„Jäin seda puud autoroolis suu ammuli vahtima ja oleksin peaaegu liiklusõnnetuse põhjustanud,“ ütles üks Facebooki grupi „Nostalgiline Tartu“ liige, kui gruppi hakkasid ilmuma pildid Taaralinna uutest kunstiteosest. Jutt käib üleelusuurusest kasepuust, mis ehib Tiigi 8 hruštšovka seina ja mõjub keset sügisest pori ja talvist hallust kui hingepaitav lootuskiir, et suvi on endiselt olemas ja tuleb peagi uuesti.

Tartu linnaruumis on nüüdseks 12 maja muudetud kunstiteoseks. Need on nõukogude ajal 1950. ja 1960. aastatel püstitatud hruštšovkad. Need on kahe- kuni viiekorruselised paneelidest või tellisest korrusmajad. Tegu on tüüpprojekti 1-317 järgi üle kogu Nõukogude Liidu ehitatud hoonetega. Korterelamud on oma nime saanud NLKP Keskkomitee esimese sekretäri – riigi juhi – Nikita Hruštšovi järgi, kelle võimuloleku ajal seda tüüpi hooneid kõige enam ehitati. Tartusse püstitati neid peamiselt II maailmasõjas hävinud linnakoe taastamiseks. Seetõttu leidub neid kõige enam kesklinna kandis.

60–70 aastat tagasi ehitatud hoonete ehituskvaliteet on legendaarselt lohakas ja kehv, toasoe ei maksnud toona peaaegu midagi, hoonetele seatud normid erinesid praegustest nagu öö ja päev. Veel mõned aastad tagasi arutatas Tartu linn, kas lihtsam, energiasäästlikum ja odavam on hruštšovkad lammutada või on võimalik neid ka renoveerida.

Kunsti tellimise nõuet pole varem korterelamute renoveerimisele esitatud. Kuni Tartu hruštšovkade renoveerimiseni.

2016. aastal liitus Tartu Euroopa Liidu teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammist Horisont 2020 rahastatava projektiga “SmartEnCity”. Projekti eesmärk on nutika linna loomine laiemalt, see puudutab nii kogukondade kaasamist, transporti (näiteks rattaringluse rattad), tänavavalgustuse uuendamist ja nutilahendusi. Üks osa sellest on niisiis hruštšovkade nüüdisajastamine ja energiatõhusaks renoveerimine.

Eestis reguleerib kunstiteoste tellimist hoonete osana nn protsendiseadus. See kohandub aga avalikele ehitistele: kunstiteos tellitakse 1% ulatuses ehitustööde maksumusest. Kortermajadele pole seda põhimõtet veel kohandatud. Tartu hruštšovkade renoveerimisel seda tehti: üks osa renoveerimistoetuse eraldamisest oli ka kunstiteose teostamine. Sobivate kavandite leidmiseks moodustati kuraatorite meskond, kuhu kuuluvad tänavakunstifestivali Stencibility korraldaja Sirla, galerist ja kuraator Andra Orn ja kunstnik ning kuraator Evelin Zolotko.

Loodetavasti loovad majadele maalitud pildid Tartusse veel enam selliseid tänavanurki, mis linnale omast nooruspärasust ja loomingulisust õhkavad.

Kunstiprojekti üks koordinaator kunstnik Sirla nimetab sellist tervet hoonet hõlmavat tänavakunstiliiki muralismiks (ingl mural – hiigelsuur seinamaal). Ta loodab et need uued kunstiteosega majad tekitavad Tartusse veel enam selliseid tänavanurki, mis linnale omast nooruspärasust ja loomingulisust õhkavad. Ta kirjutab nii: “SmartEnCity kunstiprojekt on seni kõige suurem algatus Tartu linnaruumi kunsti tuua koostöös linnavalitsuse ja korteriühistutega. Projektis osalenud hruštšovkad on funktsionaalsetest majakastidest muutunud kunstiteosteks, mida külalised imetlema ja pildistama tulevad. Kui aga vaadata, kuidas on samad protsessid toimunud mujal välismaal, siis see projekt tähistab alles muralismi-liikumise jõulist algust Tartus.“[1] (Sirp 6. 12. 2019[a][b]).

Maju on kunstiteosteks kavandatud ju ennegi. Nõukogude ajal nimetati sellist kunstiliiki supergraafikaks. Sel teemal kunstiakadeemias oma magistritöö kaitsnud Anna-Liisa Izbaš toob välja, et suuremõõtmeline dekoratiivne kujundusgraafika leidis juba toona koha nii hoonete välisfassaadidel kui ka interjöörides. Tallinna kesklinna hoonete otsa­fassaadidele ilmusid esimesed supergraafikad 1980. aastatel, 1990. aastate alguseks olid need pealinnas juba argiseks nähtuseks muutunud. Izbaš ütleb: „Dekoratiivmaalidel kombineeriti osavalt arhitektuuriajaloost üle võetud detaile ja geomeetriat, kujundustes võis näha elemente nii Itaalia renessanssarhitektuurist kui ka antiikornamentikast.“[2] Paljud toonased teosed on praguseks hävinud: värvide kvaliteet oli kehv, ilmaolud muutlikud, paljud hooned on üle värvitud ja renoveeritud nii, et sealseid kunstiteoseid pole oluliseks peetud.

Tartu supergraafika ehk muralismi projekt on esimene omataoline alates 1990. aastatest alates. Eesti linnadesse tõi kooskõlastatud tänavakunsti teosed, sh majaseinte suurused kunstiteosed, mõned aastad tagasi tänavakunstifestival Stencibility. 2017. aasta suvel loodi Mextonia festivali raames Tallinnasse 50 seinamaali. Nii süsteemselt ja renoveerimisprojekti raames pole aga hooneid visuaalse kunsti mõttes varem läbi lahendatud. Seda enam jääb silma, et hoonete kunstiteosed ei moodusta stiililiselt ja värvilahenduses ühtset tervikut. Näeme geomeetrilisi, nõukogudeaja supergraafikat meenutavaid projekte näiteks aadressil Pepleri 3 „Nimetu“ (Seikon) ja Kuperjanovi 2 „Kompositsioon kukkuva jäätisega“ (Jevgeni Zolotko ja Evelin Zolotko). Ka minevikuihalust ja kummardust kunagisele Pallase kunstikooli koolkonnale näiteks Tiigi 21 „Kolm neidu“ (Evelin Zolotko ft Elmar Kits) ja Tiigi 23 „Vabbe puu“ (Marja-Liisa Plats ft Ado Vabbe).

Võrreldes Stencibility tööde ja nõukogude aja supergraafika teostega jääb silma ka SmartEnCity kunstiteoste kõikuv kunstiline tase: mõni on põhjalikumalt läbi lahendatud, teine lihtsakoelisem ja naiivsem. Kunstiprojekti kuraator Sirla aga sõnab, et seinamaalide tegemine on koostöö omaniku, linnavalitsuse, rahastajate ja kunstniku vahel ning sealt kompromisside rägastikust sünnib kavand. „Kujutage ette olukorda, kus 30 inimest proovivad ühele meelele jõuda nii isiklikus küsimuses, kui seda on eelistus kunsti suhtes. Kui aga teos läheb kortermaja seinale, siis just seda tulebki teha. Sellises olukorras jäävad peale illustreerivad ilupildid, mis liiga teravaid küsimusi ei püstita. Võrreldes üksipäini toimetava tänavakunstniku või grafitikirjutajaga, on need lähenemised nagu öö ja päev,“ kirjeldab Sirla kunstiteoste sündimist.
Kokku peaks kunstiteose saame 17 maja, neist valmis, nagu mainitud, on 12. Ajal, mil koroonaviirusest tulenev eriolukord on sulgenud kõik kunstisaalid ja -muuseumid on hruštšovkade galerii avatud ööpäev läbi, iga päev ja iga ilmaga.