Allika anonüümsuse üle otsustavad ajakirjanikud ise

Delfi tegevtoimetaja Greete Lehepuu sõnul otsustab iga väljaanne eraldi, mis põhimõtetest lähtudes anonüümsust pakutakse, kuna lood on erineva tundlikkusega. Üldjuhul lepivad ajakirjanikud selle allikaga ise kokku, vajadusel saab asja arutada peatoimetajaga. Postimehe ajakirjanik Henry-Laur Allik lisas, et tema teada üldiseid reegleid allika tuvastatavuse kohta toimetustes pole, sest see oleneb loost.

Tegevtoimetaja Greete Lehepuu leiab, et anonüümsus on õigustatud olukorras, kus allikas vajab kaitset potentsiaalsete tagajärgede eest, näiteks töökoha kaotus või füüsilise rünnaku ohvriks langemine. Samas ka olukorras, kus võib olla tegemist väga isikliku teemaga, näiteks vägivalla ohvriks langemine. Oma nimega esinemine rikuks allika privaatsust, ent avalikkus peaks sellest teadma. Lehepuu lisab, et inimesed eelistavad anonüümsust, mõeldes järjest enam oma digijalajälje peale: nad ei soovi, et nende kohta oleks teave vabalt kättesaadav. „Kergekäeliselt me seda võimalust ei anna, sest see vähendab läbipaistvust lugeja jaoks,” ütles Lehepuu.

Ajakirjanik Henry-Laur Allik tõstatas ka avaliku elu tegelaste anonüümsuse probleemi. Nimelt on poliitikateemalistes lugudes tavaks kasutada teavet anonüümseks jääda soovivatelt poliitikutelt, nagu näiteks Delfi "Tagatuba". Sel juhul peab ajakirjanik informatsiooni kontrollima mitmest erinevast allikast, et vältida poliitilise spinni või kuriinfo avaldamist. Nii Allik kui ka Lehepuu ütlesid, et nad eelistavad allikaid, kes räägivad oma nime ja näoga, ning anonüümsus peaks olema kõige viimane variant.

Ajakirjandusuuringute kaasprofessor ja eetika õppejõud Marju Himma tõi lisaks eelmainitud printsiipidele esile isikuandmete kaitse seaduse. Selle järgi on inimesel õigus otsustada, missugune informatsioon on tema kohta kättesaadav. Allikad võivad ise otsustada anonüümsuse kasuks ka siis, kui see pole ajakirjaniku või toimetuse meelest põhjendatud, „Allikal tekib õigus anonüümsusele, kuigi avalikult esinemine ei pruugi talle isegi kahju tuua,” ütles Himma. Ta lisas, et allikate anonüümsust tuleb kaitsta meediamajade üleselt: ühes väljaandes tundmatuks jääva allika identiteeti ei tohiks paljastada teises väljaandes. „Muidu kannatab kogu ajakirjandus,” lisas Himma.

Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.4. sätestab, et ajakirjanikul on kohustus kaitsta allikate anonüümsust. Oktoobris saatis valitsus riigikokku eelnõu, mis kehtestab ajakirjanikele ametiprivileegi ehk õiguse kriminaalmenetluses ütlustest loobuda. See tähendab, et allikad võivad saada lisaks eetikakoodeksile ka seaduse silmis tugevama kaitse oma anonüümsusele.