„Iff on nagu kõikide eestlaste vanaisa,” ütleb mulle kursusekaaslane.

Muhu saare Laasu talu suures toas istudes ongi tunne, nagu oleks tulnud vanaisale külla. Alguses mõtled küll, et mida sadu intervjuusid andnud Ivo Linnal veel öelda oleks? Vanaisadel on alati midagi öelda. Poolteist tundi kaob märkamatult. On ütlemata soe tunne.

Sul oli noorena korraks peas ka mõte, et hakkaks ajakirjanikuks?

Jah, ma läksin pärast keskkooli Tartusse eesti keelt õppima. Seal ei olnud suur põhjus selles, et onu [Juhan Peegel] oli teaduskonnas dekaan, aga natuke oli see valik ikka sellega seotud.

Eks mul mingisugune udune mõte oli, et kaks aastat õpin ära ja spetsialiseerun ajakirjanikuks. Onu andis aulas isiklikult õpinguraamatu kätte, aga tegelikult ma sain esimese kursuse ajal oma õnnetu peakesega aru, et minust ikka ilmselt ajakirjanikku ei saa.

Lõpuni ikka välja ei vedanud?

Teisel kursusel tuli katastroof või vähemalt siis tundus nii. Üldkehalist kasvatust andis meile üks tore napsimees Boriss Matvei. Aine oli nii mõttetu, et ma ei käinud seal kolm kuud järjest. Prodekaan Linda Erikson kutsus mind välja ja ütles: „Kui ma oleks teie ema, siis ma annaks teile vitsa, aga mina eksmatrikuleerin teid.”

Võib-olla oleks ma pidanud minema onu Juhani juurde ja rääkima, et vaata, mida Lindake minuga tegi, aga see tundus siiski häbistav.

Olen selline, kuidas nüüd öelda, keelepede. Kui kuuled kuidas keelt väänatakse, siis sülitad ja mõtled, et kuulge seltsimehed mõelge, mida te suust välja ajate.

Ma olen õnnelik, et elu nii läks ja saatuse sõrm pani ikkagi selle tee paika, mida olen käinud. Suur pluss oli see, et ma sain ülikoolist kaasa kustumatu huvi eesti keele vastu. Olen selline, kuidas nüüd öelda, keelepede. Kui kuuled, kuidas keelt väänatakse, siis sülitad ja mõtled, et kuulge, seltsimehed, mõelge, mida te suust välja ajate. Eks keel muutub ja see on paratamatu, et igasugu jama sisse tuleb.

Keelest rääkides, siis ö-täht on sul lõplikult kadunud?

Oi, selle ma harjutasin välja. Mäletan, kuidas laulsin üldse esimest korda televisioonis ja lugu, kus oli lause: „alles siis, kui nägin sind, mis on õnn, aru sain” ning selle koha peal helirežissöör kogu aeg katkestas mind: „Ei ole önn, vaid on õnn.”

Saarlastega rääkides tuleb see saare keel tagasi. Kui ma kohtun klassivendade ja -õdedega, siis tuleb see „äi pole mette” ikka. Selline piirkondlik eripära mulle väga meeldib. Margus Mulla reportaažidest on ikka selge, et kust mees pärit.

Eks seda saare keelt ülikooli ajal heatahtlikult ikka natuke naerdi ka. Paul Ariste, meie õppejõud ja keelegeenius, sai kohe aru, kust ma pärit olen.

Kunagi ütles mulle ka Georg Ots, kui ma olin just noore poisina mingil võistlusel ühe loo laulnud: „Te peaksite tähelepanu pöörama oma diktsioonile”.

Ma olen siis pööranud.

Kas onu Juhan leppis sellega, et sinust ajakirjanikku ei saanud? Heitis ta sulle kunagi ette ka, et mida sa nüüd tegid?

Ei heitnud ja ta oli selles mõttes erakordne inimene, et ta ei tõstnud häält. Ma ei ole kunagi seda [hääle tõstmist] kuulnud, kuigi ta oleks võinud mind sõimata ja epistlit lugeda. Mul on meeles, et kui talle mingi asi ei meeldinud, siis ta pilk ütles kõik. See oli kurb, õnnetu, nukker pilk. Seda ma nägin küll.

Oled sa ise samasugune? Vihast ja räuskavat Ivo Linnat vaevalt keegi oskab ette kujutada.

See pere [Juhani poolne suguvõsa], nii palju kui ma neid nägin - ema, kaks onu, vanatädi- nendel oli kuidagi ühtemoodi mõtlemine ja ilmselt on see ka mulle sisse jäänud, et lärmamine ja mõttetu sõimamine ei vii mitte kusagile. Pigem elad kõik kuidagi iseenda sees läbi.

Mis see miski oli, mis ajakirjanikuks saamisest puudu jäi?

Võib-olla uuriv meel, aga ma olin siis ikka veel nii lapsuke, et ei jaganud ära, mis see ajakirjandus on. Kui oleks olnud seda kannatust ja ma oleks õnnekombel sattunud Juhani õpilaste hulka, võib-olla läinuks teistpidi.

Ma olin nii uje ka, et ma ei käinud isegi ülikooli klubis. Mind haarasid ikka need kidrabändid.

See tundub üsna uskumatu, kuidas üle Kingissepa linna kuulsa Müstikute bändimees on nii uje, et ei julge isegi klubisse minna.

Ei ole alati seltskonda tahtnud jah. Aga ma käisin Kultuurihoones ja Vanemuise vastas suveaias, kus kidrabändid õhtuti suvisel ajal mängisid. Neid tuli vaadata ja nendega tutvust teha. Siis tegime juba endale bändi nimega System.

See oligi üks asi ka, miks mind vast ülikoolist välja arvati. Intris oma toas istuda ja kitarri näppida, seda ma tahtsin teha. See tundus nii õige.

Eputamise värk sinna otsa ja nii on see püsinud siiamaani. Ega ma ei lähe lavale selleks, et tööd teha. See tunne on hea.

Sulev Nõmmik on öelnud, et ta üldse ei varja, kui edev ta on. Talle kohe meeldib, kui inimesed teda tähele panevad. Sulle ka meeldib, kui keegi sind näiteks tänaval märkab ja sosistab, et „Näe, Iff läheb!”?

Väga meeldib. Ita Ever on kunagi öelnud, miks ta laval on. Ta olevat nii edev inimene ja soov ennast eksponeerida viibki lavale. See eputamise soov.

Eks alguses, peale esimesi teleesinemisi, käisidki ringi ja kujutasid ette, et oled staar valmis. No tere hommikust!

Mõni tuleb, paneb käe pihku ja ütleb, et näeme sind iga päev televiisorist, aga päris elus pole kunagi näinud. See on väga armas. Mina naudin küll seda täiega.

Aga tähelepanu väga kannustab. Kuna Eestis ei ole ikkagi staare ja komplekse, et ei saa vabalt liikuda, siis näed neid võõraste inimeste naeratusi ja teretamisi. See on vist kuidagi nii, et kui näiteks näed mõnda tuntud näitlejat, keda sa ei tunne, siis ütled automaatselt tere. Sest ta on sinu oma, ta on üks osa sinu elust.

Mõni tuleb, paneb käe pihku ja ütleb, et näeme sind iga päev televiisorist, aga päris elus pole kunagi näinud. See on väga armas. Mina naudin küll seda täiega.

Kas sa tunned, et sa oled eestlaste oma?

Ma ei häbene öelda, et tunnen küll.

Sind teavad kõik, olgu nad vanad või noored, eestlased või venelased. Eestis vist tuntumat inimest polegi.

Ma olen lõppude lõpuks olnud sellel helesinisel ekraanil aastast 1968. See on ikka pikk aeg. Ma ei tea, kelle asi on otsustada inimese saatuse üle, kes neid asju määrab, aga ma olen sattunud kokku väga õigete inimestega, suurepäraste pillimeestega. Mulle on tehtud ootamatuid pakkumisi nagu näiteks Alo Matiisen ja isamaalised laulud.

Mul on tõesti vedanud ja mind on ikka pilpa peal hoitud ka. Tööd on olnud ja kui tervist on, paneme ikka edasi.

Viimane selline õnnestumine oli Supernoova. Tegime ühe plaadi, millest eriti asja ei saanud, aga tore oli teha uut muusikat. Siis tuli loteriilaul (Suur Loterii - RV) ja nüüd selgus, et meie Eesti Laulu konkursi uus lugu on Elmari edetabelis esikohal!

Mul on tõesti vedanud ja mind on ikka pilpa peal hoitud ka. Tööd on olnud ja kui tervist on, paneme ikka edasi.

Kui sa kuskil avalikus ruumis ennast laulmas kuuled, paned sa tähele ka?

Tüüpiliselt juhtub see poes, aga las nad siis mängivad. Autoga sõites, kui tuleb mõni vana lugu, mida ma ei mäleta, siis olen seda vahel kuulanud ja mõelnud, et sai ikka asju tehtud. Aga tihtipeale keeran ära, ei viitsi ennast kuulata.

Kevadisel koroonaajal laulsin küll autos kaasa. Olin Tallinnas korteris ja seal ei saanud lõugama hakata, kostab läbi. Siis käisin autoga sõitmas, parkisin kuskile, panin mõne oma loo peale ja laulsin kaasa. Lihtsalt selleks, et häält teha.

Muidu on ju nädalas kaks-kolm mängu, mis vormis hoiab. Kui oled kuu-poolteist vait olnud, siis peab lihtsalt häält tegema. Siin Muhus võtan vahel kitarri ja laulan tund aega ükskõik mida. See hoiab soojana.

Kui aasta oli kuuskümmend viis, mida sa arvasid, mis elus juhtuma hakkab?

Vaata, see on uskumatu, et nendel vanadel inimestel on tihtipeale õigus. Ega ma noorena ei uskunud, et saabub kätte aeg, mis nüüd on käes.

Kummaliselt see inimese aju ikka töötab. Käib sähvatus ja sul tulevad mingid asjad ergult meelde. Inimesed, kelle peale sa ei ole 50 aastat mõelnud või meenub midagi aastast 1963. Tänu sellele ma olen aina rohkem hakanud mõtlema, kui pikana tundub eelolev elu, kui sa oled noor. Ja kui sa oled selle elu, ütleme viimase veerandiku peal, siis saad sa aru, kui lühike see kõik on.

Kasvõi koolilõpu aktusest on ainult üks väike niutsatus möödas. Sellest on üle 50 aasta.

Mõnikord on minult küsitud, kas ma kahetsen ka midagi. Jumala pärast, kui ma hakkaks kahetsema kõiki neid asju, mis on lolluse pärast tegemata jäänud, siis võikski kahetsema jääda. Ma ei kahetse midagi. Igasugust pulli on tehtud, igasuguseid lollusi ja valesid otsuseid teeme me kõik iga päev. Poleks küll vaja teisi õpetada, aga tühja-tähja, mõttetu kisa ja virisemise peale ei ole vaja aega raisata - aeg kaob näpu vahelt ära. See on täiesti lootusetu ja paratamatu. Miski seda ei peata.

Aeg ei peatu?
Ei-ei.

Saarlaste ajalehes Saarte Hääl rääkisid sa üsna tugeval toonil Jaak Joala monumendist. Ilmselge on see, et ega sa ise ka monumendist ei pääse.

No tänan väga. Siis paluks mind kujutada lõhkiste ja narmendavate põlvedega väikse poisina Aia tänava porilompide vahel.

Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma peaks endale kunagi monumendi püstitama. Minu meelest oleme me kõik madalamad kui muru ja jällegi, see aeg, mis ei peatu, paneb asjad üht või teistpidi paika.

Noorepõlvelauludest on mul üks Ott Arderi rida väga hinge jäänud. Ja Ott oli väga tark mees, oli täitsa prohvetlik, kasvõi see „aeg ei peatu”.

Ühes laulus on tal rida, et „viib mu laulu kaasa hulkuv tuul”. Ja nii ta on. Kui sind enam ei mängita, siis sa kaod ja see on aja seadus. Uusi tegijaid tuleb kogu aeg peale, igal põlvkonnal oma maitse.

John Lennon on öelnud, et me elame nii kaua, kui meid mäletatakse.

Hea meel, et saime enne koroonapauku tehtud Tarmo Pihlapi lauludega kontserti. Tema publikut on veel elus: saalid olid täis, maskid ees lauldi Pihlapi Tartsi laule kaasa.

Aga läheb veel kümme aastat mööda ja need tütarlapsed saalis jäävad hallimaks. Ja ühel päeval istuvad seal saalis hoopis teised inimesed ja laulavad teisi laule.

Mis seda monumenti puudutab, siis väärikust oleks pidanud seal rohkem olema. Ma lähen kohe huviga üks kord Viljandisse ja vaatan, mis ta seal kohapeal on.

On sul vahel tunne ka, et ei taha enam laulda. Aitab küll.

Ma ütlen ausalt: ei ole. See ratas on pöörelnud ja väga-väga sujuvalt mu meelest. Mulle meeldib, tõeliselt meeldib.

Kevadise pika pausi järel oli tunne nagu noorel poisil, et mis nüüd saama hakkab? Kuidas kõlab, kui pole kolm kuud laval käinud. Aga see oli vapustav ja vaimustav, tõeliselt kihvt. Ma ei tea miks peaks tekkima see tunne, et ma ei taha.

Kui regulaarne töö kaoks ära ja oleks võib-olla poole aasta kohta kolm pakkumist, siis ehk leiaks, et keegi ei taha sind enam näha ja no enam ei ole mõtet.

Rock-Hoteliga on vist ikkagi ühel pool?

Tundub küll. Vaata, esiteks on igal bändil oma aeg ja me võime teha kümme proovi, aga ei ole parimagi tahtmise juures võimelised enam niimoodi rock’n’rolli virutama nagu me seda himuga tegime.

Nägin hiljuti esimest korda üht 89. aasta videot, kus me esinesime Helsingis. Vaatasin täiesti niisuguse kriitilise pilguga, et kui kõvad tegijad me siis olime. Ja jumal tänatud, võin jälle täiesti häbenemata öelda, et me olime ikka päris head. Olime endale selleks ajaks rock’n’rolli mängimise põhialused korralikult selgeks teinud. See virutamine ja jõud, seda ei ole enam võimalik saavutada.

Ühe kontserti vast ikka annate veel?

Eks ideepojukesi on. Ühe setiga vast ikka hakkama saame.

Lugesin ühest leheloost, et sa olla väga hea loomahäälte imiteerija?

Ei ole. Ma tean küll seda Olev Remsu räägitud öökulli lugu (Iff olla Tartu ülikooli botaanikaaias öökulli ema häält teinud – RV), kusjuures ma ise seda eriti selgelt ei mäleta.

Aga kaks korda olen ma loomad ära petnud küll. Ükskord hakkasin siinsamas õue peal käole vastu kukkuma. Kägu oli kuskil poole kilomeetri kaugusel ja siis me muudkui kukkusime vastamisi, kuni õhtuhämaruses nägin, kuidas kägu tuli ja oli segaduses, kus see lind on, kes talle vastu kukkus. Siis mul oli piinlik.

Teine kord istusime toona väikese tütrepojaga siin õues ja kuulsime soku häält. Ma röögatasin talle vastu. Meil poisiga lõbu laialt, et vanaisa lõugab. Natuke aega läks mööda, ja sokk oli siinsamas majakese taga õue peal. Tuli kutse peale.

Tõnis Mägi ütles mõned aastad tagasi, et rahvas on lõhestunud ja oleks vast aeg taas „Koitu” laulda. Sa ei tunne, et peaks isamaaliste lauludega hakkama taas rahvast ühendama?

Minu seisukoht on selge: see on nii napakas, mis asjadega praegu võimu juures olijad tegelevad. Milliseid pseudoprobleeme üritatakse kogu aeg tõstatada. Ja see matslus, ebaviisakus. Kogu see, mida nad omakeskis poliitiliseks kultuuriks nimetavad, on minu jaoks nii vale.

Kaikamehi on kogu aeg olnud ja nagu nüüdki nägime (Washingtonis - RV), siis piisab ühest sädemest ja lumpen lähebki peksma. Eks seda on olnud ju tegelikult läbi inimkonna ajaloo.

Ütleks, et valus on vaadata kõrvalt ja näha seda selget kasvatamatust. Meile õpetati kodus ja koolis teistmoodi.

Ma ei saa sellest aru, et kuidas üks minister ei lähe presidendi kutse peale temaga kokku saama. President on meie riigi esimene inimene, institutsioon kui selline.

Ma ei saa sellest aru, et kuidas üks minister ei lähe presidendi kutse peale temaga kokku saama. President on meie riigi esimene inimene, institutsioon kui selline. Ja [Helme] ei lähe, kuna teeb ise oma reeglid.

Selles mõttes peaks loomulikult mingid helgemad jõud võtma, panema õlad kokku ja selle nõmeduse lõpetama.

See Riigikogu, palun väga vabandust, on kirbutsirkus number üks.

Tegelege parem sellega, et Eestis elavad tuhanded inimesed alla vaesuse piiri, kes kõik vajavad abi. See on mure.

Ma ütleks veelkord, sõbrad, aeg läheb jube kiiresti. See, et kuhjade viisi pabereid trükkida, neid lugeda, siis üksteist sõimata ja üle trumbata, on jama. Tegelege parem sellega, et Eestis elavad tuhanded inimesed alla vaesuse piiri, kes kõik vajavad abi. See on mure.

Traditsiooniline küsimus ka: mida mõtled või näed, kui peeglisse vaatad?

Laulus „Laulan seda laulu” on sõnad, et „Peeglisse piiludes näen ühte pildiga meest. Pea veidi hall, veidi kulunud väljast ja seest.”

Peaksin ikkagi langema enesekiidu magusale teele: mul ei ole häbi vaadata peeglisse. Üldiselt on küll nii.

Mõnikord, kui ma olen selgelt mingi vale otsuse teinud, siis ma olen küll vaadanud ja öelnud: „kuule, lollpea, võtta ennast kokku”. Aga ma arvan, et seda teevad kõik inimesed.

Peeglisse vaadates olen ma pigem õnnelik. Tänu sellele, et ma olen tajunud nende aastakümnete jooksul, kuidas siiski mõnele inimesele on minu lauldud laulud olnud abiks.

Vaid mõnele?

Ma olen ikka tagasihoidlik ja „mõni” on selline suhteliselt kindlaks määramata mõte (naerab).

Need on need hetked, kui tuleb mõni täiesti tundmatu inimene vastu ja ütleb, et tead, ma olin siin möödunud aastal või millalgi kolm kuud haiglas ja ma kuulasin sinu laule ja tänu nendele ma tulin sellest olukorrast välja.

Ka mind on ju murehetkedel mõni muusika aidanud, mis mulle meeldib. Muusikateraapia on täiesti olemas.

Sellistel hetkedel saan aru, et ma võin peeglisse piiludes naeratada.

Viimane küsimus, mida sinult on arvatavasti tuhat korda küsitud. Milline su lauludest on su enda kõige suurem lemmik?

Vastan ikka, et see on „Laula mu laulu, helisev hääl.” Omal ajal Tallinnas vaatasime Soome televisiooni, televiisor oli salvestamiseks ühendatud kassettmakiga. Ja kord tuli sealt Kenny Rogersi kontsert. See lugu hakkas kohe kummitama, marineerus mõne kuu ja siis ma viisin selle kursusekaaslanna Leelo Tungla kätte ja Leelo tegi need sõnad. Aasta oli minu meelest 82 ja sellest ajast olen seda laulnud.

Ma ei ole mingisugune murelaulik ja maailmavalu eetrisse paiskaja, aga aeg teeb oma töö ja sõnad asetuvad paigale.

Ja mis seal salata, seda lugu lauldes tuleb endal ikka veel mõnikord klomp kurku. Need sõnad on nii sügavad, et alati ma leian sealt midagi. Kõiki laule pole üldse hea laulda, aga mõne tunneb ära, et see on minu laul.

Mida aeg edasi, seda rohkem teksti nüansid hakkavad võluma. Ma ei ole mingisugune murelaulik ja maailmavalu eetrisse paiskaja, aga aeg teeb oma töö ja sõnad asetuvad paigale.

Laulus on sõnad, et „sinu imelist laulu keegi kuulamast vist, ei väsi eal”. Nii ongi ju.

Loodame (naeratab malbelt).