Hea lugemiskogemus ei alga esimesest leheküljest, vaid toredast raamatupoekülastusest. Raamatupoed on aga kasvanud üha suuremateks poekettideks ning lisaks hoomamatult laiale valikule müüakse üha enam hoopis tarbeesemeid. Loomelinnakud ja kultuuritehased Tallinnas ja Tartus on tekitanud aga soodsa kasvupinnase uutele väikestele raamatupoodidele. Jutt on sellistest poodidest, kus külastaja saab rahulikult ringi vaadata ja leiab koos müüja abiga raamatu, mille ta päriselt läbi loeks. Käisin lähemalt vaatamas, mida kujutavad endast raamatupoed Puänt ja Biblioteek ning raamaturinglusega tegelev Fahrenheit 451°.

Raamatupood Puänt

Minimalistlik, kuid sooja ja tervitava õhkkonnaga raamatupood Puänt asub Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Poepidajateks on sõbrad Triinu Kööba ja Elisa-Johanna Liiv. Triinu võtabki mind lahkesti vastu, pakub teed ning vestleb minuga natuke Puändi loomisest ja tegutsemisest.

Idee väikesest raamatupoest sündis juba mitu aastat varem. „Käisime mõlemad kunstiakadeemias ja osakonna reisil Pariisi saime sõpradeks. Kui Pariisis vaba aega oli, siis käisime koos mööda raamatupoode ja saime aru, et see on meil ühine huvi. Peagi jõudsime mõtteni, et Eestis ei ole enam väikseid raamatupoode, mis tegelikult mujal Euroopas on valdavad,“ meenutab Triinu.

Esimesel päeval müüsime enamiku raamatuid ära, istusime ja mõtlesime, et mis siis nüüd saab,“ meenutab Triinu naerdes.

„Tasapisi alustasime, võtsime kirjastustega ühendust ja hakkasime üldse uurima, et kuidas see asi käib,“ räägib Triinu. Puänt alustas Pärnu maanteel väikese hulga raamatutega. „Esimesel päeval müüsime enamiku raamatuid ära, istusime ja mõtlesime, et mis siis nüüd saab,“ meenutab Triinu naerdes. Kui alguses üritati kuu aega vastu pidada, siis tänaseks on Puänt tegutsenud viis aastat.

Puändi valikus on ilukirjandus, eesti- ja ingliskeelne luule, erinevad võtmetekstid, populaarteaduslikud raamatud ja filosoofia. Ajaviiteromaane näiteks ei ole üldse, krimikirjandusest ja elulooraamatutest on üksikuid noppeid. Koroonapiirangute ajal asutasid nad ka e-poe.

Raamatupood Biblioteek

Biblioteek asub Tartus Aparaaditehases ning selle eestvedajateks on Kristel Kalda ja Joosep Vesselov. Kristel võtab mind vastu, juhatab akna alla tugitooli ning pakub teed. Pood on helge ja kutsuv. Aknatagune bussipeatus ja tiheda liiklusega tänav tunduvad kulgevat aegluubis.

Biblioteek avati möödunud aasta augustis ühisrahastusplatvormi Hooandja toel. Kristelile oli kirjandusmaailm tuttav, ettevõtlus ei tundunud samuti hirmutav. Ta osales Tartu loomemajanduskeskuse inkubatsioonis ning Hooandja abiga pandi pood käima. Toetajaid oli kokku suisa 180. „Eks aeg näitab, kas Tartu vajab niisuguseid raamatupoode,“ kommenteerib Kristel.

„Eks aeg näitab, kas Tartu vajab niisuguseid raamatupoode,“ kommenteerib Kristel.

„See on suuresti elustiili ettevõtlus. Me mõlemad Joosepiga oleme suured lugejad. Meile meeldib töökoht, kus ei ole patt lugeda. Istud siin päeval ja loed raamatut. Pidev enesearendamine käib selle töö juurde,“ räägib Kristel.

Biblioteek on kahekorruseline: all on lõviosa raamatuid ning ülemisel korrusel saab istuda ja lugeda koos sinise „Mõtlejaga“. Žanritest on valikus ilukirjandus, elukunst, laste- ja noortekirjandus, luule, muukeelne kirjandus ja teadmiskirjandus. Lisaks raamatutele pakutakse Chado teed ning korraldatakse üritusi. Detsembri alguses avati ka e-pood.

Raamatutuba Fahrenheit 451°

Fahrenheit 451° raamatutoas, mis asub samuti Aparaaditehases, kohtun Sulev Andressoniga, kes on toas tegutsenud peaaegu selle sünnist saati. Nagu raamatupoodides kombeks, saan jälle teed juua.

Raamatutuba tundub esmapilgul väikese põrandapinna, kuid kõrgete lagedega ruumina. Tegelikult on aga tegu suure labürindiga. Sisse astudes märkan esindusletti heas seisukorras „pärlitega“, seejärel laeni kõrguvaid riiuleid ja vahekorruse all olevat hubast pesa. Seinal ripub suur Gustav Klimti „Suudlus“.

See ei ole veel kõik. Sulev näitab mulle ülakorrusel olevat laoruumi. Trepi all olevat ka koopad nagu Sulev neid nimetab. Põranda all on veel kasutamata tunnel. Raamatuba on pilgeni täis raamatuid, kujusid, liiklusmärke, butafooriat. On oht komistada, midagi ümber ajada või pea ära lüüa.

Kui raamatupoed tegelevad valdavalt uute raamatutega, siis raamatutuba keskendub just nendele raamatutele, mida omanik ise enam lugeda ei taha ning soovib ära anda.

Raamatutuba teeb tihedalt koostööd trükimuuseumiga. Osa annetatud raamatutest läheb raamatutuppa müügiks, osa otse vanapaberisse.

Mõnedest raamatukaantest saavad aga märkmikud, kus on uued tühjad lehed sees. Raamatuid antakse ka koolidele, hooldekodudele, kirikutele, kollektsionääridele, „Peaasi, et raamatul toimuks eluring,“ võtab Sulev teema kokku.

Sulevi sõnul oli algselt plaan kolm kuud vastu pidada, kuid raamaturinglus hakkas nii hästi tööle, et Fahrenheit 451° on nüüdseks tegutsenud pea kuus aastat. Kõik see toimub tänu vabatahtlike tööle, keda on tegutsemisaja jooksul olnud ligi poolsada. „Raamatutoa kõige tähtsam element ongi inimesed. Ilma nendeta ei oleks seda kohta,“ kommenteerib Sulev.

Raamatutuba kannab sümboolselt Ray Bradbury teose „Fahrenheit 451°“ nime. Vastupidiselt Bradbury kirjeldatud utoopilisele ühiskonnale, kus raamatuid põletatakse, seisab raamatutuba lugemiskultuuri hoidmise eest. Eelmisel aastal andis raamatutuba välja ka täiesti iselaadi käsitöökaantega eksemplarid sellest teosest.

Kuidas raamatuid valitakse?

Nii Biblioteegil kui ka Püandil on loodud kontaktid erinevate kirjastustega, kes pakuvad kvaliteetkirjandust. Kaubavalik on kureeritud. Kliendile tehakse läbimõeldud valik raamatute hulgast, mis suuremates poekettides läheksid otse letile ilma pikema mõtlemiseta.

Triinu sõnul nõuab raamatute valimine suurt eeltööd. Kirjastusi on palju ning neid tekib aina juurde. „Me müüme ainult neid raamatuid, mida me oleme nõus ka oma kodus nägema. See, mis meie maitse ja visiooniga ei klapi, jääb kohe välja. Ma olen aru saanud, et meie maitse ühtib päris paljude teistega,“ ütleb Triinu.

Kõike ei jõua aga Triinu sõnul ise läbi lugeda. Tuleb toetuda juba usaldusväärsetele autoritele ja kirjastustele või juhinduda tuttavate soovitustest ning ajakirjade arvustustest.

Biblioteek müüb ka kasutatud raamatuid ning keskendub just 21. sajandi kirjandusele. Lisaks on võimalik osaleda raamatuvahetuses. „Kui tuua Biblioteeki raamat, mis on pigem uus ja meid huvitab, siis me anname võimaluse osta selle vastu mõni uus huvitav raamat oluliselt suurema allahindlusprotsendiga,“ selgitab Kristel.

Mis puutub noorte autorite töödesse, siis Biblioteek teeb näiteks tihedat koostööd noore kirjanduse ajakirjaga Värske Rõhk. Joosep Vesselov, kes on Biblioteegi teine pool, töötab seal proosatoimetajana. Biblioteegi ruumides on toimunud ka Värske Rõhu kriitikaseminarid. Kristeli sõnul ostetakse neilt Värsket Rõhku rohkemgi kui Loomingu Raamatukogu väljaandeid.

Raamatud, mida enam ei taheta

Raamatutuppa jõuab kõige eripalgelisem selektsioon raamatuid. „See on täiesti etteennustamatu, et mis siin hakkab juhtuma. Kõik oleneb sellest, mis sulle tõesti tuuakse, mis on see materjal, millega sa hakkad tegelema,“ kommenteerib Sulev.

Nõukogudeaegseid suure tiraažiga sarju pakutakse liiga palju – neid üldiselt ei võeta vastu. Klassikutest on alati mitu eksemplari olemas. Juurde on tulnud näiteks enesearengu- ja psühholoogiavaldkond. Koomale on tõmmatud välisautorite luulet.

Eesti kirjandust ei kärbita, sest mälu peab hoidma. „Eestikeelne kirjandus on ikkagi kultuuri osa. Eesti luulet ei lähe väga tihti, aga see on oluline osa meie kirjandusest ja selle arvelt me ei kärbi,“ ütleb Sulev.

Vähemalt kord kuus läbib raamatute valik värskenduskuuri: toimub suur sorteerimine ja korrastamine. Sinna juurde käib arutlemine vabatahtlike vahel: mida võtta, mida jätta. Vabatahtlikud on erinevatelt elualadelt ja vanusest inimesed, seega lõplik valik pakub midagi igale maitsele. Kõik raamatud on üldiselt kaks-kolm eurot, aga mõned eriti heas seisukorras pärlid on kallima hinnaga.

Peale sisulise valiku tuleb raamatud ka kuidagi ära paigutada. See nõuab akrobaatilisi võimeid, ilu- ja huumorimeelt. Nimelt moodustatakse meetrite kõrgustesse riiulitesse huvitavaid värvikombinatsioone või pealkirjadest lauseid.

„Kui raamat ei leia kasutajat, siis raamatul on võib-olla teist väljundit vaja. Oluline on teos. Raamat on teose kandja, nii nagu keha on hinge kandja, “ räägib Sulev.

„Kui näeme, et raamat üldse ei lähe peale, siis püüame selle ära kinkida,“ ütleb Sulev. Alati see ei õnnestu ja raamat läheb vanapaberiks. „Kui raamat ei leia kasutajat, siis raamatul on võib-olla teist väljundit vaja. Oluline on teos. Raamat on teose kandja, nii nagu keha on hinge kandja, “ räägib Sulev.

Üllatustest puudust ei tule

Raamatutoast leiab nii trükitehniliselt kui ka sisult erilisi raamatuid. Sellised on tagurpidi köidetud raamatud või mõne tagurpidi lehega raamatud. Seejärel on autori pühenduste või eriliste eksliibristega raamatud. Mõni raamat on haruldaselt hästi hoitud, mõni teine jällegi nii kapsaks loetud või märkmeid täis kritseldatud. Üllatusi pudeneb ka raamatukaante vahelt: postkaardid, isiklikud kirjad, pildid.

Raamatutuppa satub näiteks vähem tuntud autorite teoseid ja näiteks ainult ühe teose avaldanud autoreid. Sulevi sõnul on üheks näiteks äärmiselt alahinnatud väliseestlasest kirjanik Reed Morn.

„Tuleb lasta ennast üllatada, ükskõik mis raamatu puhul. Ära mine ta juurde mingi eelarvamusega. Las raamat ise kõnetab sind. Võta ta lahti ja hakka peale. Äkki seal tõesti on midagi,“ sõnab Sulev.

„On ka neid raamatud, mis on oma kulu ja kirjadega välja antud. Mõnikord ei ole neil isegi ISBN-i ega midagi sellist. Enamasti on need üsna mahlakad memuaarid. Neid ei ole tõesti keegi varmas trükkima. Sealt leiab väga mahlakat kõnepruuki ja isegi eesti keel kõlab seal teistmoodi. Jälle vaatad teise pilguga. Vaatad, et kuidas need sõnad on kokku pandud, mis sõnu kasutad, uudissõnad kõik,“ räägib Sulev.

„Tuleb lasta ennast üllatada, ükskõik mis raamatu puhul. Ära mine ta juurde mingi eelarvamusega. Las raamat ise kõnetab sind. Võta ta lahti ja hakka peale. Äkki seal tõesti on midagi,“ sõnab Sulev.

Üllatusi leidub tõepoolest. Sulev avastas hiljuti ühe katoliikliku tagapõhjaga isiksusetesti, mis oli ligi kuussada-seitsesada lehekülge pikk. „Ligi tund aega teed testi, liidad-lahutad ja teed igasuguseid asju matemaatiliste vahenditega ja lõpuks saad oma isiksusetüübi. Täitsa põnev oli,“ võtab Sulev kogetu kokku.

Rohkem kui lihtsalt poed

Biblioteek, Puänt ja Fahrenheit 451° korraldavad kõik üritusi ning teisi tegevusi, mis koondavad kirjandushuvilisi.

Biblioteegis on näiteks lugemisklubi. „Kord kuus saame raamatupoes kokku ja loeme neid raamatuid, mille alusel tehtud film parasjagu kinos jookseb. Raamatuklubis nimega „Trükimust ja pool pokaali“ on juba kakssada liiget. Kohal muidugi käib kuskil viisteist inimest, ei tahagi seda gruppi nii suureks ajada, peaasi, et säiliks mõnusalt õdus olemine. Iga kord on meil ka kutsutud külalised, kes siis räägivad natuke süvitsi mingil konkreetsel teemal,“ räägib Kristel. Näiteks on toimunud „Düüni“ ja hiljuti ka „Kupee nr 6“ teemalised lugemisklubi kokkusaamised.

Puändil on samuti omamoodi raamatuklubi, kus kliendile saadetakse iga kuu üks raamat. Valida saab eesti, inglise ja jaapani kirjanduse vahel või neid omavahel kombineerida. Mis raamatud täpselt tulevad, see jääb aga üllatuseks.

Lisaks tegutseb Puänt ka kirjastusena ja annab ise raamatuid välja. Esimesena anti välja „Armastus pärast ja teisi lugusid“. Raamat koosneb lugudest, mis esitati koostöös Loomingu raamatukoguga korraldatud novellikonkursile „Minu veider armastuslugu“. Raamatusse jõudis 13 lugu 130st. Järgmine raamat „33 kõnet“ anti välja koos Paide teatriga ning hiljuti ilmus Martin Alguse luulekogu „Paranemine“.

Raamatutuba on eriti aktiivne koostööprojektides osaleja. Koostööd on tehtud nii Prima Vista kirjandusfestivali kui Tartu Tudengipäevadega, lisaks on ehitatud raamatutest sein Aparaaditehases asuvasse Trikster Tihase restorani.

Oluline roll on ka ettelugemise populariseerimisel. „Seda võiks palju rohkem teha, et võtad mingi raamatu ja loed otsast lõpuni kellelegi ette. Teise inimese lähedus annab nii palju juurde. Need aktsendid ja rõhud – tekst muutub teistmoodi elavamaks,“ räägib Sulev. Näiteks tehakse ettelugemisi lastele. Nii said lapsed, kes pelgavad lugeda kõva häälega teiste ees, enne koroonaaega harjutada ettelugemist teraapiakoerale.

Miks minna pisikesse poodi?

Kristeli sõnul on nende poes lihtsam valida. Töötajad on kaubavalikuga hästi kursis ning leiavad piisavalt aega, et leida külastajale just tema soovide ja huvidega klappiv raamat.

„Me tahame olla kogukonna raamatupood. See on väga lahedalt käima läinud, et inimesed tulevad ja annavad ise meile vihjeid, mida meil võiks veel siin olla,“ kommenteerib Kristel raamatute valimise protsessi.

Triinu sõnul ei ole nende poes nii suurt rõhku tarbeesemetel ning neil on võimalus pakkuda klientidele personaalsemat lähenemist. „Tekib rohkem spontaanset jutustamist ja vestlust,“ lisab Triinu.

„Me tegelikult loodame, et väikesed poed tuleksid tagasi. Nii nagu oli tegelikult ju mõned kümned aastad tagasi, et majade all olid omad poed. Mõned üksikud on alles,“ räägib Triinu.

„Inimesed on öelnud, et nad on rohkem hakanud lugema just tänu meile.“

Kokkuvõttes on nii Puändi, Biblioteegi ja Fahrenheit 451° eesmärk populariseerida lugemist ja kirjandust. „Inimesed on öelnud, et nad on rohkem hakanud lugema just tänu meile,“ kommenteerib Triinu.

Mida toob tulevik?

Puändi kirjastuses on hetkel töös ühe populaarteadusliku raamatu tõlkimine, mis räägib inimese ja looduse suhtest. Kevadel on ilmumas ka üks luulekogu.

Biblioteegis algab jaanuarikuus lasteprogramm, kus valitakse raamatupoodi Eesti Lastekirjanduse Keskuse soovituste järgi raamatuid, mis võiksid olla Eesti lastekirjanduse tüvitekstid. Lisaks soovitakse suurendada kunsti- ja muusikaraamatute hulka ning laiendada Eesti tõlkekirjanduse valikut, et Eesti kirjandust turistide seas rohkem populariseerida.

Fahrenheiti tulevikuplaanid jäävad aga saladuseks, kuid Sulevi sõnul on need suured ja lennukad, nagu neil ikka kombeks on.