Inimesed, kes armastavad lugemist, on kahtlemata korduvalt kogenud kirjanduse tervendavat mõju: lugemisel tekkivat lõõgastust, katarsist ja lugemismõnu. Hea kirjandusteos saab osaks lugejast ja tema elukogemusest ning võib pakkuda lohutust ja rõõmu veel aastaid pärast lugemist. Samas on meie hulgas neidki, kelles kirjandusele ja kirjutamisele mõtlemine pigem ebamugavustunnet tekitab. Peab tõdema, et selle ebamugavuse foonil on tihti kooli kirjandustunnist saadud karmid kogemused, mis sarnanevad laulusalmile kurikuulsast kriimusilmsest kassist, kes istus metsas kännu otsas kutsus lapsi lugema ja kes ei mõistnud lugeda, sai alandaval kombel tukast sugeda ja kõik. Ning seetõttu jääb kirjanduse tõeline eesmärk siin maa peal – olla hea kaaslane ja tugipunkt kõige erinevamatele inimestele, toetada neid oma elu mõtestamisel ja iseenda sisemaailma ja elu suurte seaduspärasuste avastamisel ja pakkuda tundekasvatuslikku tuge – realiseerimata, kuna kirjandusega ei ole tekkinud isiklikku sidet.

Just isikliku suhte loomine kirjandustekstidega on üks biblioteraapia ehk kirjandusteraapia alustalasid. Kirjandusteraapia on loovteraapia haru, kus kasutatakse elulistele küsimustele vastuste leidmiseks peamiselt (ilukirjandustekstide) lugemist, kirjutamisharjutusi ja arutelusid, aga ka jutuvestmist ja tööd sümbolitega. Protsessi keskmes on inimese isiklik suhe tekstiga, määravaks saab emotsionaalne komponent ja selle mõtestamine – vahetu reaktsioon loetud või äsja enda poolt loodud tekstile. Tekstide n-ö kunstiline tase pole seejuures üldse oluline, oluline on see, kuidas loetu või loodu inimese sisemaailmaga selles ajahetkes kokku kõlab.

Kirjandusteraapia on oma olemuselt muidugi väga vana praktika. Selle alguseks võib ühelt poolt pidada jutuvestmise traditsiooni algust: inimesed on ju lugudest tehtud ja oma isikliku loo leidmine maailma lugude hulgast, nagu ka oma elukogemuse sõnastamise ja ärakuulatud olemise vajadus, on olnud meile omane juba ammusest ajast peale. Kirjandusteraapia annab ka tänapäeval võimaluse neid instinkte realiseerida turvalises keskkonnas, ja ühtlasi kogeda kirjanduse ja kirjutamise lõõgastavat ning toetavat mõju eluliste väljakutsete lahendamisel.

Lugemine ja heaolu

Esimesed praeguseks teadaolevad kirjandusteraapilised raamatusoovitused on dokumenteeritud aastast 1272. On teada, et Kairo haiglas soovitati haiglaravil olevatele patsientidele tuju tõstmiseks koraani lugeda. Pühakirjalõikude soovitamine inimestele hingerahu taastamiseks ja meeleolu parandamiseks oligi esimene kirjandusteraapiline praktika. Kaasaegne kirjandusteraapia hakkas välja kujunema pärast I ja II maailmasõda, mil haiglas viibivatele sõduritele hakati andma ilukirjanduslikku lugemisvara, kuna nende kõigiga tegelemiseks ei leidunud lihtsalt aega ja spetsialiste. Ajapikku märgati, et raamatute lugemisel on sõdurite meeleolule positiivne mõju. Süstematiseerima asuti kirjandusteraapiat 1970. aastatel USA-s.

Kindel on ka see, et (kandva kujundikeelega) ilukirjanduse lugemine teeb meist paremad teiste inimeste „lugejad“ ja suhtlejad. Viimaste aastate üks enimviidatud teadusuuringuid, mis samuti ilukirjanduse lugemise ja inimeste „lugemise“ võimekuse omavahelisi seoseid kinnitab, on 2013. aastal Harvardi teadlase David Comer Kiddi ja Trento ülikooli psühholoogiaprofessori Emanuele Castano läbi viidud uuring. Sellest selgus, et ka meeleteooria järgi (Theory of Mind ehk ToM), mis uurib inimeste võimekust mõista teiste inimeste mõtteid ja tundeid, on leidnud kinnitust, et ilukirjanduse lugemine kasvatab emotsionaalset intelligentsust ja teeb meist paremad inimestetundjad. See omakorda on keerulises sotsiaalsete suhete võrgustikus (mida inimühiskond kahtlemata on) üks ellujäämise võtmeoskusi.

Tänapäeval on kirjandusteraapial palju erinevaid vorme. On terapeute, kes siiani annavad peamiselt suunatud raamatusoovitusi: klient saadetakse tema elusituatsioonile lähedast olukorda kujutava romaaniga koju, ta loeb teksti iseseisvalt ja kohtumistel terapeudiga arutatakse kirjandusteose sisu kliendi elusituatsioonist ja tunnetest lähtuvalt. Siiski on üha enam kirjandusterapeute integreerinud oma praktikasse ka loovkirjutamise ülesandeid, mis juhivad klienti mänguliselt ja ausalt oma isikliku kogemuse kirjaliku sõnastamise suunas. Lugemist, kirjutamist ja arutelusid kombineeritakse nii individuaalteraapiates kui ka gruppides.

Keskkonnad, kus kirjandusteraapiat praktiseeritakse, varieeruvad suurel määral: teraapilise suunitlusega lugemis- ja kirjutamisringe pakutakse tänapäeval nii vanglas viibivatele inimestele, dementsust põdevatele vanuritele, vähiravipatsientidele, leina, depressiooni ja ärevuse käes kannatavatele inimestele (sh sõjaveteranidele) kui ka lihtsalt kooli kirjandustundides ja n-ö kogukondlikes kirjutamisgruppides, mille eesmärk on toetada inimeste lugemis- ja kirjutamisrõõmu kasvamist ja säilimist ning anda neile ühtlasi vahendid oma igapäevase emotsionaalse heaolu eest hoolitsemiseks. Kirjutamisgrupp võib olla samasugune igapäevase heaolu säilitamise komponent nagu joogatund: keegi ei eelda, et sellega liitumiseks peaksid sa olema guru või joogainstruktor või täiesti läbipõlenud. Lihtsalt tule kohale, tee rõõmuga kaasa ning jaga soovi korral oma kogemusi teistega.

Ettelugemise kunst

Üks oluline komponent lugemise puhul on ka ettelugemine. Tänapäeval loetakse valdavalt ette vaid lastele, aga kasu on sellest kõige erinevamas vanuses inimestele – ka iseendale ettelugemine on hea võimalus leida kontakt oma häälega, see rahustab ja on abiks kogunenud emotsioonide läbitöötamisel. Proovige järele!

Teistele ettelugemine on samuti samaaegselt nii info edastamine kui ka emotsiooni loomine ja hoidmine. Hääl on võimas sidevahend ja see, kuidas me midagi ütleme, on vähemalt sama oluline kui see, mida ütleme. Nagu teised elusolendid, reageerivad ka inimesed esmalt hääletoonile, mis loob emotsiooni, ja alles seejärel sõnumi sisule. Ettelugemine loob ka sideme lugeja ja kuulaja(te) vahele, paneb ruumis kehtima üksmeele ja teineteisemõistmise. Ettelugemine (nagu ka ärakuulamine) on üks kaasinimese eest hoolitsemise vorme, mis kasvatab usaldust ja lähedust. Ajal, mil enamik inimestest veel lugeda ei osanud, oli võimalik ettelugemisega ka endale elatist teenida: ettelugejaid leidus nii avalikus ruumis kui ka kodudes.

Kuubal on ettelugemisel täiesti iseseisev elulugu. Nimelt hakati 1865. aastast alates palkama Kuuba sigarivabrikute töölistele ettelugejaid (lectores), et need hoiaksid tööliste mõtted monotoonse sigarirullimise töö juures erksana. Ettelugejate osas oldi üsna nõudlikud: nad pidid lugema veenvalt ja tekste, mis töölistele meeldisid. Üldiselt loeti hommikuti ette ajalehti ja pärastlõunati ilukirjandust. Kuuba sigarivabrikutes on eksklusiivne ettelugeja amet tänini säilinud, kuigi peab tõdema, et paljuski vist turistide rõõmustamiseks.

Kirjutamise teraapiline mõju

Kirjutamise teraapilist mõju hakkas 1980. aastatel lähemalt uurima Ameerika sotsiaalpsühholoog James Pennebaker, kes tegi eksperimendi oma tudengitega ja palus neil kirjutada neljal järjestikusel päeval oma päevikutesse vähemalt 15 minutit mõnest oma elu kõige keerulisemast/koormavamast mälestusest. Pennebakeri tööhüpotees oli, et saladuste kandmine koormab nii inimese psüühikat kui ka füüsist: kuniks inimene enda ees salatseb, on ta põhimõtteliselt iseendaga sõjajalal. Oma põhitundmuste varjamine nõuab tohutul hulgal energiat, see närvutab motivatsiooni püüelda väärtuslikumate eesmärkide poole ning tekitab tüdinud ja väljalülitunud tunde. Teisisõnu, kui sa ei saa öelda välja, et elevant on toas, siis võiks vähemasti lubada endal see tõdemus välja kirjutada. Juba sellest on palju kasu. Pennebakeri aastate jooksul läbi viidud teraapilise kirjutamise katsetest kõnelev artikkel ilmus 1997. aastal ajakirjas Psychological Science ja sellest sai edasiste uuringute üks alusdokumente.

Kas kirjutada tuleks ainult muredest?

Kuigi siiani on väga paljud kirjutamise teraapilist mõju käsitlevad uuringud keskendunud just kirjutamise toetavale rollile traumaatiliste elusündmustega toimetulekul – kuidas kirjutamine aitab inimesel pärast psühholoogilisi üleelamisi oma lugu läbi töötada ja uuesti kokku panna –, on nüüdseks selge ka see, et kirjutamisega kaasnevad hüved avalduvad isegi siis, kui kirjutada meeldivatest asjadest. Nagu on tõdenud psühholoog Laura King: „Uuringud näitavad, et oma eesmärkidest ja unistustest kirjutamine on samuti võimalus kirjutamise tervistavat mõju kogeda. Oma eesmärkide kirjapanemine ja lahtikirjutamine vähendab ärevust, tõstab tuju – ja vähendab haigestumist. Seega on võimalik kirjutamisest kasu saada ka traumaatilisi kogemusi otseselt puudutamata.“

Psühhoterapeut Kathleen Adams ja neuroteadlane Deborah Ross on samuti leidnud, et positiivsete kogemuste ja unistuste ülesmärkimine ja lisaks nende detailne lahtikirjutamine loob muu hulgas tugevama sideme olevikuga ja annab lootust – mis on igasuguse teraapia suurem eesmärk. Rõõmude märkamine ja ülesmärkimine tekitab kirjutamise kaudu ajus rohkem seoseid teemadega, mida soovime esile tõsta, kogemustega, mida soovime korrata. Nagu on nüüdseks näidanud ka MRI uuringud: meie aju muudab ennast vastavalt sellele, millele me keskendume, seoste võrgustik meie närvisüsteemis on pidevas muutumises ja me saame ise olla selle kaasloojad.

Kirjutamine on üks praktikaid, mis aitab mõttemustreid muuta ja luua teadlikult oma ajusse juurde rohkem „rõõmuradasid“, isegi kui aju kujunemisaastatel meie kasvukeskkond nende tekkimist ei soodustanud. Nagu Kathleen Adams on öelnud: „Õnneliku lapsepõlve jaoks võib küll olla liiga hilja, aga alati on õige aeg, et hakata endale looma õnnelikku, tervislikku ja igakülgset eneseteostust võimaldavat täiskasvanuelu.“ Ja kirjutamine võib olla seejuures võimas abivahend. Selleks, et oma aju heas vormis hoida, ei pea kirjutama iga päev, aga võiks alustuseks vähemalt kolmel korral nädalas teha mõne väikese päevikusissekande või harjutuse, et tekiks rütm ja harjumus märgata seda, mis on sulle päriselt oluline, mille poole püüdled.

Sensoorne harjutus – viis meelt kuue reaga.

Oma kirjutamisrutiini alustuseks võiks ehk sobida kõigile jõukohane sensoorne luuletus, mille teema võid ise valida. Eesmärk on avastada üht tunnet või muud nähtust läbi viie meele. Miks mitte valida esimeseks teemaks „täiuslik päev“ või „elurõõm“ ja avastada seoseid, mida aju sulle pakkuma hakkab. Ülesande ülesehitus on selline:

Vali üks tunne või nähtus. Püüa kujutada ette, kuidas see kõlab, lõhnab, maitseb, välja näeb ja katsudes tunduda võiks. Püüa keskenduda sellele, missugune see ise on, mitte niivõrd sellele, kuis ta sind käituma või tundma paneb. Ära väga palju mõtle, kirjuta ühe hooga. Kõike saab ju alati uuesti kirjutada, valesid vastuseid ei ole!