Koroonakriisiga seoses on ühiskonnas esile kerkinud erinevad vaidlused, mis on pannud inimesi oma õiguste eest võideldes halduskohtute poole pöörduma. Millised on aga peamised mured, millega kohtust abi otsitakse ning kui õigusteadlik on meie ühiskond? Selle üle arutleme Tartu Halduskohtu esimehe Sirje Kaljumäega.

Kuidas on inimeste mured, millega halduskohtusse pöördutakse, ajas muutunud?

Koroonaviirus on see märksõna, mis on kindlasti toonud palju uut. Kui jätame selle kõrvale, siis põhiosas on inimeste murekohad samaks jäänud. Muidugi toovad uue sisuga kohtuvaidlusi kaasa seadusemuudatused. Kohtupraktikat mõjutavad ka lahendid, mida teevad Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) ja Riigikohus. Näiteks kui Riigikohus tegi kannapöörde ja leidis, et vangide tervishoidu puudutavad kaebused, mis senise kohtupraktika järgi olid kuulunud lahendamiseks maakohtu pädevusse, tuleb lahendada halduskohtus. See tõi meile töökoormusena väga suure hulga asju.

EIK ja Riigikohtu praktika põhjal on palju tähelepanu pööratud ka kohtu poolt väljamõistetavatele hüvitistele riigivastutuse asjades – on leitud, et need peaksid olema oluliselt suuremad kui esimese ja teise astme kohtud seni on välja mõistnud. See paneb ka kaebaja kohtusse pöördumisel teisiti suhtuma ja suuremaid summasid küsima.

Kui rääkida kinnipeetavate kaebustest, kui suure osa need kohtu tööst moodustavad?

Tartu Halduskohtus moodustavad kinnipeetavate kaebused ligi poole sissetulnud asjadest. Meie tööpiirkonnas on kaks vanglat ehk Tartu ja Viru vanglad. Tallinna Halduskohtu tööpiirkonnas on üks. Sellest tuleneb ka vangistusõiguse asjade suur osakaal Tartu Halduskohtu lahendatavate asjade hulgas.

Mille peale nad kaebavad?

Suur osa puudutab distsiplinaarkaristusi, täiendavaid julgeolekuabinõusid – eriti üksikkamber, aga ka käeraudade kasutamine või ilma jätmine erinevatest hüvedest, näiteks spordisaali kasutamisest. Seda kasutatakse vanglas distsipliini hoidmiseks. Ja seal peabki kohus hindama, kas vangla käitumine on muutunud ülemääraseks või julgeolek on tagatud ettenähtud piirides.

Olles muust maailmast isoleeritud, on kinnipeetavate jaoks eelkõige oluline suhtlemine ja et nad saaksid teha neid tegevusi, mis neile ette nähtud on. Kohtu poole pöördutakse suhtlemisvõimaluste piiramisega seoses. Näiteks kirjavahetusega. Vanglaametnikud ei tohi kirju lugeda, kuid neid avatakse kontrolliks, et leida keelatud esemeid ja aineid, näiteks uimasteid.

Olles muust maailmast isoleeritud, on kinnipeetavate jaoks eelkõige oluline suhtlemine ja et nad saaksid teha neid tegevusi, mis neile ette nähtud on. Kohtu poole pöördutakse suhtlemisvõimaluste piiramisega seoses. Näiteks kirjavahetusega.

See on üks teema, mille peale kaebusi esitatakse. Lisaks on nüüd koroonapiirangute ajal oluliseks teemaks helistamise ja kokkusaamise piiramine. Väga suureks piiranguks oli ka liikumise piiramine, kui koroonaviiruse leviku ärahoidmiseks tuli olla 24/7 suletud ruumis ning ära jäid igapäevased jalutuskäigud värskes õhus. Ära jäid ka erinevad taasühiskonnastavad tegevused nagu kool ning sportimisvõimalused. Niigi hüvede poolest kitsas vanglamaailm muutus veel kitsamaks. Nende kaebuste osas ootame, mida kõrgemad kohtuastmed leiavad.

Kas on kaebajaid, kes kuidagi eristuvad?

Eraldi võib välja tuua vahistatuna vanglasse sattunud inimesed. Nende jaoks lisandub pea iga päev midagi, millest nad vanglasse sattudes hakkavad puudust tundma. Kõigepealt läbivad nad vaidemenetluse ja siis püüavad kohtu abil vabaduses saadaolevaid hüvesid endale võidelda. See on üks väljund, mille nad leiavad.

Teisena saab välja tuua kinnipeetavad, kellel on pikaajalised probleemid. Peame arvestama, et kõik on inimesed, kuid mõnikord on halvad suhted kinnipeetavate ja ametnike vahel tajutavad. Siis on küll näha, et tulevad kaebused ühtedelt ja samadelt inimestelt. Arvan, et seal taga võib olla meeleheide. Siin aitaks kindlasti see, kui vanglates oleks rohkem sotsiaaltöötajaid ja psühholooge ning kui oleks võimalik töötajate rotatsioon, et tuleksid uued ametnikud, kes vaatavad probleemile värske pilguga otsa.

Kas kaebusi kirjutatakse ka nii-öelda ajaviiteks?

Päris seda, et niisama ajaviiteks kohtule kirjutatakse, vast ikka ei ole. On muidugi neid, kes leiavad kaebamise kui väljaelamise viisi. Vahel lähevad nad seejuures üle piiri, kirjades on rohkelt ebatsensuurseid väljendeid, solvanguid ametnike, kohtu ja Eesti riigi aadressil. Siis on aru saada, et see on enda õiguse kuritarvitamine. Seda me ei luba. Tagastame need kaebused ja anname teada, et kohtusse tuleb pöörduda viisakalt. On olnud olukordi, kui kohtusse on pöördutud äärmiselt ebaoluliste muredega, näiteks kui musta värvi sokkide parandamiseks on vangla poolt antud valge niit. Selliste kaebustega kohus siiski tegelema ei pea ning seaduses on ette nähtud võimalus nende tagastamiseks.

Kui palju on COVID-19 olukorrast tingitud kaebusi tavakodanikelt?

Valitsuse piirangutega seotud kaebused kuuluvad suuremas osas Tallinna Halduskohtu tööpiirkonda. Tartu Halduskohtus on peamiselt töövaidlused, mis on seotud sellega, et tööandjale tuleb esitada vaktsineerimise või viiruse läbipõdemise tõend. Menetluses on asju nii Politsei- ja Piirivalveameti töötajatelt kui ka kaitseväelastega seotult. Lisaks on kaebuse esitanud ka üks spordiklubi, kes vaidlustab neile tehtud ettekirjutust. Üks huvitav kaasus oli meil ka seoses lasteaia režiimiga. Nimelt seadis lasteaed vanematele tingimuseks, et nad peavad ette teatama, kas nende laps järgmisel päeval lasteaeda tuleb. Ühe lapsevanema jaoks oli see liiga paindumatu korraldus. Kuid põhiosa Tartu koroonavaidlustest on siiski vanglast seoses erinevate viiruse leviku tõkestamise piirangutega.

Aga kui palju üks tavakodanik halduskohtuga kokku puutub? Kas üldse?

Inimene tegelikult, endale aru andmata, puutub haldusõigusega kogu aeg kokku. Seda räägin ka tudengitele, kui selgitan, mis on haldusõigus. Me puutume sellega kokku alates sünnist ehk nimepanekust. Näiteks oli kohtus nimevaidlus, kus vanemad soovisid lapsele panna Y-tähega lõppevat nime. Selle õiguse nad lõpuks kohtust said. Ja sealt alates möödub tegelikult terve inimese elu haldusmenetluse tähe all, kuni vanadusea toetuste, aga ka surma ja hauaplatsiga seonduvani välja.

Inimene tegelikult, endale aru andmata, puutub haldusõigusega kogu aeg kokku.

Elukaarele jäävad lasteaia- ja koolikohtade leidmised ja nõudmised. Aga ka näiteks koolikiusamine. Meil on olnud mõned kaasused, kus oma lapsi esindanud vanemad on kohtusse pöördunud, sest kool ei olnud suutnud ära hoida koolikiusamist ja selle tulemusena tekkisid lapsel psühholoogilised probleemid.

Ka üliõpilased on kohtus väga sagedased kaebajad. Vaieldakse lõpptulemuste ja vahehinnete üle, aga ka plagiaadi- ja kaitsmiskomisjonide tulemuste üle. Sealt edasi võivad inimesed kokku puutuda tööalaste vaidlustega, aga kohtusse võivad tuua ka ümbritseva keskkonnaga seotud mured. Näiteks tuulikud, kaevandused, üldplaneeringud, või ehitab naaber midagi sellist, mis võib häirida.

Kui õigustargad või -teadlikud Eesti inimesed on? Kas oskame oma õiguste eest seista või võiks ühiskondlikud teadmised paremad olla?

Võiksid olla paremad. Kõiki teadmisi, mida mingite elujuhtumite puhul teha, mida ja millal saab taotleda – seda ei pruugi isegi advokaadid ära õppida. Aga mõned sellised kohtusse pöördumise elutõed võiksid inimestel olla. Vajadusel saab ka riigilt õigusabi.

Üks asi, mida olen inimestele avalikel kohtumistel rääkinud ja mille eest on hiljem ka tänatud, on see, et kohtusse tuleb pöörduda õigel ajal. Teatakse küll, et kohtud on olemas ja siit-sealt kuuldakse ning loetakse, aga täpselt ehk ei mõelda läbi, kuidas ja miks. Kõige olulisem on see, et kohtu poole pöördumisega ei jäädaks hiljaks. Kui sa oled kümme aastat kannatanud, siis on juba hilja.

Ehk inimesed veidi pelgavad kohut?

Kohtusse pöördumist ei tasu karta. Halduskohtus me võtame isegi ruudulisele paberile kirjutatud jutukese vastu ja hakkame sellest koos kaebajaga kaebust kokku panema. Jätame esialgu kaebuse käiguta ja selgitame, mida muuta või edasi teha. Nii nagu seadus ja Riigikohtu praktika käsib. Aasta algusest on halduskohtusse pöördumise riigilõiv 20 eurot, ka see ei tohiks olla takistuseks.

Kui sa juba kohtus oled, siis kohus selgitab. Ja ka istungil tuleb see välja, näiteks kui ühel pool on kolm kohaliku omavalitsuse ametnikku või juristi ja teisel pool memmeke. Aga kui ta saab selgitustest aru ja räägib ära kõik vajaliku, millel tõesti on alus, ta isegi võidab selle kohtuasja lõpuks.

Aga lõpuks leiavad pooled üksmeele?

Eks kohtumenetluses tuleb ikka ette, et üks pool otsusega rahule ei pruugi jääda. Tasub meeles pidada, et halduskohus ei pruugi olla õnnetute ja vaeste koht – igaüks võib mingis olukorras menetluse osapooleks sattuda. Ja ise tuleks lahenduse saamiseks pöörduda enne, kui tüli on liiga suureks läinud.

Igaüks võib mingis olukorras menetluse osapooleks sattuda.

Kindlasti suunab kohus pooli ka kompromissi suunas. Kohtunikul on hea tunne, kui on nii-öelda kirik keset küla ehitatud. Aga kindlasti ei tasuks pöördumist karta, vaid püüelda lahenduse poole. Kohtus ei sildistata ega näidata näpuga, vaid me selgitame ja aitame saavutada õigusrahu.