Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Juhan Peegli kaks elu

Sander Mändoja | Fotod: Rahvusarhiiv.

Eesti akadeemilise ajakirjandusõppe grand old man Juhan Peegli sünnist möödub tänavu 101 aastat. Ta sündis 1919. aasta 19. mail Saaremaal Pöide vallas. Saarlasi teati juba muistsel ajal kui vahvaid meresõitjaid ja sõjamehi, kes ikka kodust kaugemale laia maailma kippusid. Juhan ei olnud küll meresõitja, aga kindlasti oli ta sõjamees, kes sai laia maailma näha. Tõsi, see ei sündinud mitte tema enda tahtmisest, vaid läbi sunni, mis viis ta Teise maailmasõja lahingutulest läbi. Ei tea, kas abiks oli õnn või Saare jonn, aga sõjast tuli Juhan tervena tagasi.

Saarlasi teati juba muistsel ajal kui vahvaid meresõitjaid ja sõjamehi, kes ikka kodust kaugemale laia maailma kippusid. Juhan ei olnud küll meresõitja, aga kindlasti oli ta sõjamees, kes sai laia maailma näha.

Tema pere tervikuna puudutas sõda siiski väga traagiliselt: isa Maksim ja vanem vend Feodor koos perekonnaga saadeti sundasumisele, kus vend hukati ja isa suri, vend Aleksander langes Velikije Luki all. Juhan Peegli ema Liisu oli koos mehega asumisele saadetud, kuid tema elas sõja üle. Pärast Eesti laskurkorpusest demobiliseerimist tegi hilisem Tartu Ülikooli professor midagi sellist, millele väga vähesed inimesed tol ajal üldse oleksid söandanud mõelda: tõi oma ema ilma mingisuguse ametliku loata Venemaalt Kirovi oblastist tagasi koju Saaremaale. Ise öelnud ta teo kohta lihtsalt, et ema soov koju tagasi tulla oli tema jaoks püha. Juhan Peegli sulest ilmunud romaanis „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ on mitmes kohas äratuntavad seigad tema enda eluloost. See raamat ehk aitab lugejal mõista, mida tundsid lahinguväljal kõik need noored inimesed, kelle elu sõjategevus katkestas. Mõnel ajutiselt ja teistel jäädavalt.

Mälestusi ja meenutusi lugedes jääb Juhan Peeglit kõige paremini iseloomustava märksõnana kõlama inimlikkus.

1946. aastaks oli lõppenud Juhan Peegli sõjamehepõli ning algas järgmine etapp: akadeemiline elu. Tema karjäär Tartu Ülikooli õppejõu, professori ja ajakirjandusosakonna asutajana on legendaarne ning aastakümnete jooksul jõudis ta nii akadeemilist- kui elutarkust jagada tuhandetele üliõpilastele. Õnneks on tema mälestus talletatud lisaks kaasaegsete mäludele ka mitmetesse kogumikesse ja artiklitesse, mida lugedes saab ka ajakirjanduskorüfeega ise mitte kohtunud inimene mõningase aimduse, millise inimesega oli tegemist. Mälestusi ja meenutusi lugedes jääb Juhan Peeglit kõige paremini iseloomustava märksõnana kõlama inimlikkus. See omadus tõusis esile nii tema õppetöös kui ka suhtluses tudengitega – ikka oli esiplaanil inimene, mitte süsteem. Eriti oluline on see tähelepanek valitsenud Nõukogude riigikorra oludes, kus ühiskonnas püüti igal võimalusel juurutada kollektiivseid kommunistlikke tõekspidamisi. Juhan Peeglist meenutatakse sedagi, et tema juhitud ajakirjanduskateedris oli akadeemilist vabadust kindlasti rohkem kui okupatsioonitingimustes tegutsenud ülikoolis keskmiselt.

Hoolimata valitsenud oludest võib Juhan Peeglit meenutavate tekstide põhjal öelda, et mees ajas Eesti asja. Tema käe all õppinud tudengid on väga palju panustanud nii Eesti iseseisvuse taastamisse kui iseseisva riigi arengusse. On raske öelda, kas ta ise neid sündmusi oskas ette näha, aga nooruspõlve mälestus vabast Eesti Vabariigist oli tal kindlasti meeles. Väga tõenäoline on see, et ka tudengeid õpetades arvestas ta võimalusega, et ühel hetkel Eesti iseseisvus taastatakse ja riik vajab haritud eestimeelseid noori, kes muutusi eest veavad.

Taolist omakasupüüdmatut ja inimlikku mõtteviisi püüdis Juhan Peegel kultiveerida ka õppejõuna, sest eks ta isegi öelnud, et inimeseks jäämine on ajakirjaniku töö puhul kõige olulisem.

Juhan Peegel veetis sõjaväeteenistuses kokku kuus aastat oma noorusest: alguses ajateenijana Eesti kaitseväes ja seejärel mobiliseerituna Punaarmees. Teise maailmasõja läbis ta küll vigastamatult, kuid seda ainult väliselt. Rahulikust kodusest keskkonnast sõjaväljale tõmmatud sõdurile jätsid verised lahingud kindlasti oma jälje, mille kohta ta ise on öelnud, et mõned nähtud koledused ei lähe tal iial meelest. Traagiliste sündmuste kõrval on igas sõjas paradoksaalselt ka natuke inimlikkust. Juhan Peegel on meenutanud ühte Poksi-nimelist endist Eesti kaitseväe üleajateenijat, kes kaitses jõeületuskohta ja andis enda elu selle nimel, et tema võitluskaaslased jõuaksid tervena üle. Just omakasupüüdmatut ja inimlikku mõtteviisi püüdis Juhan Peegel kultiveerida ka õppejõuna, sest eks ta isegi öelnud, et inimeseks jäämine on ajakirjaniku töö puhul kõige olulisem. Empaatiavõime ja üksteisemõistmine on kindlasti omadus, mida Juhan Peegli pärandina võiksid edasi kanda ka tänased ja tulevased ajakirjanikud.

Fotod: