Eestis pole seadust, mis kaitseks ajakirjanikku hagide eest, mille ajend on tihtipeale hageja isiklik kättemaks, mistõttu satub ajakirjanik kaitsetusse olukorda.
Valitsus algatas tänavu aprillis vaigistushagide vastase eelnõu arutamist riigikogus, mille eesmärk oli kaitsta ajakirjanikke ja teisi avalikus arutelus osalejaid põhjendamatute nõuete ja pahatahtlike kohtumenetluste eest. Jaanuaris tegi Tartu ringkonnakohus ettepaneku nõuda kahjuhüvitist ainult meediaväljaandelt, kui ajakirjanduslik sisu rikub isiklikke õigusi.
Justiits- ja digiministeerium jättis Tartu ringkonnakohtu ettepaneku arvestamata, kuna kannatanul peab säilima võimalus nõuda hüvitist ajakirjanikult, sest tema on avaldatu eest vastutav. Vaigistushagide vastase eelnõu kooskõlastustabelis seisab, et ministeeriumi hinnangul peab ajakirjanikku hagide eest kaitsma vaigistushagide vastane seadus, mitte isikliku vastutuse piiramine.
Eesti meediaettevõtete liidu tegevjuht Väino Koorberg oli Tartu ringkonnakohtu ettepaneku suhtes skeptiline. Ta usub, et ajakirjaniku hagemist ei tohi ära keelata. “Peaministrit ja presidenti saab hageda, miks siis ajakirjanikul peaks eriõigus olema,” sõnas Koorberg. Tema hinnangul langetab taoline eriõigus ajakirjaniku usaldusväärsust.
Eesmärk pole ajakirjanike immuunsus hagide eest, vaid et ajakirjanikku ei saaks õigussüsteemis vaikima sundida. Selle eest kaitseb ajakirjanikku vaigistushagide vastane seadusemuudatus, mis võeti vastu tänavu juunis. See ei tähenda, et meediamaja tohiks oma ajakirjanikku toetuse ja kindlustundeta jätta, sedastas Koorberg.
Ajakirjanik ja saatejuht Mihkel Kärmas sõnas, et ajakirjanikke kaitsev seadus oleks mõistlik. “Ajakirjaniku hagemine on üheksal korral kümnest isiklik kättemaks,” rääkis Kärmas. Ta selgitas, et tihti nõuavad hagejad ajakirjanikult loo mahavõtmist, muutmist või hüvitist. Ükski neist asjadest ei peaks tulema ajakirjaniku käest.
Teisalt usub Kärmas, et meediaettevõte ei saa anda ajakirjanikule piiramatut tegutsemisvabadust. “Ajakirjanike seas esineb ka mölakaid, laisku ja petiseid,” sõnas ta. Neil juhtudel peaks vastutus jääma ajakirjaniku enda õlule, arvas Kärmas.
Kärmas nentis, et kuigi seadust veel pole, kehtib üldiselt meediamajades kokkulepe, et mure korral kaitsevad nemad ajakirjanikku. See on ettevõtte enda huvides, sõnas Kärmas. Ta rääkis, et kui meediamaja jätab ajakirjaniku kaitseta, pole töötaja nõus riskantseid lugusid tegema.
Advokaadibüroo Triniti vandeadvokaat Maarja Pild-Freiberg nõustus Kärmasega, et ajakirjanik ei peaks ise hagi eest vastutama. “Suures väljaandes ei lähe midagi üles, ilma et seal vahel poleks erinevaid toimetuse liikmeid,” selgitas ta. Seetõttu pole õigustatud, et ajakirjanik vastutab sama palju kui väljaandja, sedastas Pild-Freiberg.
Ta ütles, et väljaanded toetavad oma töötajaid. Toimetustel on advokaadid, mõnikord ka juristid. Need võimalused on aga hea tava, mitte reegel. “Mina ei näe, kuidas sellest seadusest maailm halvemaks läheb,” tõdes ta.
- Kommenteerimiseks Logi sisse
Rubriik
Kommentaarid