Tänavu ajakirja Anne & Stiil poolt aasta naiseks valitud vaimulik ja hingehoidja Annika Laats on abielunaine ja kolme lapse ema, kes teab, et seksuaalvähemuste toetajana käib ta terve elu ringi nii, et paljude inimeste silmis on tal vikerkaarelipp küljes. Laats aga usub, et armastus ja tõde on üks ja sama asi ning see on printsiip, millest tasub iga valiku tegemisel lähtuda. Ka praeguses viiruskriisis tuleks tema sõnul alustada enda egost lahti laskmisega.

Te avaldasite möödunud aastal enda esimese raamatu „Valgus läbi mõrade“ ning kirjutate mitmes peatükis tõest. Mis on teie jaoks tõde?

Ma olen kristlane ning minu jaoks on tõe ja Jumala vahel võrdusmärk. Tõde on miski, mis on, mis päriselt on, mis on alati olnud ning mis jääb. Me ei saa seda kunagi täielikult teadma, see on meie igavikuline igatsus – igatsus näha, mõista ja olla mõistetud. Ja mõista ka iseennast.

Levinud väide, et igaühel on oma tõde, tundub mulle üsna mõttetu. Mis see tõde siis sellisel juhul üldse on? Õigem oleks öelda, et me mõistame tõde lihtsalt omamoodi. Oleks väga suur samm edasi, kui mõistaksime, et me kõik püüdleme tõe poole ning et meile kõigile on antud sellest midagi taibata. Fragmente. Meil ei ole mõtet oma tõdesid võrrelda, sest me ei konkureeri nendega ning mitte kellelgi ei ole tõe monopoli.

Viimase kümnekonna aasta jooksul on saanud mulle selgeks, et tõde ja armastus on üks ja see sama. Usun, et armastus on tõe kriteerium. See on põhimõte, millest püüan valikute langetamisel ja otsustamisel lähtuda. Alati on tõenäosus eksida, aga ma usaldan seda valikut, mille puhul tunnen, et see on armastusele kõige lähemal.

Milline on teie suhe tõega?

Rõõmus, lootusrikas, tõsine, … otsiv. Jah, hästi otsiv – kogu aeg otsiv. Taipan pidevalt, et tõde on miski, mida ma ei suuda lõpuni haarata, taibata ega teostada. Olen argiasjades hästi ettevaatlik arvamusega, et minul on õigus. Ma ei julge pereringis juba ammu kindlalt väita, et mõni asi on just täpselt nii, nagu mina arvan. Meie mäletamised on lihtsalt nii erinevad ja mina olen ekslik inimene.

Ütlete, et igaühel ei saa olla oma tõde. Kuidas see teie arvates praeguses viiruskriisis kehtib?

Isolatsioonis viibimises on meeletult sügav õpetus: selleks, et saaksime uuesti koos olla, tuleb meil oma egodest lahti lasta. Ehkki ma olen rääkinud aastaid kogukondlikkusest, siis pandeemia on pannud mind hämmastuma, kui kaugel me sellest tegelikult oleme. Praegu käib kõva võitlus igaühe endi tõe nimel ning isiklik vabadus seatakse esikohale. Kuid sellisel juhul me mingit vabadust tegelikult ei saavuta, sest tõeline vabadus saab teostuda kogukonnas. See isikliku vabaduse tagaajamine, mis praegu käib, seab meid tegelikult lõksu, iseenda vangi.

Mulle tundub, et me ei anna endale ka aru, kui palju me üksteisest sõltume. Meie endi vabadus saab tõeliselt realiseeruda alles siis, kui me kõik koos sellest vabadusest natuke tagasi astume ning teeme seda üksteise, mitte enese heaks ja jaoks.

Tõtt-öelda lööb mind pahviks, kui palju levib mina-mina ja mina suhtumist. Olen arvanud, et oleme paremas seisus. Meie mõtlematusest sõltuvad haavatavate inimeste elud.

Eesti Päevalehe kolumnist Kaire Uusen kirjutas hiljuti, et Eesti poliitika vajab uusi inimesi ning tema arvates tooksite vajalikku värskust teiste seas just teie. Hüpoteetiliselt – kui te oleksitegi peaministri kingades, siis mida teeksite, et praegusel keerulisel ajal tõde rohkem ühte patta kokku tuua?

Arvan, et ma olen poliitikas ka praegu. Kõik, kes mõtlevad kaasa, tegutsevad ja räägivad, ka ilma erakondliku kuuluvuseta, on otsapidi poliitikas. Kuid peaministrina või mitte, pean oluliseks rääkida, näitlikustada ja piltlikustada kogukondlikkuse mõtet. Rääkida sellest, kuidas me üksteisega seotud oleme ning kui palju igast inimesest sõltub, et olukord paraneks.

Küll aga ei ole ma inimene, kes koroonaküsimuses otsustajaid kritiseerida tahaks. Kas mõni piirang kehtestati sobival ajal või kas mõni reegel on piisav või mitte – ei tea, võib-olla? Aga ole sa tark ja otsusta. Meil ei ole aastakümnete pikkust kogemust, et teada, kuidas sellist olukorda nipsust lahendada.

Ütlesite ennist, et tõe kriteerium on armastus. Samas tajutakse ühiskonnas armastust erinevalt. Ühe armastus on teise jaoks mõistmatu ning suisa nii, et ta salgab seda teinekord maha. Kuidas nii?

Ma usun kasvamisse. Mitukümmend aastat tagasi ei saanud ka mina mõnedest asjadest aru nii, nagu ma neid täna mõistan. Meie taipamise piirid avarduvad, aga see sunnib meid muutuma. Ja muutumine tekitab hirmu. On suur õnnistus, kui me sellest hirmust üle suudame saada.

Olen mitmetel kordadel ka ise mõelnud, et taevake, kui rumal ma olen olnud. Kui kitsalt olen midagi näinud või millestki mõtelnud. Aga kas see tähendab, et ma olin toona kuri või halb? Ei. Ma lihtsalt ei mõistnud paremini. Ja ma ei ütle seejuures, et ma täna kõigest suurepäraselt aru saan.

Igaühel meist on oma teekond käia ja on hea, kui me oleme avatud mõttele, et minu teadmine ei ole viimne õige teadmine. Ma loodan, et Jumal annab mulle veel palju neid inimesi, kes aitavad ka mul õppida, mida miski tähendab. On otsata palju seda, millest ma veel aru ei saa.

Ma tean, et LGBTQ+ kogukonna toetamise tõttu käin ma tõenäoliselt terve elu kolme lapse emana ja abielunaisena ringi nii, et mul on paljude inimeste silmis vikerkaaremärk küljes. Aga ma tuletan rasketel hetkedel endale meelde, et see, mida mina pärast mõne väljaütlemise halvustavat tagasisidet tunnen, on köömes selle kõrval, kuidas mõned inimesed end igapäevaselt tunnevad, sest neid ei tunnustata sellena, kes nad on. Tihti ei julge nad iseendalegi ausalt tunnistada, kes nad on, vaeveldes identiteedi tunnistamise ja leidmise käes. Nad näevad päevast päeva vaeva, et leida julgust elada. See on sisuliselt võitlus ellujäämise nimel.

Aga järsku on asi ikkagi selles, et meil eksisteerivad erinevad armastused ning neid ei mõisteta omavahel?

Armastusega on nagu tõega – see on üks ja sama asi. Peame aga andma endale aru, et selle mõistmine on meis alati poolik, nagu tõe taipaminegi. Me mõistame sellest vaid fragmente. Ma usun, et armastust saab teadlikult kasvatada – püüdes mõista. Tuleb tõdeda, et nii nagu teine on poolik, olen ka mina.

Inimene, kes on maailmavaateliselt minuga võrreldes vastandlikel seisukohtadel, võib olla võrratu lapsevanem või imeline vanavanem. Temaski võib olla ehedat armastust. Seega, kui me mõtleme teatud asjadest erinevalt, siis sellest pole tegelikult hullu. Kui jube oleks see maailm, kus kõik ühtmoodi mõtleksid. Piir jookseb aga sealt, kui erinevuste tõttu hakatakse haiget tegema.

Te olete vaimulik, kes seisab seksuaalvähemuste õiguste eest ning seetõttu ollakse teie suhtes kriitiline. Endine rahvastikuminister nimetas teid lõhestajaks ja hundiks lambanahas. Peapiiskop määras teile kiriku seisukohtadest lahknemise tõttu aasta alguses manitsuse.

Samas valis ajakiri Anne & Stiil teid tänavu aasta naiseks, nimetades teid ühendajaks, kelle hea sõna mõjub kriisiajal kui pehmendav palsam. Kuidas nii, et ühe silmis ühendaja, teise omas aga lõhestaja? Kas seda palsamit ei jätku kõikidele?

Ma ei mõtle eriti nendes kategooriates, kas ma olen nüüd ühendaja või lõhestaja. Muidugi teeb kurvaks, kui tunnen, et ka paljud mu kolleegid ei mõista, miks ma mingitel teemadel sõna võtan. Aga ma püüan juhinduda sellest, mida teeb Jeesus ning selleks on armastuse, headuse ja rõõmusõnumi kuulutamine. Ma ei saa lõpetada selle sõnumi kuulutamist.

Saan aru, et ühed mõistavad mu sõnumit nii ja teised naa. Olen juba ammu leppinud sellega, et ei peagi kõikidele meeldima. Ka ei ole mul lakkamatut vajadust kogu aeg rääkida. Olen tihti ka Jumala poole palvetanud sarnaste sõnadega, mis kõlavad F. R Davidi laulus „Words don’t come easy“ – et mul ei tuleks sõnad liiga kergesti. Et ma ei räägiks liiga palju ja vaagiks kriitiliselt seda, mida on tarvis öelda. Pigem vähem, aga täpselt.

Ma ei ole tahtnud tahtlikult kellelegi haiget teha. Mind sageli hämmastab, et sellal kui ma kellegi kaitseks välja astun, tunneb end puudutatuna keegi, kes ei ole minu silmis üldse olukorraga seotud. Sellegipoolest mõistan, et pean oma sõnu ja väljendusi valima, et ma kellelegi haiget ei teeks. Ümmargust juttu ei hakka ma aga kunagi rääkima – selliseid inimesi on meil piisavalt.

Aga tulles tagasi kolumnist Kaire Uuseni ettepaneku juurde – kuidas selle poliitikasse minemisega siis ikkagi jääb?

Valimiste eel on see omamoodi reegliks saanud, et erinevad erakonnad võtavad ühendust ja kutsuvad enda ridadesse, aga ma olen oma ei-ütlemises järjekindel. Nii kaua kui ma olen vaimuliku ametis, ei pea ma võimalikuks erakondliku poliitikaga liitumist. Ja vaimuliku ametis loodan ma olla surmatunnini. Päris „mitte iialgi“ ei julge ma aga sellegipoolest öelda – eks me näe, mis Jumalal minu jaoks veel varuks on.