Avaleht Sisukaart Liigu põhisisu juurde

Jalutuskäik sajanditaguses Tartus

Sander Mändoja | Jaga Facebookis

Tartu on sajandeid olnud Eesti vaimuelu keskuseks. Siin hakkas Johann Voldemar Jannsen välja andma Eesti Postimeest, Carl Robert Jakobson pidas oma kolm kuulsat isamaakõnet ja toimus esimene üldlaulupidu. Tartu on ka Eesti iseseisvuse saavutamisel märgilise tähtsusega paik, sest just siin kirjutati 1920. aasta veebruaris alla rahuleping Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Veidi rohkem kui 100 aastat tagasi kinnistati Tartu rahuga 1918. aasta veebruaris välja kuulutatud iseseisvus ning meie rahvas sai hakata üles ehitama päris enda riiki.

Veidi rohkem kui 100 aastat tagasi kinnistati Tartu rahuga 1918. aasta veebruaris välja kuulutatud iseseisvus ning meie rahvas sai hakata üles ehitama päris enda riiki

Tartu rahulepingu sõlmimist on vähem või rohkem asjaga seotud isikud piisavalt detailselt kirjeldanud ja sellest sündmusest võib kokku panna üsna täpse kronoloogilise ülevaate. Seda lugedes võiksime saada ettekujutuse, kes osalesid rahuläbirääkimistel, milliseid teemasid arutati ja millised olid meeleolud. Pikksilma teisest otsast vaadates võiks aga küsida, milline üldse oli Tartu saja aasta eest: kuidas nägi linn välja, millised inimesed siin elasid, kuidas nägi välja liiklus, kus ja kuidas peeti seltsielu. Teeme koos ühe jalutuskäigu ajalukku, et näha linna nii, nagu paistis see sajandi eest.

Tartu kesklinn ja Ülikooli tänav õhust. Foto: Rahvusarhiiv

Foto: Rahvusarhiiv

Haljasalade asemel oli tihe hoonestus

Kui alustaksime teekonda Lossi tänava ülemisest otsast Inglisilla juurest Raekoja platsi suunas, siis esimene suurem üllatus tabaks meid hetkel, kui vaatevälja peaks kerkima Pirogovi park. Selle asemel näeme ka Ülikooli tänava toomemäe poolses küljes hooneid, milles mitmesugused ärid ja kohvikud asuvad. Sada aastat tagasi ei seostunud see ala kuidagi ka kirurg Pirogoviga, sest tema kuju püstitati Teises maailmasõjas purustatud hoonetest tühjaks tehtud haljasalale alles 1952. aastal.

Kalda tänava saatus oli sarnane paljude teiste Tartu piirkondadega, kus veel tänagi laiuvad haljasalad või pargid: majad hävisid Teises maailmasõjas.

Mujalgi nägi kesklinn tänasest erinev välja: kaarsilla asemel viis üle Emajõe juba 18. sajandi lõpus rajatud massiivne kivisild, mida ületades näeksime vasakul tänase pargi asemel samuti tihedalt hoonestatud ala. Toonase Kalda tänava ääres asus ka Hugo Treffneri gümnaasiumi esimene hoone, millest 1919. aastal koliti ümber kooli praegusesse asukohta Munga ja Rüütli tänavate nurgal. Kalda tänava saatus oli sarnane paljude teiste Tartu piirkondadega, kus veel tänagi laiuvad haljasalad või pargid: majad hävisid Teises maailmasõjas.

Kivisild ja vaade raekoja platsile. Foto: Rahvusarhiiv

Foto: Rahvusarhiiv

Toitu soetati turult ja kaubahoovist

Sajandi eest oleksime sisseoste läinud tegema ilmselt kaubahoovi, mis asus Poe tänava kõrval oleva pargi kohal. 19. sajandi teisel kümnendil rajatud sammastega ümbritsetud massiivsel kaubanduspinnal tegutses mõnikümmend kauplust, paljud kaupmehed olid vene päritolu. Kui kaubahoovist jäi midagi saamata, siis oleksime seadnud sammud üle Raekoja platsi lihaturu poole, mis asus Magasini tänava parkla ja haridusministeeriumi vahelisel ajal. Lahtistel toiduturgudel kauplejad koondusid 1938. aastal uude ja tol ajal väga esinduslikku turuhoonesse.

Inimeste välimus ja hoiakud on tundmatuseni muutunud

Tartu tänavatel oleksime sada aastat tagasi näinud palju sõjaväevormis mehi, sest kuigi Vabadussõda oli lõppenud, siis demobilisatsioon alles käis ning paljud meeskodanikud olid veel sõjaväeteenistuses või värskelt koju saabunud. Tsiviilisikud kandsid tunduvalt konservatiivsemaid riideid kui praegu: mehed liikusid tänaval reeglina päevasärgiga ülikonnas, naised kandsid pikemat kleiti või seelikut. Kahekümnendatel ja kolmekümnendatel muutus naiste mood mõnevõrra vabamaks, julgemad neist kandsid isegi pükse, mis varem ei oleks mõeldav olnud. Ilmselt pidi toona küll riideid ja jalanõusid tihedamini hooldama, sest sillutatud olid vaid kesklinna piirkonnas asuvad tänavad ja kaugemalt tulijad pidid olenevalt ilmast arvestama teekonnal pori või tolmuga, mis jalakäijat saatis.

Raeplats. Foto: Rahvusarhiiv

Foto: Rahvusarhiiv

Jututeemadeks oli tõenäoliselt sõjategevusega seonduv, aga rahva üldine meeleolu võis olla pigem positiivne ja lootusrikas, sest ohvriterohked lahingud olid läbi ja ees oli terendamas helge tulevik. Kindlasti räägiti palju sellest, milliseks kujuneb elu nüüd, kui eesti rahvas saab ise enda elu ja käekäigu üle otsustada, tehti plaane ja vaadati tulevikku. Hea keelekõrvaga inimene kuulis Tartu tänavatel sajandi eest mitmeid võõrkeeli. Eesti keele kõrval olid levinumad saksa ja vene keel, mida oskasid enamik linna eestlastestki elanikud. Vähemal määral ka jidiši, läti ja soome keelt. Tasub mainida, et tänavatel kuuldav eesti keel ei olnud toona päris sama, mida me täna kõneleme ja kuuleme. 1920. aastal rääkis enamik selle piirkonna eestlastest elanikest lõunaeesti murret, mille asemele tungis 20. sajandi järgnevatel kümnetel järjest enam põhjaeesti murre. Viimasel põhineb ka eesti kirjakeel.

Voorimees oli tollane taksoteenus

Autosid liikus 1920. aastal Tartu tänavatel vähe, sest kogu Eestis oli sel ajal registreeritud vaid ligi 150 sõidukit. Suurem osa käike tehti kas jalgsi või siis voorimehe kaarikus. Viimased ootasid kliente erinevatel seisuplatsidel üle linna, mis olid sisuliselt tänaste taksopeatuste eelkäijad.

Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid siiski linnapildis domineerima mootorsõidukid ning voorimehed olid kas sunnitud õppima ümber taksojuhiks või leidma endale teise töö.

Eriti armastasid voorimeeste teenust kasutada korporandid, kes tegid kevadisel ajal väljasõite linnalähedastesse looduskaunitesse kohtadesse. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkasid siiski linnapildis domineerima mootorsõidukid ning voorimehed olid kas sunnitud õppima ümber taksojuhiks või leidma endale teise töö. Lisaks liikus juba ringi ka jalgrattaid, aga nendegi arv oli järgmiste kümnenditega võrreldes pigem tagasihoidlik.

Kohvikud, lokaalid ja restoranid täitsid lisaks söögikohale ka sotsiaalse suhtlusplatvormi nišši – need olid kohad, kus inimesed vahetasid uudiseid, kohtusid tuttavatega ning veetsid lihtsalt aega. Tänaseni tõmbab kundesid Ülikooli tänaval asuv Werner, mis oli juba sajandi eest kujunenud üheks Tartu haritlaste kokkusaamiskohaks. Pidulikumat atmosfääri oleksime leidnud mõnes restoranis, näiteks Segerlinis, mis asus Rüütli ja Küütri tänavate nurgal, umbes samas kohas, kus täna paikneb Kampus. Muuhulgas peeti Segerlinis Tartu rahulepingu allakirjutamise bankett. Kohvikute kõrval leidus linnas ka palju kondiitriärisid, millest vanim ja tuntuim oli Uueturu tänavas asuv Boeningi ettevõte. Praegu võtab selle paiga enda alla Kaubamaja põhjapoolne nurk. Iseseisvuse saavutamisega sai tõuke ka majanduselu ning järgnevate aastate jooksul avati mitmeid hiljem tuntuks saanud kohvikuid ja restorane: Athena, Central, KoKoKo ja paljud teised.

Saja aasta jooksul on muutunud nii Tartu väljanägemine kui inimesed, kes siin elavad. Arhitektuurile tegid korvamatut kahju Teise maailmasõja lahingud, mis mitmel korral linnast üle käisid ning palju ajaloolisi ehitisi hävitasid. Õnneks jäi nendest puutumata ülikooli peahoone, mis seisab praeguse ajani Tartu keskmes ja kätkeb endas linna vaimset keskust. Aja möödudes ei ole muutunud hariduse ja vaimutöö tähtsus, mida Tartus ikka au sees hoitakse ja edendatakse. Jalutuskäigud minevikku võiksid meile anda inspiratsiooni, kuidas jätkata sellega, mida tegid Eesti riigimehed Tartu rahulepingu allakirjutamisel sada aastat tagasi: aidata Eestit edasi.

Tartu Ülikooli peahoone. Taamal Jaani kiriku torn. Foto: Rahvusarhiiv

Foto: Rahvusarhiiv