Hetk, mil ajakirjanduses hakkasid levima pildid õõvastavatest sõjakuritegudest, mis on jubedamad kui kõige hirmsamad õudusunenäod, raputas mind nii korralikult, et olin paar päeva vaimselt justkui täiesti halvatud. Kui olin toibunud, mõtlesin, et selliseid asju ei tohiks ju jagada, sest see mõjub inimeste niigi haprale vaimsele tervisele veelgi laastavamalt.Me ei peaks selliseid pilte oma uudisvoos nägema. Sellelsamal hetkel sain aru, et see mõte on jama… Me peame nägema selliseid pilte, sest muidu ei saa me aru sõja tõsidusest. Me peame lugema nendest koledustest, sest muidu me arvamegi, et see on kuskil kaugel. Me peame nägema pilte, mis ei lase meil võib-olla paar ööd magada, et me saaksime aru, et see pole enam sõda vaid kuritegu.

Lisaks sõjale on meie ümber õnneks jätkuvalt ka hulgaliselt muid teemasid, millest rääkida ja kirjutada. Kuid kas nendest ikka räägitakse? Miks on nii, et jätkuvalt on mingid teemad justkui tabuteki all, millest kas ei soovita või ei julgeta rääkida. Ja mitte ainult ajakirjanduses – ka igapäevasuhtluses võib kohata teemasid, millest rääkimine on tabu. Olgu selleks raha, seks, poliitiline maailmavaade või midagi hoopis muud.

Peegli 34. number kergitab tabutekki teemadelt, millest rääkimine ei tundu esmapilgul eriti mugav. Inimkaubandus, ilukirurgia, HIV, süvavõltsingud, narkosõltuvus, surm ja vananemine – need teemad võivad tunduda ebamugavad, kuid vajavad teinekord isegi rohkem tähelepanu kui mõned „lihtsamad“ ja „kergemad“ teemad.

Soovin, et inimestel oleks rohkem julgust märgata ja mõelda ka nendele asjadele, mis isiklikust mugavustsoonist välja jäävad. Lõppude lõpuks ongi elu kompott kõigest ilust, valust ja eripalgelisusest, mis kõikjal meie ümber on.