aga suuremaks teavitustööks isegi vajadust. “Psühhosotsiaalset tuge pakkusid meil nii vabatahtlikud kui ka lepingulised töötajad, kes kõik olid läbinud vastava koolituse,” põhjendas ta.
Veel ilmnes, et teavitustöö tegemine selle kohta, kui pikalt on võimalik majutusasutuses viibida, oli puudulik. Teavet oleks pidanud põgenikele edasi andma selgemalt, jagatud informatsioon oli raskesti mõistetav ning palju oli seiklemist erinevate asutuste vahel. Tööst selgus, et töötajatel tekkisid raskused mitte ainult sõjapõgenike informeerimisel, vaid ka vajaliku informatsiooni kättesaamisel juhtkonnalt.
Tagasi mõeldes toob õppimiskohana Simone Epro välja selle, et info ei tohiks olla laiali. “Kui kriisis olev inimene saabub, siis kogu tugimeeskond võiks olla tal ühes kohas olemas,” rääkis ta. Siiski ei saa Epro arvates tegelikult kriisiks kunagi täiesti valmis olla, sest see mõjutab kõiki inimesi väga erinevalt. Sama arvas ka Merle Linno. “Me ei saa seda muuta, me saame ainult sellega arvestada,” nentis ta.
Kommentaarid