Selleks, et kõik aus oleks, pean tunnistama, et ma ei ole just kuigi võistlushimuline inimene, aga samas olen üpris laisk. Kuna kaks taolist omadust on minus kokku saanud, siis ei lähe mulle eriti korda, kas ma olen kellestki parem või halvem, kas ma jään kusagil teiseks, kolmandaks või sajakolmandaks. Miks? Sellepärast, et mis see parem olemine mulle ikka nii väga annab.

Olgu, kui on võistlusolukord, siis tavaliselt saab võitja mõne auhinna. Aga kui räägime igapäevaelust, siis kellega me seal võistleme? Naabriga? Töökaaslasega? Sõpradega? Pidevalt aga käib üks võistlus. Kellel on uhkemad esemed, kellel ägedamad sõbrad, kes üldse lahedamat elu elab...

Kui igalt poolt (eelkõige sotsiaalmeediast) paistab vastu, kui tublid ja tegusad kõik on, kui palju teised jõuavad ja kuidas nad elus palju edukamad on, siis võib tekkida teatav võrdlusmoment. Miks mina nii palju ei tee? Ma ei saa ju kehvem olla. See aga ei ole kuigi edasiviiv jõud, sest me ei tea, mis teiste näilise edu taga on.

Samamoodi ei ole mõtet end õppetöös võrrelda teiste kursusekaaslastega. Võrrelda saaks siis, kui kõik alustaksid samalt stardijoonelt, aga õppides, eriti magistriastmes, see ju teps mitte nii ei ole. Mõni meist on juba varem samal erialal õppinud, mõni on töötanud aastakümneid vastavas valdkonnas, mõni on üldse elus kannapöörde teinud ja eriala vahetanud. Ei ole mõtet tekitada endale lisastressi võrreldes omavahel võrreldamatut.

Ainus, kellega saame end kõrvutada, oleme me ise. Kas ma olen täna parem, kui ma olin eile? Kas ma tunnen iga koolitööga, et liigun järjest edasi ja arenen? Sest see ju õppimise mõte on: areneda.

Ilmselt käib taoline võrdlemine veidike ka Peegli puhul: milline toimetus suudab ägedamaid ajakirjanumbreid välja anda. Aga kuidas me otsustame, mis on parem? Inimesed, nende huvid, soovid ja mõtted on niivõrd erinevad. Mis on ühe jaoks huvitav, ei pruugi seda olla teise jaoks. Mis tuleb ühel kergelt, nõuab teises suurt pingutust ja vastupidi. Seetõttu ei olegi võimalik väga paljut omavahel kõrvutada. Jah, saame näiteks vaadata, kes jõuab mõne matemaatilise tehte lahendamisel kiiremini lõpptulemuseni, aga mis see meile annab, kui mõlemad jõudsid lõpuks õige vastuseni? Kas see, kes kiiremini ülesande lahendas, on seepärast parem?

Mulle tundub, et kohati elame ise oma elu keeruliseks seades endale ootusi, mis tulevad kusagilt mujalt, mitte aga meie enese seest. Lõpuks loeb ainult see, mida ise tahame. Ära ela enda elu keeruliseks sellega, et vaatad, mida ja kuidas teised ümberringi teevad. Usu endasse ja pea meeles, et kõik, mis sa teed, teed iseendale!