Luisa-Maria ja Martin on Inglismaal elanud paar, kes otsustasid koroonaviiruse eest Eestisse põgeneda. Nende teekonnal Londonist Tallinnasse pidas Luisa-Maria blogi, et talletada emotsioone ja seda, kui kiiresti tuli muuta otsuseid.

Kolmapäev, 11. märts

Kolmapäeva pärastlõunal saabub mulle üldine ülikooli eriolukorra plaan, mis seletab, kuidas kool õppetööd jätkama hakkab siis, kui õppeasutus on sunnitud ennast sulgema. Naljatledes mõtlen, et sel juhul pole mul mõtet ju ometi Inglismaale jääda, Eestis oleks online õpet palju mõnusam teha! Muidugi tahaks ju tulla.

Linnapildis midagi n-ö. eriolukorrale ju ei viita... peale mõne inimese, kes siin-seal maskiga ringi liiguvad.

Mina ja Martin oleme plaaninud tagasi Eestisse kolida niipea, kui mul ülikool lõpetatud. Samal ajal tundub saadetud plaan täiesti totter. Linnapildis midagi n-ö. eriolukorrale ju ei viita... peale mõne inimese, kes siin-seal maskiga ringi liiguvad. See ei ole Londonis niivõrd uus nähtus, kuid nende inimeste arv on nädalaga kindlasti mitmekordistunud. "Ülereageerijad", mõtlen endamisi. Sest kui selles linnas kõigele ümbritsevale tähelepanu pöörata, siis pole võimalik siin elada!

Saadetud plaan paneb aga mind toimuvat palju tähelepanelikumalt jälgima – taustamuusika asemele tekivad taustauudised. Õhtul saadetakse arhitektuuri magistrantide pubigruppi COVID-19 kaart, mida tähelepanelikult jälgima hakkan.

Neljapäev, 12. märts

Lähen hommikul enne kooli ühest lähedalasuvast kohvikust läbi, et päeva vajamineva kofeiini-kickiga alustada. Mu ees ootab enda annust minu vana õppejõud, kellega satume kombekohaselt natuke jutustama. Joseph on austerlane, mistõttu teab täpselt, mis Viini ülikoolides hetkel toimub. Joseph on tavaliselt väga rõõmsameelne ja energiline keskealine meesterahvas, kuid täna räägib ta kurjakuulutavalt sellest, kuidas kooliaasta üleüldine lõpp on suure küsimärgi all. Kas ma saangi sel aastal lõpetatud? Või pannakse kool enne lihtsalt kinni?

Meil on täna pärastlõunal pin-up – paneme oma tööd seinale ja tutvustame neid majavälistele kriitikutele. See tähendab, et broneerime omale ühe seminaritoa – kuskil 30m2 ventileerimata kinnise ruumi, mis pärast 20 inimese sissemahutamist on kurikuulus oma halva õhu poolest.

Pin-up'i ajal saavad kõik üliõpilased koolilt kirja selle sulgemise kohta 20. märtsil. Huvitav strateegia – vastupidiselt riigile, nõustuvad nad küll olukorra tõsidusega, kuid lükkavad tegutsemise nädal aega edasi. Pärast esitlusi räägime oma õppejõuga edasistest plaanidest. Ta ei tea sellel hetkel veel isegi mitte saadetud uudisest! Räägime järgmisest ja ühtlasi viimasest pin-up'ist ja sellest, mis meil veel sellel aastal ees seisab. Saadud e-mail tundub nagu midagi, mis arhitektuuri üliõpilastele ei kehtiks. Antud isendid väga palju väljas ei käi, uudiseid ka nii palju ei loe ja selle asemel ehitavad pigem makette, klapid peas. Grupis on aga mõned inimesed juba närviliseks muutunud. Üks Leedu tüdruk ütleb, et lähme kõik tema kodumaale, seal pole viirust veel kellelgi!

Reede, 13. märts

Otsustan esimest päeva kodust tööd teha, et vältida tipptunni metroosid. Räägime Martiniga hommikul juba palju tõsisemalt sellest, kas minna nädala pärast koju või mitte.

Mul on ikka veel selline tunne nagu see kõik oleks mingi lollus.

Martin tundub olevat palju ärevam kui mina – mul on ikka veel selline tunne nagu see kõik oleks mingi lollus, aga kuna teiste maade eeskuju hinnates pandaks kool kinni kaheks nädalaks, mille järel oleks veel kaks nädalat kevadvaheaega. Otsustame koju minna, kui kooli kontaktõpe lõpetatakse. Mis me Inglismaal ikka niimoodi teeme? Mõte, et varsti saab koju, muudab meid üha elevamaks. Samal ajal varjutab olukorra tõsidus seda puhast rõõmu vägagi palju.

Käime poes omale varusid ostmas. Letid on vetsupaberitest, makaronidest ja muudest kauasäilivatest kaupadest tühjaks ostetud. Õhtupoole hakkab Martin rääkima, et äkki võiksime Londonist lahkuda ikkagi natuke varem. Mina otsest põhjust ei näe, miks ma peaksin oma neljapäevastest tundidest puuduma ja arvan, et uutest hügieenieeskirjadest kinni pidamisel ei ole muretsemiseks põhjust. Martin tunnetab viiruse ohtu palju paremini, mis teeb olukorra, kus me nädalaks veel Londonisse jääme, talle väga ebamugavaks. Hakkame koostame lahkumisplaani.

Raamatud raamatukokku, objektil on vaja veel viimast korda ära käia, asjad koolist ära tuua, tellime Amazonist veel virnades asju, juhuks, kui me peaksime kuskile kinni jääma. Martin on mures ka võimaluse pärast, kui Euroopas hakatakse liikumist piirama. Oleme Londonis oma väikese hipibussiga ja kui minekuks läheb, tahaks temaga koos minna. Plaan on kasutada juhust ja kolida enamus asju selle reisiga tagasi Eestisse, kuna tulevik on hetkel vägagi ähmane ja seda, millal me tagasi Londonisse tulla saaksime, ei tea mitte keegi.

Kuskil kella 10 ajal õhtul tuleb uudis – Taani sulgeb oma piirid välisriikide kodanikele. Ma saan aru, et Martini hirm on õigustatud ja hakkame asju pakkima. Otsustame kõik kriitilised asjad laupäeval ära ajada ja õhtul minema hakata. Pakime kella üheni ja läheme magama. Viimase päeva jooksul on nakatunute arv Eestis kahekordistunud ja riigid reageerivad numbrite kiirele kasvule ka vastava kiirusega. Uudis Taani piiridest pani meid tunnetama, kui kiiresti olukord muutuda võib. Plaanide tegemine päevade kaupa liigub tundideni. Iga hetk võib tulla uudis, mis meie järgmiseid käike mõjutab või potentsiaalselt meie põgenemistee ära lõikab. Kui hommikul ei olnud me veel kindlad, et nädala pärast Londonist lahkumine on meile õige otsus, siis õhtul tegime otsuse lahkuda nüüd ja kohe.

Laupäev, 14.märts

Ärkame kella 7 paiku. Martin viskab esimese asjana pilgu uudistele. Poola sulgeb südaööl piirid. Shit. Mitte mingi valemiga ei sõida me Leedu piirile vähem kui 14 tunniga. Leedu ja Tšehhi sulgevad ka piirid. Ainuke viis nüüd koju saada on läbi Skandinaavia.

Pakime oma viimased asjad. Enam ei ole küsimus, kuidas või kuhu. Lihtsalt paneme kokku, räägime naabritega läbi ja lähme. Teame, et öösel kell 3 läheb laev Travemündest, Saksamaalt Helsingisse. Kell on 9 hommikul ja me ei usu, et me sinna peale jõuame, aga otsustame proovida. Juhul, kui me kuhugi kinni jääme, jätame bussi sinna ja proovime edasi lennata.

Meil on ees vähemalt 3 päeva reisi läbi Euroopa – selle aja jooksul võib muutuda kõik.

Tallink lõpetab Stockholmi suunal reisilaevade liikluse. Mis siis, kui Saksamaa otsustab ka oma piirid sulgeda? Või paneb Finnlines oma liikluse kinni? Või kui me Helsingisse jõuamegi, ei toimu enam Tallinn-Helsingi liinil liiklust? Meil on ees vähemalt 3 päeva reisi läbi Euroopa – selle aja jooksul võib muutuda kõik. Kolm päeva tagasi sain ma koolilt esimese teate koroonaviiruse kohta!

Hakkame kuskil pool 10 sõitma. Martin sõidab, mina ostan käigupealt laevapileteid, loen kõva häälega uusi uudiseid, guugeldan paranoiliselt "Germany closes borders" ja mõtlen välja uusi varuvariante. Meie bussist saab tõeline infokeskus, kuhu on kaasatud ka meie pereliikmed, kes meile informatsiooni pidevalt juurde aitavad otsida. Oleme vahepeal oma Saksamaal elava ajakirjanikust sõbra käest saanud verivärsket infot, et Saksa tõepoolest plaanib piire kinni panna, aga arvatavasti esmaspäeval. Kui me öisele laevale täna ei jõua, on oht kinni jääda vägagi reaalne.

Inglise kanalit ületades on praam peaaegu inimtühi. Kogume võileibu, komme ja energiajooke eelseisvaks 10-tunniseks autosõiduks. 93. aasta vana kiirabibuss, vaatamata oma kunagisele võimekusele, täna enam väga kiiresti sõita ei soovi. Kui Google'i järgi võtaks sõit umbes 8 tundi, peame arvestama oma bussikese suutlikkust ja puudulikku informatsiooni hetkeseisust riigipiiridel. Meie ja Travemünde vahele jääb veel Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Saksamaa riigipiir. Me ei kujuta ette, kas ja kui kauaks seal meid kinni peetakse. Tee aga osutub tühjaks, ilmaga vedas meeletult ja piirid on veel täiesti kontrollivabad. Kui me üle viimase ettejääva riigipiiri sõitsime, julgeme juba Travemünde laevale piletid osta.

Aga piletid on päeva jooksul kõik läbi müüdud.

Pühapäev, 15. märts

Otsustasime ikkagi sadamasse sõita ja asja seal uurida. Jõudsime kohale kuskil ühe paiku ja tulebki välja, et laev on täis. Õnneks oli keegi kohast ära ütelnud ja saime siiski peale.

Puupüsti täis laeva kohta polnud avalikel tekkidel pea mitte kedagi. Mõned üksikud inimesed käisid kajutist väljas natukeseks jalutamas. Meil jäi üle nüüd ainult oodata, hambaid krigistada ja uudiseid lugeda. Vaadata, kuidas ühe päeva jooksul pea terve Euroopa kuulutab oma piirid suletuks. Meil on küll kõige raskem selja taga, kuid see ei ole veel läbi. Kerge on tagantjärele hinnata ja öelda, et ah, see ei olnud midagi... Tol hetkel aga teadsime tulevikku ette ainult paar tundi. Iga hetk võis paisata meie teele veel mõne uue takistuse.

Näiteks lend Londonist Hispaaniasse pööras ennast õhus Londoni poole tagasi. Poola ütles vähem kui 24 tundi ette, et ta oma piirid sulgeb. Meie loksume keset Balti merd ja oleme siin n-ö. kinni poolteist päeva. Ajal, mil asjaolud muutuvad tundidega, on see väga pikk aeg.

Esmaspäev, 16. märts

Hommikul maabusime Helsingis. Esimene reaktsioon oli, et me oleme tagasi talve jõudnud – Londonis oli juba kevad kohale jõudnud. Vaatamata sellele ei saanud enam seda kergenduse tunnet väga tagasi hoida. Isegi kui veel midagi juhtuma peaks, siis Soomes me ikka hätta ei jää.

Millegipärast tundus, et isegi kui siia kinni peaks jääma, on see juba nii palju parem, kui Londoni isolatsioon. Mu õde lubas mulle kasvõi vastu ujuda.

Jõudsime sadamasse mitu tundi varem – no nii igaks juhuks. Olles seal oma bussikesega, mis oli pilgeni meie tervet maist vara täis, ei olnud meil kummalgi selle vastu midagi, et paariks tunniks taha oma asjade keskele pooleli olevat seriaali vaatama minna.

Tallinna siluetiga hakkas kohale ka jõudma arusaam, et minu, kes ma olen Eestist ära olnud 6 aastat ja Martini, kes on ära olnud 17 aastat, maailmarännakud on nüüd tehtud ja oleme tagasi koju jõudnud. Kuid kes oleks osanud arvata, et see juhtub just nii. Ees on kaks nädalat karantiini, kuid suvilas, koos aias elavate kuldnokkade ja lähedal asuva merega, on see ikkagi hoopis midagi muud, kui Londoni minikorteris. Järgmised kaks nädalat mööduvad omakeskis, töiselt ja rangel uudistedieedil.