Tekstiilitööstuse kasvutrendis tootmismahud avaldavad tugevat survet keskkonnale, hoides üht juhtivat positsiooni kliimamuutuse võimendamisel. Teadlaste hinnangul on tööstusharu kasvuhoonegaaside koguheide suurem kui rahvusvahelistel lendudel ja meretranspordil kokku. Odav toormaterjal ja tööjõud suurendasid rõivaste ja jalanõude tarbimist viimaste aastakümnete jooksul ainuüksi Euroopa Liidus ligi kolmandiku võrra. Lineaarse “tooda, kasuta, hülga” mudeli tulemusena ladestub suur hulk tekstiiliprügi. Kuigi tekstiilitööstuse südametunnistus on must juba tootmistsükli alguses, lasub vastutus ka tarbijal. Just ahela lõpust saab isiklikke tarbimisharjumusi muutes edastada tootjatele selge signaali turu nõudluse vähenemisest.

Emotsiooniostude negatiivset mõju ei heasta isegi kasutatud või hoopis kasutamata seisma jäänud rõivaste müümine. Teise ringi rõivaste jaht kaltsukates või kirbukatel pole juba mõnda aega ainult hipsterite pärusmaa. Hea kvaliteediga rõivaste müük on liikunud interneti müügiplavormidele ja sotsiaalmeediasse. See tekitab tunde, et uusi ja vähekasutatud asju nagu “üks kord teatris kantud kleit” või “uus kappi seisma jäänud mantel, silt küljes” saab lihtsa vaevaga edasi müüa. Selliste esemete müügi tõenäosus on suur, kuid siin kumab taustal müüja läbimõtlematu ostukäitumine ja väärtushinnangud.

Kallima brändikauba ostmine näib soovile moega kaasas käia mõistliku alternatiivina, kuid tuntud moefirmad hävitavad odavmüügi vältimiseks ja mitteametliku järelturu kartuses aastas miljonite eurode väärtuses uusi rõivaid. Prantsusmaa otsus 2019. aastal keelustada tagastatud ja müümata tarbekaupade hulgas ka uute rõivaste hävitamine, võiks olla teistele riikidele eeskujuks.

Kappi seisma jäänud esemete kogumiskonteinerisse viimine või abivajajale annetamine on vaid näiline karmavõla vähendamise võimalus. Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse värske uuringu andmetel käideldakse ligi pool ehk 2400 tonni liigiti kogutud kasutatud rõivastest ja tekstiilidest jäätmetena, sest suure hulga taaskasutusse suunatud rõivastest moodustab madala kvaliteediga kiirmoebrändide toodang. Viimast tekib enam, kui teise ringi poed müüa jõuavad. Lisaks puuduvad Eestis tekstiilijäätmete ringlussevõtu võimalused.

Suurim proovikivi tekstiilijäätmete vähendamises on seega tarbimise pidev kasv. Seetõttu tuleb tarbijal võtta vastutus oma tarbimisharjumuste muutmise eest ja saata selle kaudu selge sõnum tootjale. Tekstiilimägede kõrgus prügilates sõltub igaühest meist.