Taaralinna väikepoed pole muuseumid või näituse eksponaadid, vaid päris ärid päris inimestega. Paigad, mis annavad linnale nüansi ja allteksti ning rikastavad elukeskkonda. Kui tahame, et poekesed alles jääks, tuleb neid ka ostudega toetada.

Veebruari lõpus avati Tartmusis Flo Kasearu näitus “Ohustatud liigid“. See toob avalikkuse ette ühe väikepoe sulgemise Pärnus. Näitusega osundatakse kriitiliselt Eesti väike- ja iduettevõtlushullusele, küsitakse, miks räägitakse ainult firma asutamisest ja selle käivitamisest, kuid mitte lõpetamisest ja sulgemisest. Alustada on lihtne, ettevõttevõtjaportaalis vaid minutite küsimus. Kui palju võtab aga tegelikult aega ettevõtte lõpetamine? Millist psühholoogilist pingutust nõuab paarkümmend aastat üles ehitatud ja vee peal hoitud äri sulgemine päriselt?

Paberil võibki lõpetamine olla lihtne, kuid Flo Kasearu näitab, kuidas see paistab seestpoolt. Rullitakse lahti ühe väikese linnapoe sulgemise lugu. Tartu kunstimuuseumi alumise korruse saalidesse on detailitundlikkusega laiali laotatud poe inventar kassalindist kuivanud potitaimedeni, müüjate põlledest külmletini. Väikepoodnikele viidatakse kui ohustatud liigile, kes jonni jätmata ja tihti oma tervise arvelt seda esmapilgul jätkusuutmatut ja majanduslikust mõttes tulutut elustiiliäri peavad. Väikeste toidupoodide võlu on mujal, mitte kasumi teenimises. Need on maa sool, aga mitte ainult maal, vaid ka linlikemas paikades. Need poekesed annavad linnaruumile varjundid ning pakuvad vaheldust ketistunud hüper- super- ja megamerketitele. Need on kohad, kus ostud saab tehtud mõne minutiga, kus ei teki tunnet, et poodi sisenedes sealt enam väljapääsu ei leia.

Väike toidupood on koht, kus lastele 20 sendi eest kommi kaalutakse ning kui hapukoore ostmiseks mõned sendid puudu jäävad, siis võib selle hiljem järgi tuua.

Ameerika urbanist Jane Jacobs (1916-2006) tegutses eelmise sajandi keskpaigas New Yorgis linnaaktivistina. Tema olulisim teos “The Death and Life of Great American Cities“(“Suurte Ameerika linnade surm ja elu“) ilmus 1961. aastal ja kuigi raamatu avaldamisest on möödas üle poole sajandi, püsivad nii mõnedki seal toodud põhimõtted aktuaalsed tänaseni. Näiteks ütleb Jacobs, et linnaelu kvaliteedi alus on see, kui hea on tänav jalakäijale. Kui seal on väikeseid poode, kuhu sisse astuda, siis on inimestel enam põhjust jala tänavale tulla. Ta peab väikepoode oluliseks ka seetõttu, et tihti on need asumi ja kogukonna süda – staap, kuhu saab jätta lapsele võtmed või naabrile kirja. Kodukoha tunde loovadki just sellised kohad: väikesed toidupoekesed, kus müüja tunneb kõiki piirkonna inimesi, pood on nii uudisteagentuur kui psühholoogi kabinet. See on koht, kus lastele 20 sendi eest kommi kaalutakse ning kui hapukoore ostmiseks mõned sendid puudu jäävad, siis võib selle hiljem järgi tuua. Selline koht sisendab turva- ja kogukonnatunnet.

Olid ajad …

Nüüdseks on väga palju keldri- ja väikepoed linnapildist kadunud. Neile on saatuslikuks saanud Selverid, Maximad, Rimid ja Comarketid, ka oskamatus uute pidevalt muutuvate oludega kohaneda. Tartu linnapildis on palju hooneid, mis oskuslikul vaatamisel meenutavad tegutsenud väikepoode. Need on majad, mille nurkades on näha kunagisi, nüüdseks kinni ehitatud või -löödud ukseavasid, kummalisi esimese korruse väljaehitusi, millel on maadligi ebaharilikult suured aknad. Mõnikord on fassaadil näha ka kunagi kliente püüdnud tuhmunud poesilti. Sellised on näiteks kunagine Mave kauplus Taara puiestee lõpus, Kloostri pood Kloostri ja Kroonuaia tänava ristmiku nurgapealses majas, aknaluukidega on suletud keldripood Kastani ja Vanemuise ristis jne. Kõiki kunagi tegutsenud väikeseid keldri- ja nurgapoode ei jõua üles lugedagi.

On ka selliseid, kus nüüd tegutseb mõni pudupood või kaltsukas. Näiteks riidepood kunagises Tähtvere kaupluses Taara puiestee ja Näituse tänava nurgal või Uuskasutuskeskus Riia mäel, mis tegutseb endise Tartu poe ruumides. Kuperjanovi tänaval, endise Eesti Rahva Muuseumi näitusemaja vastas korrusmaja alumisel korrusel on praegu alkoholipood ja kaltsukas.

Ellujääjad

Mõned poekesed on vaba turu keeristele ka vastu pidanud. Näiteks Toome pood Jakobi tänaval, putka-pood Vaksali tänava hruštšovkade vahel, pood Õnnelik Juhus Tiigi tänaval (maksimumpunktid sellele, kes toidupoele sellise nime pani!), loomulikult legendaarne Herne pood Supilinnas, Kuu pood Karlovas ja teisedki.

Paljud selliste poodide omanikud ei taha aga üllatuslikult suuremat tähelepanu ning ütlevad, et kauplustel pole ühismeedia kontotki ega pole end reklaaminud ka teistes kanalites. Seetõttu ei soovi omanikud n-ö ametlikult oma poest rääkida, ainult taustainfoks ja anonüümselt.

Kuni jaksu jagub

Nagu Flo Kasearu näitus “Ohustatud liigid“ välja toob, on ka Tartu väikepoodide pidajad paljuski pensionieale lähenevad naisterahvad. Tegu on elustiiliäriga, millega tegeletakse, sest kunagi on seda poodi juba pidama hakatud, ei taheta midagi muud teha ning nauditakse vabadust, mida väikepoodniku elu võrreldes ketipoes töötamisega annab. Näiteks ütleb üks poeomanik, et ei kujuta ette kuskile suurde poodi tööle minemist, kus keegi talle ütleb , mida ta tegema peaks. Ta hindab ka seda, et saab vajadusel võtta puhkust siis, kui ise tahab. “Panen poe lihtsalt kinni ja sõidan puhkusele, olen siin ju üksi, minust ei sõltu keegi,“ kirjeldab ta väikepoe pidamise eeliseid. “Aga eks päevad siin poes on ka pikad – ikkagi kümme tundi,“ toob ta välja poepidamise raskema külje. Kuidas pood end ära tasub? Ka sellest ei taheta väga avatud kaartidega rääkida. Vihjatakse vaid, et ots otsaga tullakse kokku, mõni kuu on hullem, mõni veidi parem.

Poodnikud lükkavad ümber müüdi, nagu oleks väikepood kallis. Mõnedki leiavad, et kui kampaaniahinnad välja arvata, siis väikeses poes on hinnad suuresti samad või isegi odavamad. Nii mõnigi kord on poed hindu hoopis ketiäride järgi tõstnud. Praegusel äreval koroonaviiruse eriolukorra ajal on poodnike meelest väikesed poed suurtest marketitest turvalisemad, sest inimesi on tihti vähem, pindasid ja kaardimakseterminale desinfitseeritakse tihedamini. Samuti jätkus nende riiulitele eriolukorra väljakuulutamise alguses nii wc-paberit kui tang- ja kuivaineid.

Kaua pood vastu peab? Seada ei oska poepidaja öelda, sõnab vaid, et nii kaua kuni jaksu jagub.

Üks vanim siiani tegutsev väikepood on Toome pood Jakobi tänava ääres puumaja keldris. Maja ehitati 19. sajandi lõpuaastatel ja poeruumid kavandati sinna juba siis. Praegugi on seal argipäeva toidukraami pakkuv äri. Poe pidaja sõnab, et tema on seda poodi juhtinud juba 28 aastat. Ta leiab, et inimesed, kellele väikesed poed meeldivad, võiksid seda rohkem välja näidata ning oma ostud ka seal sooritada. Väikepood pole muuseum, kuhu eksootilise ja kultuuriloolise elamuse otsimiseks minna, vaid kui tahta, et need püsiks, tuleks seda ka päriselt välja näidata. Poe kohal elav naaber toob aga välja, et hoone vajaks hädasti nüüdisajastamist, sama leiab ka poe omanik. Seda aga Rootsis elav poepinna omanik ette võtta ei taha. Äri toetub väga palju ka lähedal asuvate Kesklinna ja Katoliku kooli lastele, kes möödaminnes ja vahetundides sisseoste teevad, kuid koroonaviiruse eriolukorra ajal on koolid kinni ning poes sagimist tavapärasemast vähem. Kaua Toome pood vastu peab? Seda ei oska poepidaja öelda, sõnab vaid, et nii kaua kuni jaksu jagub.

Väikeseid toidupoode tekib siiski ka juurde. Üks uustulnuk Tartu selliste kaupluste maastikul, vaid paar aastat tegutsenud paik, on pagarikoda Rosiine Leivad, mis asub Kuperjanovi tänaval teel kesklinnast raudteejaama. Pood on oma nime saanud omaniku vanaema järgi, temalt pärineb ka kohapeal küpsetatavate leibade põhiretsept. Leivapoe omanik Andrus Lepa ütleb, et tegu on vana retseptiga, mille järgi küpsetatud leib tundub praegu moodsale maitsele vastavaks timmitud leibade maailmas alguses ehk pisut võõras. Väikese, vaid leiba müüva pagariäri loomine on omanikule olnud kannapööre, milleks ta valmistus pikalt. Ta ütleb, et praegu on ta väga rahul ning lõpetamise mõtet ei ole, pigem on selle paari tegutsemisaastaga asjad hakanud paika loksuma ja tekkinud oma püsiklientuur.

Edukamate ettevõtjate tabelitesse pole need poed igatahes kunagi sattunud. Mis aga saaks siis, kui edukust mõõtes vaadataks kaugemale kui vaid kasum ja käive?

Näitusel “Ohustatud liigid“ tuuakse välja, et väikeettevõtted, õigemini siis tegelikult mikroettevõtted, moodustavad Eesti ettevõtetest umbes 95%. Enamusel neist on vaid mõned töötajad, tihti ka ainult üks: omanik. Sellised on ka Tartu väikesed toidupoekesed. Raske on öelda, milline on nende ettevõtete panus Tartu majandusellu, edukamate ettevõtjate tabelitesse pole nad igatahes kunagi sattunud. Mis aga saaks siis, kui edukust mõõtes vaadataks kaugemale kui vaid kasum ja käive? Need on poed, mis talletavad Tartu vaimu ning muudavad linna vaheldusrikkamaks. Need on ohustatud liik, mille väljasuremist saame seal oste tehes vältida.