COVID-19 pandeemia, Austraalia suurpõlengud, massirahutused Ameerikas ja Beiruti plahvatused - 2020 on kaasa toonud ühed lähiajaloo suuremad õnnetused. Tänavune aasta võib tunduda üpris katastroofiline, kuid tegelikkuses on inimkond ajaloos läbi elanud kordades raskemaid perioode. Siin on minu hinnangul viis kõige hullemat aastat inimkonna ajaloos.

1. 1945 - maailm pärast sõda

II maailmasõja lõpp märkis hetke, mil kulmineerus inimkonna ajaloo seni veriseim sõda. Konflikt oli ääretult brutaalne, sest lisaks hukkunud sõduritele kaotas elu ka enneolematult suur osa tsiviilelanikkonnast. Hinnanguliselt oli maailmasõja lõpuks hukkunud ligi 85 miljonit inimest, mis moodustas umbes 3 protsenti tolle aja ülemaailmsest rahvastikust. Tänapäeva globaalse populatsiooni juures oleks 3 protsenti 234 miljonit inimest.
Maailmasõja lahingutegevus toimus peaaegu kõigil kontinentidel ja esmakordselt ajaloos õhati Jaapanis, Hiroshima ja Nagasaki kohal tuumapommid. Sõja lõpuks tuli hakata taastama sadu hävinud linnu, kogu laastamistöö hinnaks nimetab Encyclopedia Britannica kvadriljon ehk tuhat triljonit dollarit.

2. 75 000 eKr Toba supervulkaani purse

Tänapäeval Indoneesias paikneva uinunud supervulkaani plahvatus tekitas 75 000 aastat tagasi olukorra, kus terves maailmas jäi ellu vaid 1000 - 10 000 inimest ehk inimkond oli väljasuremise äärel. Teadlaste kogutud geneetilised tõendid näitavad, et tänapäeva inimesed pärinevad väga väikesest 1000 - 10 000 pealisest populatsioonist, kes elasid just Toba plahvatuse ajastul umbes 70 000 aastat tagasi. Katastroofis õhku paiskunud tuhapilved põhjustasid vulkaanilise talve, mille esimesel kolmel aastal langes maailma keskmine temperatuur ligi 15 kraadi. Tänases Eestis tähendaks see, et augusti keskmine temperatuuri oleks 2 kraadi.

Külmem kliima kestis ligi 1000 aastat. Vulkaaniplahvatus oli nõnda võimas, et tugevaim dokumenteeritud vulkaanipurse, mis 1815. aastal leidis aset samuti Indoneesias, kui Tambora mägi vastu taevast lendas, oli Toba kärgatusest koguni 12 korda nõrgem.

3. 1259 - elu pärast mongoleid

Mongolite vallutuskäigud algasid Tšingis-khaani juhtimisel 1206. aastal ja saavutasid haripunkti 1259. aastal. Need olid nõnda mastaapsed, et mõjutasid teadlaste sõnul inimkonna süsiniku jalajälge. Nimelt oli mongolite vägitegudel võrreldes musta katku leviku, Ameerika kontinendi koloniseerimise ja teiste hirmsate perioodidega ainsana märgatav mõju globaalsele kasvuhoonegaaside eritamisele. Mongolite sõjakäikudega kaasnenud laastamise ajal neelas metsade taaskasv inimasunduste rusude asemele atmosfäärist ligi 700 miljonit tonni rohkem süsinikku. See võrdub süsiniku kogusega, mis satub loodusesse tänapäeval ühe aasta jooksul kogu naftatööstusest. Hinnanguliselt hukkus mongolite vallutuskäikude jooksul ligi 40 miljonit inimest, mis moodustas umbes 11 protsenti tolle aja globaalsest rahvaarvust.

4. 1918 - tappev gripiepideemia

1918. aastal lõppes esimene maailmasõda, mis oli seni enneolematu ülemaailmne konflikt, kuid selle varjus saabus hukatuslik nähtus nimega Hispaania gripp. Pandeemia tõttu haigestus ligi 500 miljonit inimest ning selle tagajärjel suri hinnanguliselt 50 miljonit inimest ehk ligi 2 protsenti tollasest ülemaailmsest rahvaarvust. Pandeemia tegi eriti surmavaks asjaolu, et maailm ei olnud veel hakanud taastuma esimese maailmasõja hävitustööst, milles hukkus omakorda vähemalt 16 miljonit inimest. Kui tavaliselt langevad gripi ohvriks vanemad inimesed, siis Hispaania grippi suri väga palju ka 20-40-aastaseid ja alla viie aastaseid lapsi.

5. Kurikuulus 536. aasta

536. aastat loetakse „pimeda keskaja“ alguseks. Sel aastal mattis salapärane udu Euroopa, Lähis-Ida ja osa Aasiast pimedusse päeval ja öösel 18 kuuks. Pimedus oli seotud Islandil toimunud vulkaanipurskega, mis paiskas 536. aasta alguses tuhka üle kogu põhjapoolkera. Sellele järgnes maailma teistes paikades veel kaks suurt vulkaanipurset, mille tagajärjeks oli viimase 2300 aasta kõige külmem aasta. See oli nõnda jahe, et Hiinas sadas suvel lund ning põllukultuurid ikaldusid kõikjal täielikult, sest puudus nii päikesevalgus kui ka tänapäevased väetised. Jubeda perioodi tegi hullemaks asjaolu, et pimeduse ja sellega seotud nälja järel tabas Euroopat kataklüsmiline muhkkatk. Bütsantsi toonase keisri Justinianus I järgi nime saanud katk levis kiiresti, surmates kolmandiku kuni poole sellega kokku puutunud elanikkonnast ehk kokku üle 50 miljoni inimese. Üksteisele lühikese aja jooksul järgnenud katastroofide tõttu oli Euroopa kuni 640. aastani ehk üle 100 aasta täielikus seisakus.

2020. aasta ei ole olnud kergete killast, sest seda on saatnud loodusest tingitud katastroofid, pandeemia ning majandusliku heaolu langus. Siiski on inimkond tõele au andes keerulisemate aastatega vastamisi olnud. Lisaks ei tasu unustada, et eelnevatel põlvkondadel polnud Wolti, Bolti, Netflixi ega teisi tehnoloogilisi lahendusi, mis meie elu ka keerulisemal ajal üsna talutavaks teevad.

Samas ei ole aasta veel läbi.