Sõjauudistel on oht kindlustunde asemel ärevust süvendada

Erukindral Martin Heremi sõnul võivad sõjauudised tekitada rohkem ärevust kui kindlustunnet, kui inimestele ei selgitata ohu tegelikku ulatust ega võimalusi sõjaks valmistuda.

Erukindral Martin Herem sõnas oma loengus “Kuidas valmistuda sõjaks?” , et sõda kajastades tuleb rääkida sellest, kuidas inimene saab võimalikuks ohuolukorraks valmistuda. Kõuts-Klemmi sõnul tekitab hirmu see, kui sõjaohtu kajastatakse suure ja vahetuna ning jäetakse mulje, et valmistumiseks pole enam aega.

Tartu Ülikooli ajakirjandussotsioloogia kaasprofessor Ragne Kõuts-Klemm ütles, et ajakirjanduses peab rääkima, kui tõenäoline on oht ja kuidas riik selleks valmistub. Lisaks on oluline, et oleks ka juhiseid, kuidas inimesed sõjaks valmistuda saaksid. See annab lugejale teavet nii ohust kui ka sellest, kuidas toimida.

Tartu Ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professor Andreas Ventsel mainis, et ohu konkreetne selgitamine ja kaitsemeetmete kirjeldamine võivad sõjaga seotud ärevust vähendada. Selline kajastus annab inimestele teavet, mille põhjal saab riski hinnata. Ventsel lisas, et tugev emotsionaalsus muudab uudise sisu hirmutavamaks.

Hirmu või ärevust võib tekitada ka vähene kontekst. “Näiteks ei saa Venemaa sõjalist võimekust kirjeldada ilma NATO kaitsevõimet selgitamata, sest see jätab mulje, et rünnak on vältimatu,” mainis Ventsel. Tema sõnul on põhjalikkus tähti: sõjauudiste puhul võiks kajastada, mis juhtus, ning sündmuse tausta toetada arvude ja faktidega.

Ventsel selgitas, et sõjakajastuses tuleks esitada, kui palju aega on riikidel valmistumiseks. Kui sõjaohust räägitakse aega täpsustamata, võib jääda mulje, et sõda algab juba homme.

Sõjakajastuse puhul on Ventseli sõnul ajakirjanikul vaja eristada fakti, hinnangut ja võimalikku stsenaariumi. Oluline on kirjeldada, millisest rünnakust räägitakse ja kui suur on oht. Faktipõhine kirjeldus hoiab sõjakajastuse tasakaalukana ja väldib põhjendamatu hirmu tekitamist

Ärevust võib suurendada ka sõjauudiste suur hulk. Ajakirjandussotsioloog Kõuts-Klemm rääkis, et pidevalt ohust rääkimine võib tekitada olukorra, kus inimesed väldivad sõjauudiseid. Ventsel ütles, et uudiste rohkus võib tekitada ka väsimust ja ükskõiksust, mille tõttu jääb oluline teave märkamata.

Informeerimise ja hirmutamise piir ei sõltu sellest, kas sõjaohust räägitakse, vaid sellest, kuidas seda tehakse. Oluline on sõjauudises kajastada ohu tõenäosust ja ulatust, anda sellele kontekst ning rääkida ka sellest, kuidas riik ja inimesed saavad võimalikuks ohuks valmistuda.

Kommentaarid