Arusaamine tekitas raskusi

Lembe tunnistab, et õpingutest loobumise mõtteid on ta mõlgutanud korduvalt. Just seetõttu, et füüsilised raskused tekitasid omakorda depressiooni. Ühe semestri võttis temagi akadeemilise, kuid läks hiljem uue hooga edasi ja lõpetas õigeaegselt.

Karmen jättiski arstiks õppimise pooleli ja alustas uuesti. See oli raske, sest juhtunu tagajärjel oli tal tekkinud ajukahjustus. Karmeni endine akadeemiline võimekus kahanes mitmeks aastaks. Pärast eriala vahetust vedas ta ennast õppeainetest lihtsalt läbi. Näiteks oli tal mälu kahjustunud ja kadunud funktsionaalne lugemisoskus.

„Mul ei tekkinud seoseid, ma ei saanud aru millest tekstides kirjutati,” kirjeldab ta oma kogemust.

Pikaajalise treenimise tulemusel mälu ja keskendumisvõime küll taastusid, kuid mitte enam endise tasemeni. Siiski suudab naine taas edukalt teadmisi omandada.

Paindlikus on oluline

Kõik kolm kinnitavad, et vaatamata erivajadusele pole neile koolis hinnaalandust kunagi tehtud. Karmeni sõnul ei tohikski nii, et keegi saab erivajaduse tõttu vähesemate teadmistega läbi. „Sellisest haridusest pole kasu,” kinnitab ta ja rõhutab, et pigem tuleks koolil olla õppetöö korraldamises paindlik ja kiidab Tartu Ülikooli, kus selle poole jõudsalt liigutakse.

Näiteks ühe õppeaine läbimisel oli Karmeni haigus parajasti ägedas faasis ja eksamipäeva oli vaja edasi lükata. Kui Karmen oma erivajadust selgitas, tuli õppejõud õnneks vastu ja lubas eksami teha nädal aega hiljem.

Gerth on saanud anda osa eksameid suuliselt ja kirjalikke eksameid teha näiteks meili või mõne muu elektroonilise kanali teel, mis tema jaoks ainuvõimalik lahendus, kui õppejõud just punktkirja ei valda.

Tänapäeval juba palju levinud osaline e-õpe võib erivajadustega inimestel hariduse omandamist isegi lihtsustada, arutleb ka Lembe.

Ollakse pigem kapis

Paindlikkuseni jõudmine tähendab tudengi jaoks aga kõige raskemini ületatavat probleemi: erivajadusest tuleb rääkida. Tartu Ülikooli erivajadustega üliõpilaste nõustaja Sille Sepmann ütleb, et suure tõenäosusega enamus sellest ei räägi (loe täpsemalt lisaloost – toim).

„Kes kapist välja tulevad, neid ei ole üldse,” kinnitab Karmen. Ta lisab, et erivajadust ei kiputa avalikult tunnistama just siis, kui füüsiliselt ei ole sellest aru saada.

Lembel on endalgi puuetega inimeste seas palju tuttavaid, kes ei julge rääkida, sest kardetakse ühiskonna reaktsiooni ja märgistatud saamist.

Vastukaaluks on tal ette tulnud juhtumeid, kus õppejõud on imestanud, miks ta varem oma puudest ei rääkinud.

Mõistmine ja abi tulevad siis, kui räägid. „Enne arvatakse, et oled võib-olla lihtsalt laisk,” toob Lembe näite.

Abi tasub alati küsida

Gerth annab nõu, et kõigepealt võiks endast kõnelda erivajadustega üliõpilaste nõustajaga. Andmed ei leki. Õppejõud ja teised ülikooli töötajad saavad erivajadusest teada vaid siis kui üliõpilane nõus on.

Paraku ei saa välistada, et erivajadustega üliõpilased puutuvad kokku ka negatiivse suhtumisega. Kõik ei suuda olla viisakad ja tolerantsed. Kolmikust ei ole kellelgi õnneks halbu kokkupuuteid olnud, pigem on nii õppejõud, kui ka kaastudengid olnud mõistvad ja abivalmis.

„Mulle endale tundub, et see sõltub väga palju õppejõu põlvkonnast. Nooremad ja keskealised õppejõud on mõistlikumad,” arvab Lembe, kes paraku on pidanud oma sügava puudega tuttavatelt kuulma suisa õudusjutte.

„Põhjus, miks ma ise pole halba suhtumist kogenud on ehk see, et ma näen "normaalne" välja,” arutleb ta.

Gerth lisab, et abi tasub alati küsida. See annab erivajadusega inimesele tugivõrgustiku, kus sind mõistvad inimesed aitavad hakkama saada. Olgu need kursuse- või seltsikaaslased, vanematest ja sõpradest rääkimata.

Ning kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab. Gerth meenutab, kuidas ühes teaduskonna hoones oli moodne lift, mille puutetundlike nuppude peal olid punktkirjas numbrid.

Pime sõitis sellele korrusele, mille kirja ta esimesena lugema juhtus, sest nupp reageeris kohe.

„Ma käisin trepist. See mulle õnneks eriline probleem ei olnud, aga need liftinupud oma idiootlikkuses ja ka iroonilisuses ajasid mind ikka naerma,” meenutab Gerth naljakat seika.

„Kartma ei pea,” kinnitab Lembe ja lisab, et kui enda õiguste ja võimalustega kursis olla, siis on ülikool väga tore koht.